9. august 2014. a. kell 3:00
Allolev kirjutis asus aadressil: http://www.ohtuleht.ee/590668/... Nüüd viib see aadress Õhtulehe avalehele.
"Homme kell 11 Pirita kloostri roosaias!" määrab katoliku kiriku vaimulik ja teoloogiaprofessor Vello Salo kokkusaamise. "Enne kella kümmet olen ma muinsuskaitse all ja keskpäevast lähen jälle muinsuskaitse alla."
Te olete muinsuskaitse all? Mida see tähendab?
Ma hakkan 89 saama, mis on kõva sõna (Vello Salo on sündinud 5. novembril 1925 – R.K.), aga sünnipäev pole ainult minul: tänavu on soomepoiste 70. juubeliaasta –Jalkaväkirykmentti 200 asutati 8. veebruaril 1944. Kõige noorem, keda sinna võeti, oli 18aastane, järelikult on kõige noorem soomepoiss praegu 88. Mina olen üks nooremate hulgast.
Kas te lahinguid lüüa ka jõudsite?
Ma olin tollal väga pettunud, et ei jõudnud, sest ma oli rahulikes rindelõikudes, aga nüüd mul on hea meel, et ma ei ole kindlasti kedagi tapnud. Ühe varese pihta lasksin, aga see pääses eluga ja ma olin väga pettunud – ma arvasin, et olen väga hea laskur. Vintpüssiga varest lasta on muidugi kah omaette ooper.
Mis on kõige hullem põrgu, mida te olete näinud?
Mina olin niinimetatud Tšehhi põrgus, aga mingit suurt kannatust mulle ei antud. Kõige hullem oli ühe tonsilli (kurgumandli – R.K.) väljatõmbamine, kui tuimendus oli üle läinud – see valu seisab mul tänapäevani meeles. Ma olen kuulnud teiste käest, kuidas nende elu on põrgu ja ma usun neid.
Viimased aastad olete elanud Pirita kloostris nagu vanajumala selja taga.
Võib öelda küll! Tegelikult: kümne nunna seljataga.
Kas saab olla turvalisemat paika?
Ma ei ole proovinud. Minule aitab sellest täiesti – siin on ideaalne töökoht kirjatöö tegemiseks.
Mis hetkel te enam ei uskunud, vaid teadiste: jumal on olemas?
Mina olen vist erand, sest mul ei ole kunagi olnud kahtlust, et mingisugust suurt pauku pole käinud, vaid keegi on maailma teinud. See on mulle ilmselge algusest peale.
Teie kunagi ütlesite, et hea teaduse ja hea usuteaduse vahel ei saa olla mingit vastuolu, sest kui mingi asi on tõestatult olemas, on ta järelikult Jumalast.
Jah! Teoloogia keeles ongi: "See, mis on loodud – Looja käest tulnud". See on revelatio prima – esimene ilmutus. Selle vastu ei saa mingisugust argumenti olla. Kui uurijate vahel tekivadki segadused – tuleb välja mingisugune härra Darwin; teised ütlevad jälle, et inimese sugupuus on puuduv lüli – siis need on pinnavirvendused, mis on paratamatud, sest meie tegemised on väga piiratud. Tegelikult on seadus see, mis on olemas; mitte see, mida meie arvame olevat avastanud.
Mis nägu on jumal?
Pühakirja esimese lehekülje järgi lõi Jumal meid oma näo järgi oma sarnaseks. Nii et meie oleme pigem Jumala nägu kui vastupidi. Kuna Jeesus Kristus ütleb, et tema on Jumala poeg, siis me oleme tema sarnased: kaks jalga, kaks kätt, kaks silma. Jumal päris meie nägu.
Jumal võiks vabalt meie seas ringi käia ja me ei tunneks teda äragi?
Nii juhtunudki! Emmause tee kirjeldus Uues Testamendis: Ta kõndis jüngritega koos, aga nende silmad olid peetud, nad ei tundnud Teda ära.
Kas teie olete kogenud jumala kohalolu?
Mingisugust erakorralist elamust mina vaimuvallast ei tea ja ei ole kogenud. Aga seda ei ole vajagi, sest meie Pirita (Vello Salo hääldab: Piirita – R.K.) kloostri külalistemaja iseloomustavaks mõtteks on: igaüks, kes meile tuleb, on Jeesus Kristus ise.
Ma olen siin kaks korda ööbinud – kas ma, vabandust, olen siis kah natuke…
Meie jaoks! See on meie ja hotellide vahe – ühes kohas on külaline klient, aga teises kohas on peremees. Peremees tuli! Kas meil nüüd korda läheb tema eest hoolitseda nii, nagu Jeesus on öelnud: "Mis te ühele minu vähemastest vendadest olete teinud, olete minule teinud."
Üks teoloog ütles, et kes inimest näkku lööb, lööb Jumalat näkku. Või tähendab – üritab lüüa, tühja tal see korda läheb!
Kas anne on jumala kingitus?
Kelle siis?
Mitut keelt te oskate?
Mitte ühtegi!
Mitmes keeles te suhtlete?
Nii, kuidas see teine suhtleja on… 20 keelt olen ma õppinud.
Sealhulgas ka surnud keeli.
Minu ajal olid kõik ülikooli usuteaduskonna loengud ja eksamid ladina keeles – nii suulised kui kirjalikud. Ja ladina keel on surnud keel, aga ta on olnud väga kaua aega ametlikuks kirikukeeleks.
Minu doktoriväitekiri oli foiniikia ja ugariti keele kajastustest piibli heebrea keeles. Ugariti ja foiniikia keeled on kah mõlemad välja surnud. Nii nagu ka heebrea keel. Sest praegune heebrea keel ei ole mitte sama mis piibli heebrea keel. Praeguse uus-heebrea emakeelega isik saab piibli heebrea keelest aru küll, aga mitte vastupidi. Sest uues on palju uusi sõnu, grammatilisi vorme ja kõike niisugust.
Kas ma mäletan teie eluloost õigesti, et teil õnnestus Põltsamaa gümnaasiumist saadud ladina keele pinnalt valetada end sõja lõpus vangilaagris itaallaseks?
Ei-ei-ei! Mis valetada! Ma hakkasin itaallaseks! Ma olin selles niinimetatud Tšehhi põrgus ja kui Tšehhi miilits mind kinni pidas, et kes ma niisugune olen, siis ma rääkisin talle – ma olin selle enne välja mõelnud –, et ma olen pool soomlast, pool itaallast. Tema küsis, et kas ma tahan minna Itaaliasse suunduva transpordi juurde, mina ütlesin, et muidugi! Seal neli meest võtsid mu nagu poja omaks – ma olin siis 18aastane alles –, ja me hakkasime kohe itaalia keelt rääkima. Paari nädalaga oli mul kõnekeel suus, sest Eestis saadud ladina põhi oli väga tugev ja itaalia keel on ju ladina keelest välja kasvanud.
Te avaldasite pärast sõda välismaal palju Eesti autorite tekste.
Kokku on minu kirjastuse Maarjamaa nime alt tulnud välja umbes 50 bibliokirjet – sest mõni on raamat ja mõni on väiksem asi, aga ma olen ka mujal tekste ilmutanud. Näiteks minu peateos on "Poeti Estoni" (Rooma 1973) – "Eesti poeete" itaalia keeles – mille kirjastas üks Itaalia kirjastus, aga mis on otsast lõpuni minu tehtud.
Kõik teie tõlgitud?
Selge see! Ega itaallased põhiliselt eesti keelt räägi.
Luule tõlge uute keelde on vist samasuur või vaat et suuremgi looming kui originaal.
Mõnikord on sedagi ette tulnud, et tõlge on mõjusam kui originaal. Mina lasin oma tõlked üle vaadata ühel itaalia poetessil. Tema oli armuline ja ütles, et olgugi ta eesti keelt ei oska, arvab ta, et ses tõlkes on see säde sees, mis laseb itaalia keeles lugejal saada umbes samasuguse elamuse nagu eestlasel. Et see tõlge võib olla küllalt hea sõnumi edasiandmiseks. Rütmi ja kõiksugu assonantse on minu arust täiesti võimatu edasi anda.
Te kirjastasite külma sõja ajal Uku Masingut ja 1989. aastal Merle Jäägerit. Kes eesti luuletajatest teid praegu inspireerivad?
Luules peab olema ikka mingisugune vägi sees. Me siinsamas Pirita kloostris tõlkisime koos Indrek Hirvega ära "Taaveti laulud". Põhimõtteks oli see, et 150 psalmist peab igaüks olema ka tõlkes omaette sõnumiga luuletus.
Mina kontrollisin heebreakeelse originaali sõnastust ja Indrek pakkus eestikeelset sõnastust – kuni Indrek ütles: nüüd on vägi sees! Siis lõpetasime ära, psalm oli valmis.
Väe olemasolu on minu kriteerium originaalluule suhtes.
Kui ma pärast sõda Rooma jõudsin, kinkis Rootsi saadik Roomas mulle raamatu "Rootsi luuletajaid", 1945. Mina mõtlesin, et niisuguse raamatu peaks ka eesti luuletajatest välja andma. Et sellega läheb mitukümmend aastat, seda ma muidugi ette ei teadnud.
Idee hakkas teoks saama siis, kui ma olin Iraagis – noh, muid töid seal kitsastes oludes ei saanudki teha – ja Hellar Grabbi saatis mulle Kaplinski luuletusi, käsitsi ümber kirjutatud. Need andsid siis tõuke selle itaaliakeelse valimiku ilmumiseks – mis oli igavene sündmus, keegi kuskil mujal polnud selle mõtte peale tulnud, aga minule oli see üks lõbus tegemine.
Niisuguseid ajajärke, nagu siis olid – kassetipõlvkond või kuidas neid nimetatakse, või nagu kunagi olid arbujad – ei ole igal aastal.
Praegu ma ei oskaks esile tõsta ühtegi kuju või koolkonda või gruppi, mis paistaks huvitav. Meil on normaalne kirjanduselu või parnass, kust mina ei oskaks ühtegi lemmikluuletajat esile tõsta.
Raudne eesriie siis nii raudne ei olnud, et midagi läbi ei pääsenud – kirjad ikka liikusid: teile saadeti Kaplinski luulet, te ise olite kirjavahetuses Uku Masinguga.
See kirjavahetus on nüüd isegi trükis ilmunud. Mina mõtlesin alguses, et keda see üldse huvitab – mind muidugi huvitas, sest kui asjad on kaante vahele pandud ja trükitud, on neid kergem kätte leida kui üksikuid lehti. Kuid kui ma hakkasin seda kirjavahetust üle lugema, leidsin, et ei, siin on paljon asiaa – nagu soomlane ütleb; et eesti kultuuriloo seisukohast on see küllalt huvitav asi, lollimagi asja pärast on raamatuid tehtud.
Sellest kirjavahetusest paistab välja teie suur lugupidamine Uku Masingu vastu.
Selge see! Tema oli täiesti erilaadne nähtus eesti luuletaevas. August Alle istus kohvikus ja tsiteeris Masingut peast: "Turmaliinist uste taga, mooni maitse suus". See oli asi, mis tabas: üks usuteadlane tuleb välja niisuguse luuletusega (Vello Salo kukutab demonstratiivselt suu lahti – R.K.)… mis nüüd? Sellest ei saadud siis aru, et kus pagan see Vihmade laht on (jutt käib Uku Masingu 1959. aastal ilmunud luulekogust "Neemed Vihmade lahte" – R.K.)? Vihmade laht pidi olema suure tähega – see on Kuu peal!
Nii et Masing saatis arvustajad Kuu peale.
Kui palju on maailm teie eluea jooksul muutunud?
Ei ole muutunud midagi!
See on nüüd minule hästi aktuaalne jutt, kuna äsja saatis Jaan Kaplinski mulle oma tõlke "Koguja raamatust". See on maailmakirjanduse klassika, valmis umbes 300 aastat enne Kristust, ja just selle algus räägib, et ei ole midagi uut päikese all: või äkki on midagi, mille kohta saab öelda: see siin on uus? Ei ole! – see on olnud olemas juba ennemuiste, ainult meil ei ole sellest mälestust, nagu ei jää mälestust ka meist. Ei ole midagi uut päikese all!
Kõik see, mida me inimkonnana mäletame kas või 20. sajandist: suured maailmasõjad, tapatalgud – kõik see tuleb üha uuesti, uuesti, uuesti?
Arvatavasti. Pragu näiteks, kui oli suur trevooga Ukrainas allatulistatud reisilennuki pärast, ei mäleta keegi, et ameeriklased – nimelt ameeriklased! – heitsid aatomipommid Hiroshimale ja Nagasakile, kus hukkus sadu tuhandeid inimesi. Nüüd on ühe reisilennuki pärast rohkem lärmi kui kahe linna pärast, mille ameeriklased ilmaasjata – no põhjus oli proovida uut relva – ära hävitasid.
Kui New Yorgis oli see kuulus pilvelõhkujate… – no mis asi, sellest on kah mitu versiooni käigus – polnud seal samuti kaugeltki nii palju inimelusid mängus.
Just Ameerika andis eeskuju, kuidas tarvitada massihävitusrelva hirmutamiseks, lihtsalt massimõrvaks. Sellest ei taha keegi rääkida! Ma saan aru, et ameeriklased ei taha sellest rääkida, neil on põhjust häbeneda, aga meie võiks rääkida.
Te olete elanud Iisraelis, te olete elanud Jordaanias…
Oot-oot! Iisraelis elanud ma ei ole. Ma olen sündinud kaks kuud liiga vara, sest Iisraeliga on nii, et kes on sündinud enne 1. jaanuari 1926, on potentsiaalne juudimõrtsukas ja teda võib riiki lasta ainult siis, kui keegi Iisraeli kodanik teda kutsub. Iisraelis olen olnud mitu korda, aga lühikest aega.
…ja töötanud professorina Iraagis. Te olete pikalt viibinud piirkonnas, kus on kolme suure religiooni sünnikodu. Millal saabub rahu neid kolme religiooni esindavate vaimulike ja poliitikute vahel? Millal lõpeb see, et ühed õhivad end trammis ja teised saadavad üle müüri rakette?
Mina olen professor, mitte prohvet, ei oska ennustada. Meie siin Pirita kloostris kindlasti palvetame rahu eest niihästi Pühal maal kui Ukrainas kui mujal maailmas, aga… see näeb rohkem unistuse moodi välja, ideaalina, mille poole tuleb püüelda, aga mida vaevalt saavutatakse. Pigemini noor generatsioon tahab jälle üksjagu pauku teha.
Võtame kas või Ukraina sündmused – mispärast nad äkki laskma hakkavad? Inimsoo ajalugu on siiamaani sõdasid täis ja rahu aeg ei ole veel kuidagimoodi silmapiiril. Prantslased ehitavad venelastele rünnakulaeva – milleks?
Kümme aastat tagasi, Eesti oli just astunud Euroopa Liitu, arutlesite te nii: "Hitleri–Stalini joon tõmmati läbi kuue Euroopa riigi, seepärast peaks see olema kogu Euroopa mure. Mina loodan, et nüüd hakkabki olema: on suur vahe, kas Kremliga räägib 150 korda väiksem Eesti – vahekord 150:1 – või Venemaast kolm korda suurem Euroopa Liit – 3:1." Mis selle 10 aastaga muutunud on?
Vaevalt midagi, sest Euroopa Liitu kui ühehäälset otsustajat ja rääkijat ei ole olemas. Teisel poolel, Venemaa Föderatsioonil, on üks komandopunkt, meil on 28. Euroopa Liidu otsuste tegemine jääbki jääma aeglaseks, kuni iga liige tahab olla iseseisev ja et tal oleks samal ajal maksimaalne kaitstus. Aga neid kahte asja ei ole suudetud siiamaani kokku viia. Ameerika Ühendriigid on suutnud – seal on üks instants, kes otsustab.
Kuidas Venemaa kõrval ellu jääda? On meil üldse mingi šanss?
Siiamaale on see ju väga hästi korda läinud! Kui hakata vaatama ülemaailmses perspektiivis, siis see, et me oleme ikka veel iseseisvad, on vähemalt IME – kolme suure tähega.
Üks Iisraeli poliitik ütles sünagoogi avamisel Tallinnas, et väikesel loomal, kes magab kahe suure elaja vahel, tuleb olla väga ettevaatlik. Me oleme Saksmaa ja Venemaa vahel siiamaale elama jäänud – meil on väga hästi läinud.
Ma küsin nüüd midagi väga häbematut: kes olid tegelikult need inimesed, kes kirjutasid Vana Testamendi?
See on mul üks vana plaan, mis seisab selle taga kinni, et igasugu kabajantsikud tulevad tänavalt ja küsivad lolle küsimusi – koostada eestikeelne "Piibli aabits", piibli sünnilugu.
Eestis on ikka ahastamapanev ja masendav teadmatus religioonist üldse. Aga mis siin imeks panna, 50 aastat oli ju ateistlikku dressuuri – hariduseks me seda nimetada ei saa, see oli harimatuse külgeõpetamine, mõtlemisest võõrutamine.
Vello Salo osutab korraga peenra poole.
Vaata – seal on üks metsmesilane praegu lavendlis. Tema, kurivaim, teab, kui kerge oksa peale tema võib minna, talle on antud niisugune navigatsioonisüsteem, et tema teab: see oks kannab, ei lähe kuskile; ja tema töö on sealt mett koguda. Ainult et inimesed, kuradid, löövad kergesti mesilasi maha! Mesilane kogub sulle mett – ja sina lööd ta surnuks! Tänamatuse tipp!
See selleks.
Piibli saamine on aga ääretult suur ja pikk jutt.
Piibli kirjutasid ikka inimesed ja seda toimetati ja kirjutati ümber ja tõmmati lõike maha ning näidati ennast paremas ja vaenlast kehvemas valguses?
Selge see! Ristiusu keskne tõde on: Jumal on inimeseks saanud! Inimeseks nagu kõik teised.
Piibliloost on nagu rosinaid välja nopitud – seda ja teist teatakse, aga konkreetset ettekujutust temast on vähestel.
Vana Testamenti kirjutati 1000 aastat. Seal on osa juutide rahvusarhiivist, osa kirjandust, osa meditatsiooni või tarkust nagu see "Koguja raamat", millest oli just juttu. Seda tuleks rahvale tutvustada. Piibel on ajaloo jooksul kasvanud raamat. Jumal ei visanud mitte valmis piiblit taevast – mis oleks palju lihtsam olnud –, vaid laskis sellel kasvada. Kristus ei võtnud ka inimese kuju ja ei tulnud maa peale kõndima nagu Kreeka vanad jumalused, vaid sündis ilmale Neitsi Maarjast.
Olete te kunagi mõelnud, et oleksite võinud valida ilmalikuma elu?
Üks kommilitoon, üks üliõpilane, kellega me 1947. aastal Hollandis juttu ajasime, ütles, et Vello, kui sa niimoodi mõtled, siis sa pead vaimulukuks hakkama. Ja siis ma mõtlesin järele ja tegin õige varsti otsuse.
Meil oli tookord väga rängalt aktuaalne Hiroshima mälestus. Ma tahtsin matemaatikat õppida, tegelikult elektroonikat, raadioasjandust, aga siis mõtlesin, et ilma matemaatikata ei oleks aatomipommi iial tehtud – mida siis on maailmal rohkem vaja, kas matemaatikat või moraali? Otsustasin, et moraali, ja hakkasin juba sellest ajast peale korraliku eestikeelse piibli tõlke peale mõtlema.
See, et teil pole peret, pole teid kunagi kurvastanud?
Kui ma olen ühte tööd hakanud tegema, siis ma teen seda – ja punkt! Ma ei hakka aega raiskama muu peale.
Oleks mina ette näinud, et kui Eesti saab vabaks, ei viitsita enam tittesid teha, siis ma oleks võib-olla puhtast kohusetundest… Aga seda ei võinud keegi ette näha! See on suur mõistatus, miks üle ilma on valge rass välja suremas. Nii ta on kahjuks.
Mis on see inimlik pahe, millest te ehk veel praegugi tahaks loobuda, aga kuidagi ei raatsi?
Ehk prioriteedist kinnipidamine?
2039 tuleb maakeelse piibli 300. juubeliaasta, see on kohutavalt lähedal ja mina olen üks vähestest, kes võiksid piiblit tõlkida – minu esmane kohustus oleks seda tööd teha. Selle asemel, et teha niisuguseid ajaloolisi kirjutisi, mida võivad teised ka teha. Täna tegin John Robert Lepa ehk Ignace Lepa eluloo, kes on kõige loetum Eesti kirjanik üldse, üle miljonilise kogutiraažiga, vaevalt teda siin keegi eriti teab.
Mina kirjutasin kunagi kirjandusleksikoni tema eluloo ja saan seda nüüd juba parandada, sest keegi jonnakas uurib teda praegu. Aga see töö on marginaalne.
Kes õigupoolest on see püha Birgitta, kelle kojas teie elate ja keda enamik inimesi teab selle järgi, et väljamõeldud rüütel Hans von Risbieter valetas "Viimses reliikvias", et nägi ilmutust: Agnes peab saama tema naiseks!
Sellel filmil ei ole Pirita kloostriga mitte midagi tegemist. Eesti ajalool on Piritaga sedavõrd tegemist, et Pirita on Birgitta – ainuke linn Eestis, mis kannab asutaja nime. Ta oli Rootsi kõige kuulsam kodanik, kes oli 8 lapse ema ja kõrgel positsioonil kuninga õukonnas, kui sai käsu asutada vaimulik perekond. Ja meie oleme nüüd selle järeltulijad.
Selle käsu sai ta…?
Ülevalt poolt: kas Kristuse käest või Neitsi Maarja käest, see ei ole minu rida. Igatahes on neid ilmutusi neli köidet vanas rootsi keeles ja uues rootsi keeles – need on siin raamatukogus olemas.
Nii!
Ja mitte teisiti!
Hoiatas Vatikani raadios märtsiküüditamise eest
«Selle hoiatuse tekst on mul praegugi alles. Masinavärk oli toona niisugune, et Leedu katoliiklased oskasid infot välja sokutada. KGB ajas neid küll taga, aga iial kätte ei saanud.
Roomas oli siis leedulaste preestriseminar, kust saime Leedust tulnud informatsiooni, et märtsikuus tuleb suurem küüditamine. Selle teate andsime eetrisse juba jaanuaris 1949. Aga mis kasu sellest oli, sest siis oli meil juba teada, et bolševikud küüditavad – küüditamisi võis tulla ükskõik millal, sest oli ju juba küüditatud. 1941 oleks ehk olnud selles hoiatusest kasu, aga no siis ei oleks keegi uskunud, et midagi sellist on võimalik. Aga 1949. aastal teati, et muidugi tuleb kunagi uus küüditamine.»
