25. septembril algasid Nõukogude luurelennud Eesti kohal ülesandega õhufotode ja vaatluse teel kindlaks määrata, kas Eesti mobiliseerib. Eestil oli sel ajal rivis 8 vanamoodsat relvastatud lennukit, mille lennukiirus oli 265 – 275 km/tunnis.Vene lennukite kiirus oli 350 – 400 km/tunnis ja nende relvastus tugevam.

N. Liidul oli Eesti piiril Erilaskurkorpus ja 8. armee – kokku 136.245 meest, 1535 suurtükki, 1318 tanki, 156 soomusautot ja 7769 autot. Sõjategevuseks valmisoleku ajaks oli 29. september.

Vägedele oli tehtud ülesandeks anda võimas ja otsustav löök Eesti vägede pihta, milleks:

a) Kingissepa grupp pidi tungima kiiresti Rakvere, Tapa ja Tallinna peale;
b) 8. armee pidi purustama vastase väed ja tungima Tartu peale ning edasi koos Kingissepa grupiga Tallinna ja Pärnu peale, eraldades oma tiiva kaitseks Valga suunale ühe tankibrigaadi ning 25. ratsadiviisi. Läti vägede Eestile appi tuleku puhul Riia-Valga suunas, pidi 7. armee (170.000 meest) katma Leningradi sõjaväe ringkonna operatsiooni Läti piirilt. Balti laevastiku ülesandeks jäi Eesti laevastiku hävitamine.
Eesti sõjavägi sooritas kõik mobilisatsioonieelsed ettevalmistused, kuid 27. sept. otsustas Eesti valitsus kokkuleppe kasuks ning Eesti delegatsioon lendas Moskvasse.

28. sept. allkirjastati Eesti – N. Liidu vastastikuse abistamise leping tähtajaga 10 aastat. Leping lubas 25.000 mehe sissetoomist Eestisse.

29. sept. allkirjastasid N. Liit ja Saksamaa (Molotov – Ribbentrop) sõpruslepingu, mis oli põhialuseks pidevaks rahuks Euroopas. Nüüd, kus Poola küsimus oli lahendatud, pakkusid Saksamaa ja N. Liit rahu Inglis- ja Prantsusmaale. Kui Inglis- ja Prantsusmaa rahupakkumist vastu ei võtnuks, loeti neid täielikult vastutavaks sõja jätkumise eest.

5. oktoobril 1939 kutsus Kreml Soome valitsuse esindajad Moskvasse. Helsingis mõisteti, et kordub Balti riikide stsenaarium ja saadeti osa regulaarväeosi Karjala Kannasele.

6. okt. lõppes Poola sõjakäik kapitulatsiooniga (Kock ja Lublin).

10. okt. algasid Soomes reservistide õppekogunemised, mis tegelikult tähendas mobilisatsiooni algust.

(7. ja 11.okt. kutsuti lippude alla umbes 337.000 meest. Kui N. Vene esitas novembris oma nõudmised, oli Soome juba 1,5 kuud olnud valmis üllatusrünnakut vastu võtma.)

12. oktoobril kohtus Soome esindaja Paasikivi Moskvas Stalini ja Molotoviga, kes nõudsid Soomelt Hangö poolsaart, mitut Soome lahe saart, suurt osa Karjala maakitsusest ning Kalastaja poolsaart Petsamo rajoonis. Paasikivi lükkas nõudmised tagasi.

18. oktoobril algas Punaarmee üksuste toomine Eestisse. Saabusid 65. Erilaskurkorpuse ja õhujõudude erigrupi väeosad, kokku 21.347 mehe, 283 tanki, 54 soomusauto ja 255 lennukiga. Lahkusid esimesed ümberasujad.

Vaatame veelkord üle N. Liidu – Poola sõjakäigu.

17. septembril kutsus Välisasjade Rahvakomissari asetäitja Potjomkin enda juurde Poola saadiku ja andis talle noodi, mis õigustas Punaarmee pealetungi – Poola riik ja valitsus olid lakanud olemast. Punaarmee peab kaitsma ohtu sattunud vennasrahvast. Poola saadik keeldus nooti vastu võtmast, teatades, et seaduslik Poola valitsus asub Varssavis ja sõjavägi võitleb. Poola valitsus lahkus maalt 18. sept. ja Varssav kapituleerus 28. septembril. N. Liidul oli Poola piiril, Ukraina rindel, ligi miljon meest – üle 7000 tanki ja ligi 3300 lennukiga. Poolal oli vastu panna ca 12.000 meest. Poola armee ülemjuhataja Rydz-Smigly andis käsu Punaarmeele mitte vastupanu osutada – käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedamad võitlused Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas, Lublini lähedal. Grodno linn suutis vastu panna kaks päeva. Pärast vallutamist lasti maha 300 linna kaitsnud inimest.

Punaarmee „vabastusretk“ kestis 12 päeva. Selle ajaga liiguti edasi 250 – 350 km ning võeti kontrolli alla 190 000 km², kus elas 12 miljonit inimest. (Eesti pindala 45.228 km²) 1939. a oktoobri algul oli N. Liidul Poola vastu 2,421.300 meest, 5467 suurtükki, 6096 tanki ja 3727 lennukit.

N. Liidu – Poola sõjas sai surma Poola poolel 3500 inimest, haavata ja teadmata kadunuks jäi 20.000. Vene poolel oli 1475 surnut või kadunut.

Poola – Saksa sõjas sai surma Poola poolel 66.300 inimest ja haavatuid oli 133.700. Saksamaa kaotas 10.600; 3400 jäi kadunuks, haavatuid oli 30.300. 36 päeva kestnud sõjas kaotas Saksamaa 560 lahinglennukit, 300 tanki ja 500 autot.

N. Liidu kätte langes vangi 240– 250.000 sõjaväelast, neist 10.000 ohvitseri, aga koos politseinike jt vastuhakanutega langes vangi kokku 454.700 inimest. Novembri algul koondati ohvitserid, politseinikud ja teised ametimehed Katõni, Harkovi, Kiievi ja Minski laagritesse ja lasti maha 22.000 inimest. Vallutatud aladel pani N. Liit toime ulatusliku poolakate küüditamise, kaevandustesse ja sunnitöölaagritesse saatmise.
Eestisse pääses üle Läti piiri tagasi tuhatkond Poolas elanud eestlast. Nende käest saadi kuulda olukorrast Poolas, kaasa arvatud vahel kuni kilomeetri pikkustest leivasabadest.
(Järgneb)

Märkmed: