Veelkord 1939. aastast (4)
Arvamus 18 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kõik need raudbetoonpunkrite ehituskatsed ja ka ehitused sündisid igaks aastaks ettenähtud piiratud korralise eelarve ulatuses. Uue sõja silmapiirile ilmumisel, 1939. a sügisel, enne Saksa-Poola sõja algust, tekkis vajadus piirikindluste kiireks väljaehitamiseks ja Vabariigi Valitsus lubas selleks piiramata krediite.

Nüüd oli raha, kuid puudusid spetsiaaltööjõud ja tööjuhatajad. Puudusid ehitustööks vajalikud spetsiaalmasinad ja oli raske nii suurel hulgal ja nii kiiresti saada võrestikurauda. Meil oli rauda ostetud vaid 1939. a. korralises eelarves ettenähtud summa ulatuses ja kiiresti polnud seda rauda kusagilt saada.


Tahaksin siinkohal veel mainida, et meie piirikindlustuste kava ja raudbetoonpunkrite asetus Narva rajoonis reedeti kapten Trankmani poolt N. Venele. Kapten N. Trankman oli I diviisi pioneerkompanii ülem Narvas ja sellega ühtlasi Narva rinde piirikindlustuste tööde juhataja. Peale tehniliste andmete andis kapten N. Trankman N. Venele üle ka iga raudbetoonpunkri täpse asetusplaani maastikul, selle koordinaadid ja tulesektorid. Need andmed võimaldasid vaenlasel avada betoonpunkreile suurtükituld ka siis, kui luure ja vaatlus polnud võimelised nende asukohta kindlaks määrama hea moondamise tõttu. Kapten N. Trankmani reetmisega olid piirikindlustused Narva rindel kaotanud suure osa oma kaitseväärtusest.

Kolmandaks – ja mis minu arvates on kõige olulisema tähtsusega oli see, et meil puudus vastuhakkamiseks strateegiline tagamaa või selgemini öeldud, 1939. a. septembris N. Vene ultimatiivse baaside nõudmise ajal, meil puudus toetus ühelt suurvõimult. 23. augustil 1939. a. sõlmis N. Vene ootamatult Molotov-Ribbentrop pakti, millega Balti riigid olid nihutatud N. Vene huvipiirkonda.

5. juulil 1938 oli huvitav mõttevahetus kindralleitnant N. Reek’il Saksa Tallinna saadiku Frohwein’i ja Saksa sõjaväe esindaja Rössing’iga (Vaata Esmo Ridala PEAJOONI EESTI VäLISPOLIITIKAST 1934. – 1940., lhk. 50). Kindral Reek oli Eesti Sõjavägede staabiülem.

Kindral Reek ütles, et kui N. Vene tungib Eestile kallale, astub Eesti igal juhul vastu ja loodab kaitsta end nii kaua, kuni saab abi Saksamaalt. Reek rõhutas, et see abi peaks olema aineline – mitte inimesi, vaid masinaid. Ta lisas, et Eesti loodab seda abi mere teel.

Sel ajal, meie arvates, meie strateegiliseks tagamaaks oli Saksamaa. Viimasega arenesid Eesti suhted eriti pärast Hitleri võimuletulekut soodsalt.

On väidetud, et lähedasem kontakt Inglismaaga oleks võinud Eestit päästa. See on vaevalt usutav. Inglismaa ise oli sõjaks ettevalmistamata ja ta pääses ise ainult üle noatera hävingust. Ta reetis Tshehhoslovakkia ja ta ei lubanud ega andnud ka Poolale mingisugust abi N. Vene vastu. Tema väed aeti kõikjalt Euroopa mandrilt Teise maailmasõja algjärgus minema. Kuidas ta oleks suutnud päästa Eestit? (Vaata Esmo Ridala PEAJOONI EESTI VÄLISPOLIITIKAST 1934 – 1940.)

Toon järgnevalt esile ühe olulise tähtsusega kokkusaamise, mis oli meie kolonel Maasingul Saksa sõjavägede ülemjuhataja staabi esindajatega Ida-Preisimaal, Königsbergis 25. septembril 1939. a. (Vaata R. Maasing EESTI RIIK ja RAHVAS II MAAILMASÕJAS, II vihik, lhk. 45 – 49).

24. septembril 1939. a. hommikul tegi kindral J. Laidoner kolonel R. Maasingule korralduse minna viibimata Berliini ja teha kõik mis võimalik, et teda saaks vastuvõetud Saksa sõjavägede ülemjuhataja staabis ja tooks vastused järgmistele kolmele, meile olulistele küsimustele:

1. Kas võime loota Saksamaa abile, kui oleme sunnitud relvadega kaitsma oma vabadust N. Vene vastu?

2. Kas Saksamaa, kes nüüd kontrollib meie ühendusteid läände, lubab meile sõjavarustuse saamist läänest?

3. Kas Saksamaa jääb ükskõikseks, kui N. Vene tungib Eestisse?

Kolonel Maasing võttis kohe kontakti kohaliku Saksa sõjaväe esindajaga ja sai temalt mõned tunnid hiljem vastuse, et sõja tõttu ei saa Saksa sõjavägede ülemjuhataja staap kolonel R. Maasingut vastu võtta Berliinis, vaid nad teevad ettepaneku kokkusaamiseks 25. septembril 1939. a. Königsbergis.

25. septembril võtsid kolonel R. Maasingu Königsbergis vastu üks kindralstaabi kindral ja üks kolonel Saksa sõjavägede ülemjuhataja staabist. Kolonel R. Maasing andis neile lühikese ülevaate N. Vene vägede koondamisest meie piirile ja nende kallaletungi kavatsustest meile. Saksa esindajad ütlesid, et neile on see teada ja nad on veendunud, et N. Vene soovib provotseerida sõda Balti naabritega. Järgnevalt kolonel R. Maasing esitas Saksa sõjaväe esindajatele eelpool mainitud kolm küsimust. Vastused olid järgmised:

ESIMENE KÜSIMUS:

Meie välisminister Ribbentrop on sõlminud N. Venega lepingu, mis ei luba Saksamaal abistada teid. Võib-olla peame isegi sõja puhkemise korral Eesti ja N. Vene vahel Eestile vaenuliku hoiaku võtma.

TEINE KÜSIMUS:

Sellele küsimusele Saksa sõjavägede esindajad ei andnud kohe vastust, vaid võtsid ühenduse Berliiniga. Sealt tuli vastus, et Saksamaa ei luba meile sõjavarustuse saamist teedel, mis on tema kontrolli all ja et sõja tõttu on see praktiliselt võimatu.

KOLMAS KÜSIMUS:

Oleme sõjas läänega. Praeguses olukorras meie ei või sattuda konflikti N. Venega. See tooks meile sõja kahel rindel. Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja selletõttu. Meil on N. Venega sõprusleping ja meie peame seda täitma.

Kõike seda ütles Saksa kindralstaabi kindral suure kibestumisega ja läbipaistva antipaatiaga oma välisministri ja Saksa-N. Vene uue vendluse suhtes.

26. septembri 1939. a. hommikul esitas kolonel R. Maasing Königsbergi kokkusaamise tulemused kindral J. Laidonerile, kes need viibimata edasi andis Vabariigi Presidendile. Sama päeva keskpäeval Vabariigi President K. Päts ja sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner olid teadlikud, et:

1. sõja tekkimisel N. Venega on Eesti täiesti üksi;

2. Poola hävimisega olime isoleeritud maa poolt muust maailmast;

3. N. Vene sõjalised jõud Narva ja Irboska suunas olid kohutavas ülekaalus. Septembrikuu teisel poolel oli Eesti sõjavägede staabil selge ülevaade N. Vene vägedest ja relvadest, mis olid toodud Eesti piiridele, ja see oli 160.000 meest, 700 suurtükki ja 600 tanki;

4. sõja tõttu Saksamaa ja lääneriikide vahel oli Läänemeri Saksamaa ja N. Vene valduses ja igasuguse sõjavarustuse saamine mereteid mööda võimatu;

5. õhuruum oli N. Vene valduses. Meie piiritagustel lennuväljadel oli N. Venel septembrikuu teisel poolel umbes 600 lennukit. Meie Sõjavägede ülemjuhatajal oli samal ajal käsutada umbes 60 õppelennukit ja vananenud lahinglennukit. Õhukaitsesuurtükid meil puudusid;

6. Soome ja Skandinaavia hoidsid kõrvale. Läti oli nii ettevaatlik, et ei lubanud isegi oma ülemjuhatajal tulla Valka nõupidamisele kindral J. Laidoneriga, kes seda palus;

7. rahvussotsialistlik Saksamaa oli muudetud Hitleri ja Ribbentropi poolt kommunistliku N. Vene liitlaseks;

8. meil puudus strateegiline tagamaa, kuhu taganeda ülekaalus oleva N. Vene surve all.

Selles olukorras oli sõda mõttetu. 26. septembril 1939. a. Vabariigi President, Sõjavägede Ülemjuhataja, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu valisid ühiselt rahu tee ja loobusid sõjast, lootes, et N. Vene ei lähe hiljem oma nõudmistega kaugemale.


(Tsitaadi lõpp)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus