Minu ingliskeelne ajakiri Global Estonian hakkas ilmuma umbes samal ajal kui ajakiri Tuna. Tuna peatoimetaja Ott Raunaga jagasin ma tol ajal sama bürood Tallinna kesklinnas. Kui mina sain kasutada nende bürooruume, siis Ott kasutas Global Estoniani arvuteid. Tuna ilmub tänini tänu Kultuurkapitali toetusele. Global Estoniani seitse numbrit – kaheksas ootab väljaandmist – aga pole saanud sentigi Kultuurkapitali tuge. Ainult erakapitaliga pole aga võimalik kuigi kaua üht ajakirja välja anda.

Selles, miks Global Estoniani 8. number pole saanud ilmuda, on väga palju põhjusi, kuid kõige tähtsam neist on muidugi majanduslik. 1990ndate aastate lõpus oli ajakirja tellimuste täitmine ja üksiknumbrite saatmine välismaale kohutavalt kallis. Meie pangandus muutis ka rahaülekannete tegemise peaaegu võimatuks – selle hind oli nii kõrge, et ei katnud ära üksiknumbri omahindagi. Proovisime kasutada igasuguseid mooduseid, et ots otsaga kokku tulla, kuid ikka ilmnesid üha uued probleemid. Kui saabus aeg, mil meil oleks Kultuurkapitalilt kõige enam toetust vaja olnud, siis ilmnes, et üks inimene on sealt varastanud kaheksa miljonit Eesti krooni ja need kasiinodes maha mänginud! Küllap läks tuulde ka see raha, mida meie nii kannatamatult oleksime vajanud.

Me ei oota vargusi ja musti tehinguid inimestelt, keda oleme usaldanud oma elu korraldama. Me võime sageli suhtuda küüniliselt valitsusasutustesse ja rahvaesindajatesse, aga ometi – kas me pole siiski üllatunud, kui selgub, et nad on mingite sigadustega hakkama saanud? Vähestel inimestel on aega, energiat või teadmisi, et mõista kõike, mis meie ümber toimub või miks on üks või teine otsus parlamendis või valitsuses vastu võetud. Kuid selge on see, et efektiivne riigi valitsemine nõuab ausaid rahvaesindajaid. Hääletamise teel me valimegi oma esindajad, kes suudavad ja tahavad täita meie soove ja pühenduvad valdade, linnade ja kogu riigi juhtimisele riigikogu, valitsuse ja Brüsselini välja.

On lihtne sattuda rutiini ja harjumuspäraselt hääletada kogu aeg sama inimese või erakonna poolt. Kuid teatud vastuolu valija ja sageli tema poolt valitu vahel võib ajapikku suureneda. Pole tavatu, et sellised esindajad võtavad oma positsiooni iseenesestmõistetavalt ja ühel päeval ei esinda enam valija huve. Kui me ikka ja jälle valime sama inimest, kes ei esinda enam meie tahet, siis kuidas saame loota, et nad meid respekteerivad? Usun, et me kõik peaksime korralikult mõtlema selle üle, keda me oleme valinud end esindama. Peaksime võrdlema nende lubadusi sellega, mida nad on suutnud või tahtnud ellu viia. Siis saame uuesti hinnata seda, mis nende lubadused väärt on.

Kui rahvaesindaja oma töö kõrvalt riigikogus teenib veel rohkesti raha kuskil mujal ametis olles või ka äri tehes, kas pole siis meie kohustus järele uurida, kuidas sellised fenomenaalsed võimed mõne isiku puhul üldse võimalikud on?

Skandaalid ja tülid on alati inimeste meeli ärevile ajanud ja põnevust tekitanud. Kes ei mäletaks, kuidas Ameerika energiahiid Enron kuulsusetu lõpu leidis. Aga ometi tunnistas ülemkohus peaaegu kõik asjaosalised süütuteks! Seesama on praegu juhtumas ka Eestis, olgu siin näiteks pronkssõduri lugu – kohus tunnistas ka marodöörid süütuteks.
Aga me ei tohiks lasta juhtuda ka sellel, et ajakirjandus mõtleb meie eest, tahtes muutuda ise kohtunikeks. Uurivad ajakirjanikud on vaba ühiskonna südametunnistus, totalitaarses ühiskonnas on nad aga esimesed, kes ohvriks tuuakse. Oma kohustusi ei tohi me nende õlgadele panna.
Korruptsioon teeb muret kogu ühiskonnale. Kas ei ole iga valija kohus teha kindlaks, et tema poolt valitu on olnud aus oma tegudes, ja võtma ka vastutuse selle eest, keda nad on valinud.

Kui me jätame beebi üksinda tuppa, siis kelle süü on see, kui ta püksid täis teeb?

Märkmed: