Veelkord 1939. aastast
Arvamus 11 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jaapani kaitsjad nägid ainuüksi lõunapool Holsteini 500 tanki ja 300 veoautot. Tavaliselt lasevad suurtükid kontsentreeritud valangutes, nüüd aga kestis pidev tuli kuni 10 tundi järjest, kasutades lõpmatul hulgal mürske. Kolmanda päeva õhtuks, 22 augustil, oli Jaapani 6. armee purustatud. Üks iseloomustav juhtum oli Uzuru järve ääres asunud suure Punase Risti telk-haiglaga, mis oli selgesti märgitud. Venelaste tankiüksus sõitis sellest niikaua risti-põiki üle, kuni kõik oli maatasa. Kui keegi püüdis põgeneda, siis selle niitis maha kuulipildujatuli. Ainukesed kes pääsesid, olid need üksikud, kes tanke eemalt nähes olid jooksnud kaelast saadik järve ja suutsid end kõrkjates varjata.

23. augustil 1939 võttis Stalin Moskvas vastu Saksa saadiku Ribbentropi ja sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt. Moskvale jäid vabad käed Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia suhtes.

27. augustil üritasid jaapanlased venelaste rõngast välja murda, kuid see ei õnnestunud. 31. augustiks olid Jaapani väed purustatud, rivist oli välja löödud haavatute ja surnutena 18.000 meest. Vene kaotused olid umbes sama suured. Jaapanlased olid shokeeritud oma suurest surnute arvust. Eriallikate andmed varieeruvad suurelt. Hilisematel andmetel oli Jaapanil 8440 surnut ja 8766 haavatut; N. Liidul 57.000 mehest 6831 surnud, 1143 kadunud, 15.952 haavatud – kokku 23.926 rivist välja langenut. Jaapanlaste ettepanekul sõlmiti Jaapani-Vene mittekallaletungi leping septembri keskel.

Ettehaaravalt võib öelda, et see operatsioon aitas kallutada Jaapani valitsuse otsuseid nende merejõudude suunale ja Jaapan hakkas oma laienemispüüdeid suunama lõunasse, Filipiinide poole. 1941. a, kui Saksamaa alustas sõda N. Liidu vastu, katsus Hitler suruda Jaapanit sedasama tegema, jaapanlased olid aga kaotanud igasuguse tahtmise sõdida N. Liiduga.

1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse. Eesti esines deklaratsiooniga, milles kuulutas end alanud sõjas erapooletuks. 3. septembril teatasid Suurbritannia ja Prantsusmaa, et loevad end Saksamaaga sõjajalal olevaks. 5. sept. kuulutasid USA ja Holland end erapooletuks. 8. sept. pikendas Eesti valitsus veelkord kaitseseisukorda ühe aasta võrra.

17. septembril algas Punaarmee sissetung Poola ida-aladele; seda teguviisi põhjendati Poolas elavate ukrainlaste ja valgevenelaste õiguste kaitsmisega.

18. sept. põgenes Tallinna miinisadamast sinna 15. sept. saabunud Poola allveelaev Orzel. See andis venelastele põhjust süüdistada Eestit N. Liiduga sõjas olevate riikide abistamises. 19. sept. teatas Molotov Eesti saadikule, et NSVL paneb vastutuse Orzeli põgenemise eest Eestile ning Punalipuline Balti laevastik hakkab seda laeva otsima kogu Soome lahe ulatuses. Sellega seati tegelikult sisse mereblokaad, millega kaasnes Nõukogude sõjalaevade tungimine Eesti territoriaalvetesse ja Eesti ranniku tulistamine.

22. septembril kutsuti Eesti välisminister Moskvasse alla kirjutama Eesti-N. Liidu kaubalepingut. 24. sept. kohtus Selter Molotoviga, kes süüdistas Eestit Orzeli juhtumis ja nõudis, et Eesti lubaks N. Liidul rajada Eesti territooriumile laevastikubaase ja lennuvälju. Eesti keeldumise korral ähvardati kasutada sõjalist jõudu.

Lisame siin lõigu major Ernst Tiiveli mälestustest (Major, dipl. insener Ernst Tiiveli mälestused, Pierrefonds, Que. Kanada, veebruar 1983. a.). Major Tiivel oli Eesti sõjaväe tehnilise ala juhataja ja Sõjaväe Varustusvalitsuse ülema tehniline abi.
Tsitaat:

3. Mispärast alistusime 1939. a sügisel N. Vene ultimatiivsele baaside nõudmisele?

See oli komplitseeritud küsimus, mida ei saa vastata mõne rea või lausega. Allpool analüüsin kolme küsimust, mis mõjutasid meie alistumist N. Vene ultimatiivse baaside nõudmisele. Nendest küsimustest on kolmas osa „MEIE STRATEEGILISE TAGAMAA PUUDUMINE“ kõige olulisema tähtsusega.

Esiteks Nõukogude Vene ultimatiivse baaside nõudmise esitamisel, septembris 1939. a., oli meil üldmobilisatsioon läbi viimata. Baaside nõudmise esitamisel oli see juba hilja. Meie neli peamist mobilisatsiooni keskust: Tallinn, Rakvere, Tartu ja Viljandi oleksid kujunenud meiepoolsel üldmobilisatsiooni väljakuulutamisel N. Vene poolt suureks lennuväe pommitamise eesmärkideks.

1. septembril 1939. a., kui Saksamaa kuulutas sõja Poolale, kaalus Eesti sõjavägede juhatus tõsiselt Eesti sõjaväe üldmobilisatsiooni vajadust ja tegi kõik korraldused selle läbiviimiseks, kui Vabariigi presidendilt tuleks selline käsk (Vaata Richard Maasing EESTI RIIK ja RAHVAS II vihik, lhk 46).

Vabariigi president, Sõjavägede ülemjuhataja, Vabariigi valitsus ja Riigikogu esindajad kaalusid seda küsimust ja tulid otsusele:

1. Meie maa väiksus, asukoht ja demokraatiline riigikord ei võimalda meil mingit salajast mobilisatsiooni.
2. Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine võib kutsuda esile ettenägematuid ja raskeid sündmusi.
3. N. Vene võib seda kindlasti lugeda oma vastu sihituks ja see võiks anda temale põhjust meile kallaletungiks.
Meie naabrid Soome ja Läti teatasid, et nad ei teosta mobilisatsiooni, sest see võib ärevust suurendada.

Teiseks, meil puudusid permanentsed piirikindlustused (Vaata Alfred Luts HEITLUSTE KEERISES I, lhk. 62, 189 ja 190), oli ainult mõnikümmend raudbetoonpunkrit Narva ees, Keldrimäe rajoonis, Narva jõe ülemjooksul Piimanina ümbruses ja Narva jõe joonel Narva-Jõesuust kuni Narvani. Kokku umbes 50 raudbetoonpunkrit. Sügavuti puudusid kindlustused täielikult. Samuti puudusid piirikindlustused Petseri rindel.

See oli tingitud sellest, et kulutasime palju aega raudbetoonpunkrite ehituskatsete peale. Tahtsime ehitada häid ja vastupidavaid piirikindlustusi. Taheti, et need oleksid vastupidavad 6-tollilise suurtükimürsu tabamisele. Meie eriteadlased ei tahtnud rahul olla teiste riikide kogemustega raudbetoonpunkrite ehitamise osas.

(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus