Võidupüha jutlus Pirital 2008

„Ärge kartke,“ ütleb ristirahva kuningas. Ei kartnud meie isad-vanaisad, kes läksid aastat 90 tagasi Vabadussõtta. Nad ei kartnud pidada sõda isegi kahel rindel korraga, meie maa mõlema põlisvaenlase – venelaste ja sakslaste – vastu. Nad võitsid. Nad võitlesid Eestile kätte vabaduse ning 23. juunil peab Eesti rahvas Võidupüha.
Võidupüha ei ole kirikupüha, võiks öelda. Ent mina ütlen: Eesti Vabadussõda oli ristisõda. Eesti Vabadusrist oli ja jääb selle võidu, ristirahva võidu märgiks.
Kuidas nii? Kui on tõsi, et Vabadussõja päevil olid kõik eestlased ristitud, kas polnud seda ka meie vaenlased? Mis mõttes olid meie isad-vanaisad ristisõdijad, teised aga mitte?
Jah, tänapäeva Maarjamaal pole kaugeltki kogu rahvas ristitud, pahatihti ei osata isegi öelda, mida tähendab sõna „ristiinimene“ või „vabadus“. Ärge kartke neile meelde tuletada apostel Pauluse sõnu: „Kristus on meid vabaduse jaoks vabastanud!“ Vabastanud patust ja surmast. Kui paljud meie kaasmaalastest teavad sedagi, et ristiusk on usk surematusse? Ristiinimene ei karda surma – ärge siis kartke seda meie kaaskodanikele selge sõnaga ütlemast.
Meie isad-vanaisad ei kartnud surma, et võita kätte vabadus, mis oli meilt vägivallaga võetud. Meie vaenlaste eesmärgiks ei olnud aga vabadus, vaid saagihimu – neil oli „hädasti vaja“ seda maalapikest, mida nemad ei olnud harinud. Ühelt poolt niisiis ristisõda, teiselt poolt saagisõda.
Ristiinimeseks saame küll ristimise läbi, kuid see on alles algus – ristiinimesteks jääme ainult võitluse läbi – võitluse läbi vabaduse eest. Alles siis, „kui Poeg teid vabastab, olete tõepoolest vabad,“ ütleb Kristus.
Meie isad-vanaisad näitasid oma usku sellega, et andsid oma põlisvaenlastele kultuuriautonoomia. Andsid koguni pärast seda, kui Venemaa oli 1. detsembril korraldanud järjekordse veretöö meie vabaduse võtmiseks.
Kultuuriautonoomia on midagi, mille üle meie, eestlased, võime uhked olla. Uhked ka Kremli praeguse rusikaraputamise taustal meie suunas. Tehku nn suurrahvad meile järele! Miks ei võiks soome-ugri hõimudel – aga ka tšetšeenidel ja teistel – olla vähemalt kultuuriautonoomia?
Meie isade-vanaisade võitlussihiks ei olnud kindlasti mitte võidupärja kättevõitmine, millel meie võiksime lesida ja kelkida. Koos oma lastega ehitasidki nad üles Eesti Vabariigi. Veel on elus küllalt neid, kes oskavad sellest suurest tööst jutustada – kui praegune sugupõlv tahab kuulata.
Siinkohal ei pääse mööda 9. maist, mida on „vene võidupühaks“ nimetatud. Häbi sellele, kes julgeb orjastajaid võitjateks nimetada! II Maailmasõjas kaotasid vabaduse Eesti, Läti ja Leedu, kes ei olnud kellelegi sõda kuulutanud – kahe suurriigi armeed trampisid meist lihtsalt üle ning pärast sakslaste lüüasaamist kinkisid venelaste liitlased meid ühele „good old Christian gentleman’ile“.
Ärgem siis kartkem rahumeeli võrrelda neid kaht võidupüha – meil, eestlastel, ei ole midagi häbeneda. Ärgem kartkem aga ennekõike enestelt küsida, kas meie ise tahame võidelda selle vabaduse eest, mille meie isad-vanaisad kätte võitlesid.
Võita saavad ainult võitlejad.
Vello Salo

Märkmed: