21. oktoobril 2005 (EE # 42) said meie lugejad esmakordselt teada tänuväärsest ideest – säilitada tulevastele põlvedele siinset eesti kultuuripärandit ja arhiivimaterjale Tartu College’isse (TC) rajatavas Väliseesti muuseumis (VEMu).

TC rajaja ja president em. Elmar Tampõld selgitas intervjuus VEMu loomise perspektiivi ja eesmärke. 15. novembril 2005 tutvustas ta Bibliograafia Klubi 20. juubeli aktusel VEMu projekti laiemale publikule, samas oli ka juba võimalus tutvuda plaanide ja maketiga. Sellele järgnesid kaks samateemalist artiklit-üleskutset Leo Koobase sulest (31.03.2006 ja 12.05.2006).

Asjaolu, et sealtpeale on kõnealuses küsimuses valitsenud suhteline vaikus, pole selle probleemi tähtsust ega aktuaalsust vähendanud, pigem vastupidi. Seoses meie ühiskonna ridade järjest kiireneva hõrenemisega on kahtlus, et paljud lahkunutest mahajäänud raamatud, kunsti- ja muud kollektsioonid võivad sattuda valedesse kätesse ja sealt edasi liikuda lihtsalt prügimäele. See alarmeeriv olukord annab siinkohal põhjust esitada hr. Tampõllule mõned küsimused.

Kas VEMu idee elab edasi või on sellest kavast loobutud? Ülalmainitud intervjuus oli juttu 5000 ruutjala suuruse juurdeehituse rajamisest Tartu College’i hoonele ja siinse ühiskonna kaasamisest projekti. Kas sama idee on päevakorral tänagi või on selles osas mingeid muudatusi ja korrektiive tehtud?

Olen alati püüdnud hoiduda arenevatest mõtetest, nn ideedest varem rääkida kui on tõenäone, et räägitavaga toime tuleme. Õieti ei peagi ma vajaduste avastamisi ideedeks — lahenduste avastamised on ideed! Niisiis hakkasin VEMu-st „valjusti rääkima“ alles siis, kui arvasin, et mul on meile nii murettekitavale vajadusele – kultuuripärandi hoidla ehitamiseks – teostatav lahendus. Kahjuks võib müristada ka selgest taevast, kui on tegemist linnavalitsusega. Linna kohanduskomitee oli meile ilusasti lubanud TC aeda kuni kuus tuhat ruutjalga põrandapinda juurde ehitada, kui linna varadevalitsejad otsustasid ootamatult meile üüritud autoparkla lepingu üles ütelda. Sellele on muidugi järgnenud koosolekud ja kauplemised.

Tulemus: teadmatus, aja- ja advokaadikulud. Loodame, et õiguse saame kohtult, kuna originaalne autoparkla üürileping 31+31 aastaks oli alla kirjutatud arusaamisega, et Metro Torontol oli õigus maa-ala tagasi võtta (for municipal uses) ainult Spadina allmaaraudtee ehitusperioodiks —, mis ka toimus 1975 kuni 1978.

Kuna arhiivi ja raamatukogu laiendamine – meie VEMu – on õpilaselamule õigustatud kasutatava põrandapinna ehitamine ja sellega ei kaasne ehitusmäärustiku kohaselt lisa parkimiskohtade nõuet, siis otsustas TC juhatus varasid valitseva komitee nõuandel paluda Toomas Tampõllu bürool koostada dokumendid ehitusloa taotlemiseks („enne, kui linnaga kohtusse lähme“!).

VEMu loomine TC juurdeehitusena oli algusest peale lisaks tehnilistele peamurdmistele nii legaalsete kui ka ehituse ja maa-alamäärustiku osas küsitav (utoopia!). TC maalapil on juba kolm korda nii palju põrandapinda, kui praegune määrustik lubab. Arendasin VEMu mõtet lihtsalt ajaviiteprogrammina — (meil on Toomaga juba viies plaanilahendus arvutis!).

Nüüdsest peale liigub aga VEMu ruumide ettevalmistus- ja ehitusprogramm: TC „kulu ja kirjadega“. Võllanaljana võib nentida, et üleskerkinud parkla probleem võib-olla sundis langetama otsust VEMu-ga kohe edasi liikuda.

VEMu ideee on väga elus selle sõna kõikides tähendustes!

Juhtisite ülalmainitud intervjuus tähelepanu asjaolule, et meie ühiskonna aktiivne osa kahaneb ja me pole enam kindlad oma püsimises, mistõttu oleks just VEMu rajamine tervitatavaks lahenduseks meie väärtusliku kultuuripärandi säilitamisel.

Ajalugu on õpetanud meid püsivaid väärtusi hindama. Meie pagulus/väliseesti-ajastu on juba teises üleminekuperioodis. Osa meie tegevusest liigub aga ikka veel enesesäilitamise mustris vaatamata sellele, et isegi kõige meelekindlamad hakkavad uskuma eelkäinute statistikat: väiksemad rahvusgrupid võõrsil ei jõua neljandasse generatsiooni. Raske oleks meie aega mõista või tõlgendada, kui me ei suuda endast jätta kättesaadavaid materjale — eriti, kui me oleme olnud oma vabaduses nii loovad. (Mäletan Emil Eerme ütlemist, et kingakasti-täis marke ei ole margikogu!) Teadjamatelt näeks meeleldi kirjatöid nendel teemadel.

On ilmselge, et meie arhiivide praegused ruumid ja hoiutingimused ei vasta kaugeltki nõuetele. Kultuurivarade paigutamiseks ja säilitamiseks vajatakse hädasti sobivaid ruume. Kas siinne eesti ühiskond on aga näidanud ka huvi ja valmisolekut panna oma õlg alla VEMu projekti elluviimisele?

Ma ei arva, et VEMu-t ja VEMu ehitusvõimalusi on siiamaani olnud võimalik laiemalt selgitada — ei teadnud veel isegi. VEMu-t ei ole veel „müüdud“, et vastukaja loota. Kultuurivaradele lähedalseisjad, nendega töötavad, ei jõua aga ära oodata! (Vt. Piret Noorhani artiklit eelmises Eesti Elus.)

Siiamaani on ka selgitamata, miks on TC tagahoov kõige tõenäosem koht – minu arvates ainuke koht, kuhu VEMu rajada/püstitada. VEMu rajamine ja majandamine on mõeldav ainult TC haridus- ja kultuuriprogrammina. Iseseisvana lõpeks see tegevus üpris varsti ülalpidamiskulude tõttu.

VEMu kui õpilaselamu õigustatud hariduslik tugitegevuslik institutsioon on vabastatud linnamaksust (ka TC saal ja A.K. korrus ei maksa linnamaksu!). Residents maksustatakse ainult elamiseks kasutatava pinna alusel. VEMu ruumidele kui õpilaselamu tugitegevuseks mõelduile ei nõuta (kesklinnas nii kalleid) parkimiskohti.

VEMu seostub Toronto Eesti Õppetooliga TC kaudu — on õieti ka selle andmeladu. Algkapitali VEMu ehitamiseks hangime TC tagatisega. TC majanduslik kandejõud võimaldab katta VEMu ülalpidamiskulud ja rakendada professionaalset palgalist tööjõudu — ja lõpuks on meil nüüd Toronto linna kohanduskomitee õigusega 6000 ruutjala ruumide ehitamiseks tasuta maa.

Meeldetuletus: TC põhiidee (1967!) – säilume, kui rakendume asukohamaa majandusse. Teisisõnu: loome oma ühiskonnavälised sissetulekud.

Mida võiks igaüks meist teha VEMu heaks, kui silmas pidada, et see teenib kogu ühiskonna huve praegu ja tulevikus?

Tooksin siin näiteks ülalnimetatud lahkunud Leo Koobase kaks artiklit-üleskutset. Mul on väga kahju, et Leo Koobas ei loe tänast kirjatööd ega näe ka „seinu tõusmas“, kui see juhtub. Leo Koobas oli oskuslik kaasamõtleja ja sageli kirjasõnaga kaasaaitaja kõikides TC ettevõtmistes. Ta teadis, et oleme iseliikurid; et raha on ainult energia kandja ja väljavõtted võrduvad laekumistega. Leo Koobas nägi, et väärtustega täituvaid riiuleid kannab ja katab betoonlagi, mille tõmberaudu sööb „koi ja rooste“. Sisu ja koor – ainult koostöös oleme tervik!

Soovitus: räägime VEMu-st asjalikult!

Tartu College on omalt poolt tarvitusele võtnud mitmeid abinõusid, et viia oma ruumides asuv Endel Aruja nim. Tartu Instituudi Arhiiv paremasse seisukorda. Mida on selles osas tehtud? Kas arhiivil on küllalt ruumi ja võimalusi säilitamisväärsete materjalide vastuvõtmiseks juba praegu?

TC juhatus on väga mõistlikult hoidunud suurematest kulutustest, kuna alumise arhiiviruumi lagi vajab lähiajal — arvatavasti tuleval varakevadel — osalist asendamist. Samaaegselt peaks ka loodetud tõstuki ehitamine teoks saama. Praegused kulutused oleksid ebatargad. Paratamatult tekib ehitamise ajal teatud seisak. Isegi maa-aluse parkla peab vahepeal sulgema.

Millal võiks VEMu ehitus alata ja millal lõppeda?

Ma ei tea millal, aga ma tean, et me peaks VEMu ehitama; sest meil on lahendus — mitte idee kui avastatud vajadus, vaid võimalus, mida peame targasti kasutama. Teeme midagi püsivat. VEMul on alalisuse hõngu.
Muide, näen VEMu-t kõikehaaravana. Hoidlad ei vaja praegu 6000 ruutjalga, aga väliseestlus Torontos vajab. Varsti.

Märkmed: