Vello Salo loeng Kaupo kaabust (1)
Arvamus 25 Mar 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Vello Salo

Armsad siinolijad, sealolijad, äraminijad, juurde tulijad,

Mina olen kirjutanud vist maailma lühima autobiograafia – 6 sôna: “Kirju minevikuga ja kindla elukohata isik. Amen.” Kuna mina olen nagu siin sunnitööl ajaloolasena, siis kôigepealt vaatame mis tänasel päeval juhtus Eesti kultuuriajaloo kalendris.

19. heinakuupäeval langes vene vägede kätte Tartu linn 1558. 1817 sündis Martin Körber, muusikategelane ja kirjamees. Väga tähtis neile kes ei ole temast kuulnud. Siis 1932 valiti 19. vabariigi riigivanem Einbund (?). Siin peab mingi eksitus olema. Aga vôis olla ka. Ja Rootsis suri sel päeval 1977 Karl Ristikivi kes vist ei vaja tutvustamist. Kuna tänane loeng antistsipeerib ühe päeva vôrra ja oli Eesti vanema Harri von Mürk’i kutse rahvariided kanda – see on ainukene element mis mul veel üle jäi – kaap(?) kübar, ja kuna ma räägin Kaupost, siis ütleme et see on Kaupo kaabu.

Üks väike kirjanduslik vahemärkus - et ma lasen siin asju ringi käia. Ma olen tähele pannud et meil ei ole aega muidu neid vaatamas käia, vôi pärast loengut on kole kiire kohvile ja siis mul on üks sulane vôi ori kes need rahva kätte viib, aga ärge hakake lugema. Lihtsalt vaadake et teil on niisugune visuaalne mulje, et, jah, niisugune asi on olemas. See on Hendriku “Liivimaa kroonika” ja see on minu tsitaadi märk. Kui ma selle üles tôstan – see raamat käib seal juba ringi – kui ma selle üles tôstan, see tähendab et need on Hendriku sônad, nii kaua kui seda näha on. Need muidugi ke suudavad silmi lahti hoida, mis ei ole kohustuslik.

Hakkamegi eest otsast. Just kui ma 11. juunil hakkasin sôitma Kotkajärvele, tôi postimees mulle ukse peale ühe paki. Sellest ma leidsin patsaka fotokoopiaid kirjaga Eesti Draamateatri lavastajatelt kes tahtsid teada minu arvamist näidendist “Kaupo”, trükitud Tallinnas 1937. Seda lugedes hakkas mulle koitma et probleemid mis selles näidendis, noh, kontroversiaalseks ajatakse, tohiks teidki huvitada, ja näidend läheb lavale tuleval kevadel. Kui te juhtute seal olema, soovitan vaatama minna. Sellele eelloole tuli ootamatu lisa siin Metsaülikoolis. Üks esimestest loengutest oli Kaljo Raid, kes rääkis protomärter Polikarposest. Täpselt sama probleemistik oli Polikarpose ajal, vôi Adriaanuse ajal kui see teile rohkem tuntud on, nii umbes 100 pärast Kristust. Oli olemas üks vana usk, endine usk, üks vana ühiskond, vana riigikord. Seal oli keiser Jumal. Eks ole. Sama asi. Ja oli – eriti oli olemas orjadeseisus mis oli Rooma riigis majandusliku jôukuse aluseks. Suurem osa tööst tegid orjad, ja härrad nagu meie praegu vôi prouad ja preilid, istusid kohvikus ja sôid koorekooki. Polikarpos esindas uut usku, uut ühiskonna korda ja eriti vabadust orjadele. Ja mis sellest sai? Mees pandi tuleriidale. Tapeti maha. Nii on tehtud kôikidel aegadel kus vana riigikord hakkab lagunema ja uut veel ei ole. Esimesed Eestlased pandi (?) tuleriidale vôi seina äärde vôi mis iganes. Nii tuhat aastat hiljem kui see sama ôpetus mida Polikarpos Väikeaasias kuulutas jôudis meie maale, natukese pikalise toimega, olgugi et Helsingi naised ütlevad et Eesti mehed on nii kuumaverelised tead, et ikka troopika (?). Soomlased istuvad ja haisevad. Ja see on nüüd tôsine jutt nalja viisi peal – hirmus tôsine ma ütlesin, aga vôib olla on parem kui me nii natukene kôhulihaseid raputame.

Nüüd aastal 2000, tuhat aastat hiljem, ma nimetaksin nime Jüri Kukk, mees kes pettus kommunismi, nägi et see vana kord on mäda. Mis temaga tehti? Piinati surnuks. Ta suri raudteel kuna ta ei kannatanud enam – vôi noh, nii nôrk et ei kannatanud seda transporti välja. Nii et see on igavene probleem, vôi igavesed probleemid millega me tegeleme ja eriti ka praegu Eestis, kus vana kord on lagunenud aga kaugeltki vee mitte kadunud.

See on nüüd n.ô. sissejuhatus. Asume asja juurde. Nimedel Kaupo ja Lembitu on Eestlaste kôrvus eriline kôla. Väga paljud peavad Lembitu nime rahvasangariks, Kaupo oma äraandja sünonüümiks. Mis pôhjusel aga? Katsugem täna selgusele jôuda mida me ôieti teame neist kahest kuulsast mehest, ning kuidas vôis tekkida praegune rahvalik arvamus nendest. On väga hea et saame sellest rääkida siin MÜ akadeemilises ôhkkonnas, teatavasmôttes kaugel Eestist. Kui ma räägiksin seda sama juttu Eestis tunneks juba nüüd peale Lembitu ja Kaupo nimede nimetamist ôhus tugevat emotsioonaalset pinget loengupidaja vastu. Arvan. Meil siin on see vast omane Ameerika mandril välja kujunenud suhtumine veidi asjalikum ma arvaksin etnilistesse ja poliitilistesse küsimustesse ning nii saame neid küsimusi arutada natuke vabamalt. Siiski nii Eestis kui siin osutub ühesuguseks takistuseks fakt et meie peame kolmeteistkümnest sajandist 700 aastat tagasi ütleme. Kas te suudate ettekujutada et te istute preagu Lake Tucker’i ääres? See on kohe teisel pool Kotkajärve aga te ei ole seal kunagi olnud. Oskate ette kujutada kuidas selline on (?) Meie teame sellest ajast palju rohkem kui tolleaegsed inimesed ise, kui me tahame raamatutest järgi vaadata. Me teame palju rohkem. See on meie eelis ja meie suurim handikap. Meil on väga raske, kui mitte isegi vôimatu, sest juba minul kui ajaloolasel läheb kôik aeg raskemaks tollest ajast aru saada, olgu et ma tean hiigla palju ja tunnen dokumente ja oskan ladina keelt. Aru saame inimeste käitumise pôhjusest selle ajal kui polnud “ronge, autosid, jalgrataid ega tehtud pikki matkaid nagu tänapäeval kôikjal näha saab.” Me ei oska neid asju ____ ? arvata. Tol ajal môeldi hoopis teist moodi:

“Kas vôin karja kodu ää,

Kas on valmis vaskaju?

Kui ei ole valmis vaskaju

_______ karja kaugem tal.

Ligi Liina lepistik. (Linna??)

Kas ei kuule pika ____

Teiste tare tôlua nää… (Ilo Maimets leelotab)

_____ ajad karja kaugemale, linna taha lepikusse. Sinna kus ei kuule kuke kiremist ega teise pere pesumasinat. Pesu tôll, eks ole, ütleksime praegu. See oli niisugune Eestlaste metsa poole môtlemine. Me ei olnud rohkem kui kolkapatrioodid tol ajal, meie ausad esivanemad. Ja ma tegin niisuguse, noh, dramatiseeritud sissejuhe sest ma ei oska tôesti ütelda kui suur on see 700. aasta vahe, môtlemise vahe.

Kôlalisest küljest annavad need kaks nime isegi meie jaoks siin emotsioone esile manavaid lahinguid(?) Nimi Kaupo seostub meile kohe môistega kaup, ärikas. Eks ole? Muid moodi sôna meil ei ole. Lembitu môistega, noh, armastus. Vähemalt lemmikut teavad kôik: lembe lüürika, lemmik toit, luulelembene. Vist tarbetu küsida kumb kôlab sümpaatsemalt, ärikas vôi armastaja. Aga vaadakem asja veidi lähemalt. Kaupo, ladina sôna Kaupo, maailma rahva ja maailma riigi sôna, omastav Kauponis, oli Rooma Impeeriumi sôjaväega ringirändava väikekaupmehe ameti nimetus. Erakaupmees sest et marketenderiga ei olnud tal mingit tegemist. Aga seega on ta ôige vana, lääneline rahvusvaheliselt tuntud nimi. Noomene doomen kas see on siis nimi ja ennustus mis tuleb. Meie ei tea kas see eesnimena iial jôudis Liivimaale. Näiteks soome keeles pikku on väikene. Itaalia keeles piccolo on ka väike. Aga neil ei ole mingit ajaloolist seost. Meil on olemas, ja ônneks, Edgar Rajandi raamat nimedest, 1966 aastal välja antud. Soovitan väga. Sest kui te tahate oma lastele nimesid leida vôi teada mis kellegi nimi tähendab – ori (?) mis annab Eestlaste hulgas kasutatud nimede algupära. Tema igatahes ladina Kaupot üldse ei minetagi, ja pakub välja kaks teist oletust: kas lühend nimest Jakoobus mis Soomest sai Jakaupi, ja praegugi on Kauppi Soomes nimena veel olemas seal, vôi soome-ugri rahvaste algupärane nimi tüvisônast kaup, kaunis vôi mis. Ta ei seleta rohkem. Ja kohanimena esinebki meil rikkalikult Kaubi, peamiselt lääne Eestis. Nii et nime päritolu ning pôhitähenduse asjas me Kaupo suhtes selgitusele täna ei jôua. See tähendab kas tal on meie praeguse sônaga “kaup”, mis on ka laialt tuntud sôna, tegemist vôi mitte. Lembitu tuletamisega seal ei ole vist mingisugust probleemi. Eesti verb “lembima” pole muud kui “armastama” sünonüüm. Lembitu tähendab niisiis sama mis “armastu” ja täpselt samas tähenduses tarvitavad Prantslased praegu väga levinud naise nime “Aimee” mida esineb ristinimena Eestiski ja oletatakse et see on môjutand eht Eesti nime Aime levikut. Kuid juba ladina keeles tunneme eesnimesid Amatus, Amanda, Amata mis on kôik tuletatud verbist “amare”, s.t. armastuna. Olete küllap kuulnud Eesti kunstnikust kelle nimi on Amandus Aadamson. Armastage teda siis sest nimi ütleb seda. Nime Lembi on Eestis kasutatud ka naise nimena, olgugi et ta oli ettepandud mehe nimena. See sama Rajandi toob andmeid ka nimede levikust ning nendib – Taavo kurat, ära jää seda raamatut lehitsema! Sina oma nime leiad, tead ise mis tuleb. Muidu ei jôua tunni lôpuks läbi. – Tähendab Rajandi toob andmed nimede levikuks. Nii huvitav et ta nendib et okupeeritud Eestis näitas nime Kaupo kasutamine kasvu (?) kasu (?) tendentsi.

aastatel 3 pro-milli piires, ainuke mis mulle meelde tuleb on Kaupo teemant kes on aga ammu enne seda sündinud ja ristitud. Samas üllatab et nime Lembitu sagedus samal ajal oli ainult kaks korda suurem, 6 pro milli.

Nüüd aga, mida peab ajalugu Kaupost ja Lembitust. Kôike mida me nendest kahest mehest teame vôlgneme ühele Hendrikunimelisele mehele. See Hendrik oli preester, tôenäoliselt pärit Magneburgist, kes tegi kaasa Meke hôimude ja Lätlaste Kurelaste Liivi ristiusustamiste ning kirjutas sellest raamatu mida tunneme pealkirja all Hendriku Liivimaa kroonika. Rahvasuus Läti Hendriku kroonika, aga selle peamine osa, kolmveerand vähemalt, räägib Eestlastest nii et Lätlastega on tal väga vähe pistmist. Tuleb rôhutada et Hendriku sihiks oli pakuda oma kaaskristlastele hingekosutuslikku lugemist. Siis loeti nimelt söögilauaääres. Üks 10 minutit loeti, siis 10 minutit oli vabavestlus. Niisiis ei ole tegemist ajaloo raamatuga. Hendrik ei kavatsendki ajaloo raamatut kirjutada. Sellegi peale vaatamata on Hendriku teos osutunud heaks ajaloo allikaks, seda hinnatavamaks et tema käsitletud ajast ei ole säilinud kuigi palju dokumentatsioooni. Muidu kirjutas Hendrik ladina keeles, mis oli tolle aegse Euroopa haritlaste keel umbes nii nagu inglise keel praegu Ameerika mandril. Niisiis kôik mida me teame Kaupost ja Lembitust vôlgneme ühe ainsale mehele keda tänapäeva terminoloogias nimetaksime kolonistiks, nagu olid seda Ameerika mandri vallutajatega kaasa sôitnud misjonäärid. See môiste ei ole sajandite jooksul muutunud. See vastu peame meeles pidama et tollal ei olnud rahvastena olemas ei sakslasi, küll oli vestfaallasi, saksilasi, kust tuleb meie saksa nimi saksen, ega ka mitte eestlasi. Küll oli aga nurmevunlasi, saarlasi, metsa poole mehi – neid on praegu ka veel. Rahvuse tekkimine tänapäeva môttes on hoopis hilisem nähtus ning me ei saa neist absoluutsalt rääkida 13. sajandist kôneldes. Tollal tarvitati sônu eestlased, leedulased jne. keelelise kuuluvuse kohta. Rääkisime sarnast keelt. Kaupost ja Lembitust on Hendrikul nii vähe juttu et jôuame selle mône minutiga ära lugeda. Muidugi kuuleme Kaupost kui Kristlaste liitlasest kuid temastki on ainult 16 kümmend kord juttu 17. aasta kohta. Me oleme aastates 1200 kuni 1217 et olla täpsed. Vôiks ôelda ainult kord aastas. Lembitut nimetatakse ainult 5. kohas 7. asta kohta. Nüüd Rajandi väidab sôna Lembitu – Ilo, kas sa annad selle raamatu käest ära! Sinul ta on ju! Ja meie raamatukogus ônneks on see raamat ka olemas, MÜ raamatukogus. Rajandi väidab küll et Lembitu on kroonikas palju kordi mainitud ülem ning vanem. Kas 5 korda on ikka palju? Ja juhiks ja vanemaks nimetatakse teda ainult ühes kohas, nii et ma kardan et Rajandi on kahjuks lasknud ennast eksiteele meelitada.

Nüüd Kaupo. Kaupot mainitakse esimest korda seoses esimese pantvangide vôtmisega Liivlastel. See oli aasta 1200. Ilus ümmargune arv meelespidamiseks. Piiskop Albert vôttis 30 Liivi vanemate poega pantvangiks, nende hulgas ka Lembitu poja ja saatis nad Saksamaale. Mitte vangla vaid kooli. Hendrik kirjutab “kuna Piiskop ei usaldanud Liivlaste rahulepet mida juba mitu korda olid murdnud, vôttis ta Annolt, Kaupolt ning teistelt maavanemailt pantvange.” Meile ei ôelda kas Kaupo oli sel ajal juba ristitud. Temast kui Kristlasest loeme alles 3 aastat hiljem 1203 järglast (?) ja see on väga tähtis tsitaat. Pärast seda reisis vend Teodorich Saksamaale ristisôitjatega ja vôttis kaasa kellegi Liivlase nimega Kaupo kes oli otse kui Toreida (?) Liivlaste kuningas ja vanem, ja rännanud läbi suure osa Saksamaad. Viis ta selle viimaks Rooma ning esitles apostliku Isale. Paavst vôttis tema üpris armulikult vastu, andis talle suud, päris temalt rohkesti järele Liivimaa ümbruses elutsevate rahvahôimude olukorra kohta, ning tänas üliväga Jumalat Liivirahva hôimu ümberpööramise eest. Kui môni päev oli mööda läinud ulatas seesinane kôrgeauline Paavst Inotsensius nimetated Kaupole oma annid, nimelt sada kuld tukatit, ja ônnistas teda Saksamaale tagasi minema asumisel, jättes teda suures armumeeles Jumalaga.

Selle teksti pôhjal annan mina Kaupole nime “enim näinud eestlane”. Ja just nimelt eestlane. Ma ei taha siin kohal vôrdlema hakata kas Virumaa meestel oli kergem aru saada Vôru murdest vôi keelest. Aga vastuvaidlematult oli tolleaegne Liivlase _asualla (?) meie keelkonna lôunapoolne piir. Läti keelest me ei saanud enam midagi aru. Mina ise olen Nurmekunna mees. 20. sajandi viimasel aastakümmnel Mulgid üritanud Viljandi linna üle vôtta Mulgi pealinnaks ja mind ka noh (?) saagi sakalaseks saada aga ma ei ole järele andnud. 13. sajandi liivlasi loen ma ka samasugusteks “eestlasteks”, jutumärkides sest Eestit kui rahvust ei olnud olemas nagu Nurmekunna mehi vôi üks kôik mis teist rahvahôimu ne ühisel keele alal, ja me ei peaks neid mitte ära unustama, maha salgama, vaid toetama sest nagu Hr. professor von Mürk mainis - von Gift, vabandage – lätlased, kuradid, on assimileerinud imperialistidena liivlased.

Olgu nüüd nimetusega kuidas tahes, Kaupo sai oma pikal teekonnal, ligi aasta otsa, siis ei olnud lennukeid ka, jalgratastest rääkimata, näha suurt osa Euroopast, ja tema tundis küllap ainsana meie kodumaa vanemate hulgas kui vôimas oli vallutajate tagala. Tema oli oma silmaga näinud kümneid linnu mille môôtu Novgorod ja Visby ligilähedalt välja ei annud. Tema oli käinud maailma pealinnas. Rooma Paavst oli tol ajal oma vôimu tipul. Ning teda oli seal omasugusena vastu vôetud.

Ma ei tea mida teie, armsad kuulajad – mul ei ole aega teile môtlemisaega anda – oleksite Kaupo asemel ette vôtnud Roomast, maailma pealinnast, tagasi tulles 100. kuld tukatiga, ja teadmisega et me jookseme peaga vastu müüri. Mina arvan et ma oleks oma Liivi kaasvanematele ôelnud, “Poisid, jätke see jama. Teeme rahu, mida varem seda parem. Ilmaasjata verevalamine. Vôib olla Kaupo nii ütleski. Need liivlased vôisid seda n.ô. propagandaks pidada. Nad arvasid et küllap saavad hakkama nende väheste sakslastega kes olid juba Liivamaale tulnud. Ja see seisis nende vôimaluse piirides. Mis aimu vôis nendel aga olla Alberti resurssidest, tagamaadest. Ja nii nad sôdisid edasi. Kaupo Rooma reisi ajal ei valinud nad mitte ainult uue vanema tema asemele, Toreidase, vaid olid kogu tema vara tulega laastanud, talu maha pôletanud, olid tema pôllud ära vôtnud, mesipuud ära lôhkunud. Euroopa reisult naasund Kaupol tuli n.ô. siseeksiili minna. Ta pidi terveks aastaks Riiga jääma. saksa linn Liivi pinnal. Ma môtlen et me nôuame Lätlastelt tagasi Riia linna ja üürime selle neile välja kui neil huvi on ja nad jôuavad kôvas valuutas maksta. Need Toreida uued vôimumehed siis, tähendab paganlikud liivlased, ei olnud meie pôhjanaabrite vastu sugugi sôbralikumad kui sakslased. 7. aastal saatsid leedulased eestlaste vastu ligi 2000 ratsaniku sôjateekonnale. Leedulased, naastes lôpmatu hulga vangidega Eestimaalt, pöörasid viimselt Kaupo linnusesse, kus Kaupot ei olnud – eks ole, aga seda nimetati Kaupo linnuseks – ning usaldades liivlastega sôlmitud rahulepingut, puhkasid ühe öö nende juures. Ja need uued vanemad lasid sellel sündida. Ei kaitsnud eestlasi mingil määral. Aga eestlased ei kaitsnud neid ka. Fifty fifty. Juba aasta hiljem avanes Kaupol vôimalus oma enese linnus tagasi vôtta. Koiva jôele välja tungides jaotasid riiglased ja sengalid oma sôjaväe kaheks ja andsid Kaupole, kes oli sôjaväe ülempäälik, ühe poole. Pärast Roomast tagasi tulekut oli see ju muutunud üliustavaks ja oli liivlaste tagakiusamise tôttu Riia linna pôgenenud ning jäänud sinna Kristlaste juurde peaaegu terveks selleks aastaks. Ja Kaupo läks oma sôjaväega oma enese linnuse vastu välja kus elutsesid tema sugulased ja sôbrad, kes olid paganad. Olles vaenlased vôitnud, pääsesid Kaupo sôjamehed linnusesse, ajasid paganaid kôikjal mööda linnust taga ning tapsid neid umbes viiskümmend. Need samad paganad kes olid tema mesipuud maha pôletand. Aastates 1206 kuni 1209 ei ole Hendrikul meile Kaupost midagi pajatada. 1210 ??? vôtate osa mitmetest sôjakäikudest mis aga ei paku teadet Kaupo kui isiku kohta. Ent üks väga märkimisväärt sündmus leiab aset aasta 1212 ühe orduvendade ja lätlaste vahel tekkinud tüli puhul. Üldse seal oli tegelikult kolm parteid, piiskop, kohalikud ja ordu. Ja ordu oli neist kôige lurjuslikum. Esimesed kaks ei olnud vist üldse lurjuslikud. Mängisid aumeeste mängu. Nimelt, ühe orduvendade ja lätlaste vahel tekkinud tüli puhul ???? ja mitte liivlast lahkusid liivlased ning lätlased sakslaste juurest, pidasid oma vahel vandenôu ja kinnitasid paganliku kombe järele vandelepingu môôkade peale astumisega. Nende seas oli juhiks Kaupo, kelle sônad sinna poole sihtisid et ta ealesgi ristiusust ei tagane, aga et ta ometigi piiskop juures liivlaste ning lätlaste ees vahele astub et neile kristluse kohustusi kergendaks. Pidage meeles Kaupo oli vandenôulaste juht ja vandenôu eesmärgiks oli liivlaste lätlaste maksukoorma kergendamine. See oli see kristlase kohustus. Üks moodne jutlus, see ütles ka et see ilmikapostolaat on kokku vôtnud kolmest sônast, kolm p’d, prayer, penance and payment. Väga hea. Ja samal aastal vôtab Kaupo osa ühest suuremast nôupidamisest 1212 saklaste ja liivlaste vahel. Suur istung, suur sesioon (sp.??) kus ei jôutud mingile kokkuleppele. Väga modernne. Kaupo rollist selle nôupidamise käigus Hendrik aga ei jutusta. Viimast korda mainib kroonika _____ ühenduses Madisepäeva lahingu 1217. Kuuleme et sôdalaste hulgas oli ka seesinane, üliustav Kaupo kes Issanda lahinguid, ega ühtlasi ka Tema sôjakäike kaasategemata ei jätnud. Kaupo rollist lahingul, mis ta seal ôieti tegi, ei leia me mingeid üksikasju. Tema langemisest jutustab Hendrik alles peale lahingu lôppu. Aga Kaupo, kes oli môlemist küljest läbipistetud, tuletas ustavasti meelde Kristuse kannatust ja pärast seda kui ta oli Issanda ihu sakramendi saanud heitis otsekohe ristiusu tunnistamise avaldamisega hinge. Enne seda oli ta veel kôige oma vara kôigile kirikuile üle Liivimaa ära jaganud. Tema keha pôletati tuhaks ja luud viidi Liivimaale ning maeti Kubeseles maha. Ja see ongi kôik mis me Kaupost üldse kuuleme ja teame. Ülejäänud on tôlgendus.

Mida jutustab kroonik Lembitust? Hendrik mainib teda esmakordselt niiôelda isiklikel pôhjustel, sest aastal 1211 rôôvisid Lembitu mehed paljaks tema kiriku ja koguduse. Teise sôjaväega asusid teele Sakala vanemad Lembitu ning Meeme. Nad läksid üle Ümera jôe kus nad kiriku juurde jôudsid ja selle pôlema panid. Ja nad rüüstasid paljaks kôik mis olid preester päralt ja kogusid mööda tervet kihelkonda rohkesti karja ning muud saaki, tapsid mehed keda nad kinni said, viisid naisi, lapsi, ning tüdrukuid ära. See ei ütle meile mitte midagi Lembitust. See oli see stereotüüpne röövkäigu, tooeaegse röövkäigu, kirjas. Ainult nimi on seal. Järgmiseks kuuleme juba aga midagi temast enesest. Vôitluste käigus olid sakalased kaotanud ja lubanud end lasta ristida. Ja sel samal aastal, 1212, (tähendab enne mainisime et 1211 oli see Ümera, vôi Läkendiku?? koguduse riisumine). Aastal 1212 saabus Viljandisse preester Salo, ei, Salomon. Trükivead tulevad ette, väikese saatjaskonnaga ning hakkas ristima. Siis sai endaga kuulda et venelaste vägesid oli saabunud eestlastele abiks mingisugust suuremat pealetungi sakslaste vastu teostama, Riia vastu sôdima, ning nad asusid koduteele. Aga Sakala Lembitu, olles jôugu Eestlasi endaga kaasa vôtnud, jälitas seda preestrit ning tappis selle öösi kui ta oli ta kätte saanud ja ka selle tôlgid Teodorichi ning Fiilipi ning môned teised.

Kolmandat korda räägib Hendrik Lembitust tema ristimise puhul kui Riia väed piirasid aastal 1215 Lehola ehk Lembitu linnust. Tollal nimetati linnuseid nende vanemate järgi nagu ees oli(??). Nad olid Kaupo linnuses olgu et Kaupo oli troonilt tôugatud. Noh, igaüks teadis et see oli Kaupo linnus. Aga kui vall oli juba tulega hävitatud palusid nemad, tähendab kaitsjad, hirmutundes et nad maha tapetakse, härdasti halastust, tulid linnusest välja ning tôotades ennast ristida lasta. Kohal olid seal preester Johannes Trikk ning orduvendade preester Otto. Ristiti siis Lembitu, see kôige ebaustavam, ning koos temaga, kôik teised, nii hästi naised kui ka lapsed, ning mehed kes linnuses olid, ja nad tôotasid igavese ustavusega Kristuse kohustusi täita. Minul ei ole siin kahjuks ladinakeelset teksti sest ma jôudsin ta ära saata Eestist enne kui ma kuulsin et ma pean siin loengut pidama, ja ma kahtlen et môlemas kohas, see tähendab üliustav Kaupo on “fialisimus”, “fides” on usk ja ustavus môlemad. Ja nüüd kui Lembit on vôibolla “infidelisimus”. See tähendab siis uskmatu. Ja mina tôlgiksin siin sel juhul “kôige uskmatum” vôi “uskmatute peamees”, sest ta oli lubanud ennast ristida, ja pärast kui ristima tuldi siis tappis ööajal selle saatkonna maha. Neil vôis muidugi strateeglised pôhjuseid ka olla. Kaks viimast Lembitu mainimist on seoses Madisepäeva lahinguga. Eestlaste juht ning vanem Lembitu kutsus kôik mehed kôigist maakondadest kokku. Vene abiväed jäid muidugi tulemata. Saarlased samuti. Lembitu langes ning lahing kaotati. Midagi uut tema isiku kohta vôi tema käitumise vastu lahingus meie ei kuul’d.

Peatükk kaks. Kaks kirjanduslikku Kaupot. Nagu kôiges selles selgub, teame Lembitust ja Kaupost lihtsalt liigvähe et neid lähemalt iseloomustada. Ajaloolasi vôib see asi kurvastada ent rôômustada nii rahvusromantikuid kui kirjanikke. Selline asjade seis ei sea ju nende fantaasiale kuigi palju piire. Selle pärast on meil ka mingisugune mälestussammas siin. Seda vabadust ongi kasutatud ning nüüd tahaksin lühidalt vaadelda kaht teost, hästi lühidalt. Alguses nimetatud näidendit “Kaupo” aastalt 1937 ning samanimelist romaani mille avaldas Rein Raud aastal 1991. Õudselt must. Näidend ilmus Rein Sarvesaare nime all. Selle varjunime kasutaja oli Eesti vabariigi viimase kahe valitsuse majandusminister Leo Sepp, sündinud Simuna kihelkonnas 1892 ning surnud 13. detsembril 1942 vangina Solikamskis(?). Leo Sepp oli kahtlemata andekas ja ettevôtlik mees. Eesti biograafiline leksikon ja selle täienduskôide iseloomustavad teda majandustegelasena ning pühendavad tema tegevusele rohkem kui terve lehekülje tihedat trükki. Kirjanduslikku tegevust ei mainita üldse. Pole vôimatu et näidend “Kaupo” ongi tema ainus katse sellel alal, kui sellel nüüd kirjanduslikke pretentsioone oligi. Sest autori sihiasetus on ilmselt midagi mida tänapäeva terminoloogias nimetaksime liivlaste rehabiliteerimiseks. Vôibolla et te mäletate Kalju Raid mainis “Tuliste vankrite” autori teist teost “Juudas” mis on isegi tôlgitud muudesse keeltesse ja mille samuti lavastas Eesti draamateater suure eduga. Ta rääkis sellest ka. Nii et see oli siis Juudase rehabiliteerimine. Näidendi raamatu esimesed 15 lehekülge, ehk ligikaudu kümnendik kogu raamatust, on pühendatud sissejuhatusele mida vôiks ka ôigusajaloo esseeks nimetada. Ja nimelt, autor seab vastakuti saksa feodaalôiguse ja liivi tavaôiguse millest viimane, liivlaste oma, seisab tema arvates lähemal klassikalisele rooma ôigusele kui esimene, milles Kaupo siis vôis ka veenduda Roomas. Ja nüüd tuleb siis punkt vôi pôrakas. Vôitlus nende kahe leeri vahel, ordu ühel ning Kaupo koos piiskopidega teisel pool, annabki näidendile üldise, vôiks ôelda isegi globaalse tausta. Issanda aastal 1937, noore rahvusvabariigi teisel kümmnendil oli kindlasti poliitiliselt ebakorrektne hakata väitma et meie ôilsad esivanemad olid orjapidajad, mitmenaisepidajad ja kanibalid, inimsööjad. Iseenesest polnud see 13. sajandil midagi erilist, aga kuidas meie just. Oli seda vaja suure kella külge riputada. Lembitu, koos oma niinimetatud paremate meestega, Hendriku meilioores???? Rikkamad talupojad ütleksin mina, orjapidamise eestvôitleja Eestis, ning Kaupo koos vastristitutega, orjusest vabastaja. Lembitu, tagurdlik kolka patrioot, ning Kaupo edumeelne vabadusvôtleja. Šokk! Skandaal! Aga seda Sepp väitiski. Liivlaste nimi jäägu ajaloosse sellisena nagu nad olid, ütleb Sepp oma eessôna lôpus. Meresôitjad ja kaupmehed, uhke ja ärgas eesti hôim, vastuvôtlik kôigele mis kôrgeim ja parim, ning esimesed kes tôeliselt tôid Euroopa kultuuri baltimaile. Liivlased lôid ordurüütlid. Nojah, nii palju sellest. Pingide (?) vôitlused vana ja uue, oma ja vôôra, hea ja parema vahel, jäävad püsima küllap sama kaua kui inimsugu. Vôi siis oodake et Kaupo teemale tuleb veel lisa. 1990 ilmusgi Tallinnas Rein Raua romaan “Kaupo”. Mati Undi arvustust lugedes hakkas silma, temalgi oli kavatsetud Kaupost kirjutada ning et ta ei ole seda plaani veel jätnud. Ka Raua romaani alguses leiame sissejuhatuses, see on täies ulatuses teie lehel kaustas, nagu Seppa näidendis, see kord mahub see ära ühele leheküljele. Liivimaa ajaloos on Kaupo negatiivse tähendusega märk, tuletada lugejale meelde. Kuigi minu romaan on katse seda märki tema enese seisukohast lahti môtestada, palun ma lugedes Kaupo ajaloolist negatiivsust mitte unustada. Samuti nagu asjaolu et ka meie ise muutume kunagi ühetähenduslikeks märkideks sôltumatu sellest kas meie kavatsused on kandnud vilja vôi mitte. Niisiis pole meil ei Sepa ega Raua puhul tegemist niiôelda puhtakujulise vôi ilu kirjandusega, ummm Ilo kirjandusega. Nad on môlemad lahtimôtestamise katsed. Sepa teose arvustusi pole ma kuskilt leidnud. Minu arvates on see teos aga küllalt lavaline (?). Ma olen hulgalt palju kehvemaid näidendeid näin’d, ma pean ütlema ja saavutab oma sihi. Paneb môtlema. Loodan et Eesti Draamateatri lavastusel on edu. Raua arvustajatest mainiksin kolme nimekamat: Maimu Berg, Mati Unt, môlemad Loomingus, Eesti rahvamuuseumi praegune direktor Tônis Luukas Reedes, mida on loetud ka Reede. Nii et väga, nii ôelda “appropriate”. Kôik kolm annavad pôhiliselt positiivse hinnangu. Ehk Unt on kôige karmim. Pärast seda kui ta on positiivsed elemendid üles lugenud, nimetab ta romaani igavaks, sest talle tundus et autor on kirjutanud, olemata asja sisse elanud, seismata ise asja taga. Mamu Berg ütleb ei olnud üldse igav, noh. Ja Tônis Luukas tänas ka kirjanikku. Kui vôrrelda Sepa Kaupot Raua Kaupoga, siis torkab silma et môlemad on siiralt veendunud Kristlased, kumbki igatahes oma moodi. Esimest, tähendab Sepa Kaupot nimetaksin hulga ideaalistlikumaks kristlaseks kes tajub vabadust otse Johannese evangeeliumi vaimus tôde Peetri kava????. Näidend muidugi ei luba pikki monolooge vôi arutlusi. Neid leidub Raual küll aga. Ja tahtmatult tulid mulle Rauda lugedes meelde vôrreldavad môttemôlgutused, monoloogid Tammsaare Tôes ja Õiguses. Kumbki Kaupo pole mingi reaalpoliitik vôi opportunist, mis on neile ette heidetud. Môlemad taotlevad oma rahva paremat tulevikku, rahva vastu sôdides, oma rahva vastu sôdides, isiklikke veendumuste pôhjal, et nii on parem. Hendriku kroonika üldraamistikku, mis nagu ôeldud on ôige avar, sobivad môlemad. Kumbki ei paista ka psüholoogiliselt vôimatu olema. Aga kuidas jääb siis ettekujutused ütleme Kaupost kui Eesti Juudasest. Kurat, kui meil ei ole Juudast kuskilt vôtta. Mulle hakkas silma et kumbki meie autoreist ei rôhuta just neid seiku mis minule isiklikult kroonikast silma torkas kui olulised. Ma môtlen olulised tolle aegse Liivi vanema silmis. Nimelt see tema reis, see Rooma südamlik vastuvôtt ja tolle aegse Euroopa, eriti Saksa, pôhja Saksamaa majanduse ja sôjanduse tundmaôppimine hea giidiga, mida vend Teodorich kindlasti oli. See reis pidi Kaupole, kui rahva juhile, paratamatult selgeks tegema et relvastatud vastupanu ordule oli poliitiliselt väher???_lahendus, peaga vastu müüri jooksmine. Raua romaani arvustades arvab Tônis Luukas, praegune Eesti Rahvusmuuseumi direktor, ajaloolane, et Läti Hendriku andmeil on vôimalik kolm Kaupot, reetur, aus ja arg. Suur osa Eestlasteks peab teda reeturiks. Luukas ka. Läti Hendrik, Sepp ja Raud peavad teda aumeheks. Kuid Hendrik oli vôitjate pool ning langeb selle tôttu välja, ning pidi ju Kaupot kiitma arvab Luukas. Ja esitab kolmanda variandi. Mis siis kui Kaupo oli lihtsalt tossike, oma naha päästja, kes hoidus tugevamate poole, ja toob vôrdluseks meie päevilt Nikolai Karutamme koos Bruno Sauliga. Siis on kolm punkti. Neid on meil rohkem. Tähendab tossikesi. Minu mulje on et argpükslik Kaupo ei taha Hendriku andmetes sobida. Hendrik jagab ju mônedes episoodides vaenlastele ausat kiitust. Madisepäeva lahingus ütleb et nemad panid vapralt vastu, tähendab et otsekohe ôige minema ei jookst. Igatahes vastu hakkasid sellele teiste meeste suurele sôjaväele. Ja muuhulgas pani Hendrik kirja ka selle loo kuidas just Kaupo oli liivi ja läti vanemate vandenôu juht ordu vastu suunatud aktsioonis. See ei ole ollagi tossikese moodi, kui ta vôtab juhtiva rolli niisuguses hädaohtlikus asjas. Edasi, Kaupo surma kirjeldus jätab mulje et ta oli usklik. Ta käis armulaual. See oli küll rohkem kombe asi. Armulaud oli alati kôigile nendele raskesti?? haavatuile ?? ning jagas oma päranduse Liivimaa kirikule. Vaat’ seda viimast ei olnud tal mitte vaja teha. Oleks vôinud oma perekonna peale môelda, mis oleks vôibolla kristlikum olnud. Ma ei tea. Tolle aja ettekujutusel küll mitte. Mulle ei näe tôenäoline et Hendrik selle üksikasja lihtsalt välja môtles. Ei ole tema moodi. Kolmas peatükk, ja viimane, must ja valge. Kuhu siis me oleme oma arutlusega välja jôudnud. Kas oleme nüüd Kaupo rehabiliteerinud? Kindlasti mitte. Miks mitte? Luukas kirjutab niimoodi. Kaupo nimi on Eestlaste ajaloo teadvuses kôrvuti Lembitu omaga sest valgele on tarvis kôrvale musta. Kas vôi ainult selle pärast et valge tunduks veelgi valgem. Lembitu kangelaslikkuse ilmestamiseks seisab tema kôrval rahvuslik reetur. Mina oleks Luukase asemel kirjutanud “peab seisma”, sest muidu ta ei ole nii valge. A propos Lembitu kangelaslikus, kroonikas ei seisa sellest mitte kui midagi. Olgugi et Hendrik, nagu ôeldud ei olnud just kitsi vaenlaste kiitmise juures. Episoodi preester Salo – Salomoni ikka jälle – gruppi öisest maha nottimisest – mind oleks siin üks öö maha nottind, aga ma arvan et siin vesirelvadega varustatud isikud vôtsid mind kellegi teise pähe. See, aga see preester Salomoni rahumeelse gruppi saatkonna öisest maha nottimisest ei oskaks mina küll kuidagi moodi kangelaslikuna tôlgendada. Oli ju Lembitu ise lubanud ristimise vastu vôtta. Madisepäeva lahingut kirjeldades ütleb Hendrik niimoodi: Sakalased koos Lembitu ning oma teiste vanematega panid vaprasti vôideldes kaua vastu, kuid siin ei ole Lembitu vaprust kuidagi esile tôstetud. Paar rida hiljem loeme et lätlane Pekko tundis Lembitu ära ning ajas teda taga kuni ta lôpuks surmas. Ent jällegi me ei leia siin kummagi kangelaslikuse esile tôstmist. Igatahes kui keegi teid taga ajab siis nagu saanud ta vôitja poole peale aga see Hendrik ei kiida ka mitte Pekkot. Aga Lembitust me ei tea. Kokkuvôtes rôhutaksin veel kord, me teame Kaupost ja Lembitust liiga vähe selleks et neid lähemalt iseloomustada. Et miks me siis seda ikkagi püüame teha? Tônis Luukase sônu kasutades, aga vastupidises järjekorras, ütleksin: Sest mustale on vaja kôrvale valget. Ja meenuvad Juhan Liivi read Noor Eestile: Te austage mehi kes kasvand valguses, kes teaduses krooni saanud, kes tööl on selguses, ja kui teil neid mehi ei ole siis endile môelge, kes voorused môelge kokku, ei mind mitte, tôesti. Väga lähedane môttekäik. Kas meil on rahvusromantikat vaja? Meil on kangelasi vaja ja olgu nad siis. Ainult et teadkem et ajalooliselt seal ei ole mingit pôhja. Oleks omamoodi huvitav jälgida kuidas said Kaupo ja Lemibitu nimed sellise tähenduse mis neil Eestlaste ajaloo teaduses praegu on. Aga nüüd nad vastuvaidlematult on seal ning tôenäoliselt ei muuda seda miski vägi. Sest meil on lihtsalt vaja nii patuoinaid kui kangelasi. Tüüpiline näide: alles hiljuti, möödunud aastal tôi Toronto Meie Õlu, vabandust, Meie Elu, ôige väljapaistval kohal kümme vestlust Kaupo ja Lembitu vahel, kus Kaupo soovitab Lembitule küll Ainveldi (?), küll Lauristini, küll Savisaarega kaasa minna. Aga Lembitu muidugi oli ERSP’s.(?) Suur e, suur r, suur s, suur p. Nali naljaks, rahvaste ja riikide suhted on igivana ja igihaljas probleem. Kas sôdida, alistuda, assimileeruda vôi juba siis et vastu panna on vaid üksikud lahenduste vôimalused. Täna peatuksin ainult ühele aspektil jällegi hiigla lühidalt mis mulle näib sama aktuaalne kui Kaupo ja Lembitu ajal ristiusk. Nende ajal oli ristitud eestlane haruldus. Neid oli enne seda. Käisid Visby’s ja nägid seal jumalateenistust ja lasid ennast ristida. Meie päevil on Kristlane erand Eestis. Ei ole haruldus aga erand. Ainult iga kümmnes Eestlane vôib olla, umbes. Kuulub mingisse Kristuse kogudusse, tähendab praktis…(lindi esimese poole lôpp) … päeval (?) 1945 ning juhtus et esimese öö igaveses linnas magasin mina kloostris. Vôiks koguni ôelda Pirita kloostris sest see oli püha Birgitta ôdede oma, nagu kuulus klooster Tallinna lähedal. Mind pandi magama kirikusse. Pôhjus: kloostri pensionaat oli täis juute. Ja neid oli sinna, kui sakslaste jaoks kättesaamatusse kohta, käskinud majutada Paavst. Niisiis toodi minu jaoks kirikusse voodi, laud ja tool, ja seal ma siis järgmised… mis isevärki rahvas see ometi on. Kui sakslased tapavad juute, varjavad nad Juute, ja nüüd kus juudid küllap hakkavad sakslasi tapma, varjavad nad midagi küsimata ka mind, äsjast saksa sôjaväelast. Aga nüüd ütleme et Birgitta ôdede käitumine näis mulle lihtlabasest tapmiselt taevakôrgusest (?) üleolevat. Seda ma arvan muide tänapäevalgi veel. Ja nii sai minust kristlane, katoliiklane. Ja ma ise arvan et minust on sellepärast ka parem eestlane saanud kui ma seda enne olin. Ja nüüd tagasi praeguse Eesti rahva juurde. Eestlase jaoks on eriline kaal just märksônal vägivald. Nii ristiusk kui ka kommunism toodi meile tule ja môôgaga. Môlemad olid ainuôiged ja kôigile rahvastele tôelist vabadust toovad ôpetused. Tegelikult tôid môlemad kaasa ühe teise rahva orjamise (?). Ajaloost vôiksime küll meelde tuletada seda et ristisôdade periood oli suhteliselt lühike ning ristikirik on seda pattu kahetsenud. Aga kui nüüd Issanda aastas 1933 septembrikuu kümnendal päeval Paavst Johannes Paulus Eestit külastab - minu elu otsene siht on ka paavsti amet, mul on nimi valitud, Vello Viimane. – kui nüüd Johannes Paulus Eestit külastab ja seda korda absoluutsalt ilma sôjaväeta, ihukaitse vôib tal küll kaasas olla, kas see ei tuleta paljult meelde just toda kauget ristisôja aega? Sest ôeldakse et Paavst oli selle taga et eestlasi orjastati olgugi, mida paljud eestlased ei tea, esimene Eesti riik oli Paavsti protektoraat 1225 – 1227. Kahjuks ei kestnud kaua. Ordumehed vôtsid ta jälle üle môôkade sest neil – tal ei olnud oma sôjaväge. Ja seal olid eestlased vanemateks ja kohtunikeks. Sellest on meie ajaloo huviringis täna juttu. Vôi on see ôppering. Need lähevad mul alati segi. See oligi pôhjus miks arvasid meil siin Metsaülikoolis on hea selle üle järele môtelda mis tollal tegelikult toimus, mida see tähendas Eesti rahavale, ning mida see vôiks meile tähendada praegu. Siin kohal oleks muidugi hiigla pônev spekuleerida mis oleks eestlastega vôinud juhtuda siis kui nad oleks endale kutsunud misjonärid mujalt, näiteks Taanist, enne kui ristisôja käiku korraldati. Kui môtelda et Soome keskaja piiskopid olid kôik omamaalased enamuses kuulsa Pariisi ülikooli lôpetanud, môned seal isega kôrgetel ametkohtadel olnud, miks ei olnud môni eestlane Pariisi ülikooli lektor magnificus tolle ajal, vaid soomlane. Kuradi soomlased. Vôi mis oleks meist saanud siis kui venelased oleksid vallutanud Eesti enne kui sakslased sinna jôudsid. Aga see on spekulatsioon. Pealegi ei saa 13 sajandi ja praegust olukorda olulises osas kuidagi vôrrelda. Nüüd on meil valiku vabadus. Nüüd ei sunni meid keegi tule ja rauaga. Sarnaseid elemente siiski on. Ka praegu tahab eestlane lahti saada rôôvrüütlitest, oma ja vôôramaistest orjakauplejatest - Norilsk on orjade ehitatud - ning vana ôndsa stagnaaja parematest meestest. Melioores (?) Ma nimetaks neid partei kulakuteks. Oma poolsajandi pole Eestil olnud rahvusvahelisi kontakte - nüüd pakutakse neile süle ja seljaga - ja me seisame suure hulga valikute ees. Mida on meil mujalt ôppida? Mis vôiks Eestis ka häid tulemusi anda? Mind (?) rikastada. Mida vôtta, mida jätta? See on probleem. Mitte et “tobe vôi mitte tobe”. That’s the question. Valikuid tuleb meil teha väga mitut laadi. Ma ei peatuks Coca Cola juures, mis on juba valitud. Nimeliselt ka religiooni osas. Ateism – mina ei loe seda mitte religiooniks – Palju uske on tänapäeval Jumala salgajad. Budha usk, ristiusk, Taara usk, nimetamaks siin kohal ainult nelja üsna erinevat maailmavaadet. Pole kahtlust et elame Eesti rahva jaoks pôneval ajal. Ja nüüd sajandi vahetusel püstitas Noor Eesti liikumine - Gustav Suitsu kokkupandud sônad – “Jäägem eestlasteks. Saagem eurooplasteks” oli tol ajal. Aga ma asetan sinna kolm küsimärki. Kelleks me tahame saada? Mina ütleksin “Jäägem eestlasteks. Saagem inimesteks.” Pangem kôigest sellest mis meile pakutakse, valigem kôige parem välja, tehkem sellest üks mosaiik millest igaüks näeb see on eestlaste tehtud. See on parem kui teised. (LÕPP)
 
    Trüki   E-post   FB     
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
13 Aug 2017 21:59
Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
13 Aug 2017 14:56
Põhja-Koreas vangis olnud Kanada pastor saabus koju PM (1)
13 Aug 2017 10:52
Läti rahandusminister tänas eestlasi alkoralliga Läti majanduse turgutamise eest
13 Aug 2017 10:20
Rakvere Ööjooksul krõbistasid sportlased snäkiks kassitoitu
13 Aug 2017 10:05
Ivo Muru: Peatage see riik, ma väljun! (3)
13 Aug 2017 08:41
Lugeja: tormi kätte jäänud parvlaeval Arabella puhkes paanika, lained olid tohutud ja elud ohus
13 Aug 2017 08:35
Virginia osariigi rahutustes on hukkunud kolm inimest. Lisatud sündmuse video!
12 Aug 2017 18:55
Algas Kanada Maleva "Kolm Lõvi" laager Kotkajärvel
12 Aug 2017 16:53
Eesti: Torm lõpetas enneaegselt Arvamusfestivali ja tekitas korraliku kaose PM
12 Aug 2017 16:36
Jeroen Bult: rasked valikud Eesti ees PM
12 Aug 2017 11:35
Galerii: tugev äike liigub üle Eesti, saartel ja mandril paljud majapidamised vooluta
12 Aug 2017 08:53
Mart Helme: inimeste kõige pühamad tunded on seotud rahvuse, keele, kultuuri, kodumaa ja perekonnaga, sotsid on kõike seda hävitamas (1)
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus