Eesti Elu
Vastupanuvõitluse päeval
Arvamus 02 Oct 2009 Trivimi VellisteEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
22. september on Eestis kolmandat aastat seadusega kuulutatud vastupanuvõitluse päevaks. Kolmandat korda peeti – seekord Tartu Jaani kirikus – sel puhul mälestusjumalateenistus. Täpselt 65 aastat tagasi rebiti Toompea Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. Samal ajal pidas Vabariigi Valitsus Otto Tiefi juhatusel Läänemaal Põgari palvemajas oma istungit.

Üürikesed päevad pikas sõjas, mil de jure kogu aeg olemas olnud Eesti Vabariik toimis piiratud ulatuses ka de facto, hakkasid otsa saama. Väga suur hulk – tervelt seitse protsenti – Eesti kodanikest põgenes isamaalt, et pääseda küüditamisest või, mis veel saatuslikum, surmast.

Pagulaste õlgadele langes ebaproportsionaalselt suur koorem: hoida nähtavalt ja kuuldavalt Eesti Vabariigi elutuld – see tähendab sõnumit: Eesti Vabariik pole kusagile kadunud. Tema maa-ala rahvusvaheliselt tunnustatud piirides on endiselt alles, olgugi ebaseaduslikult – ja ajutiselt! – naaberriigi poolt hõivatud. Elus on ka valdav osa Eesti kodanikkonnast, olgugi et kodumaal on nendelt võetud otsustamise ja tegutsemise vabadus.

Enamgi veel, alles on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariigi diplomaatilised esindused mitmes demokraatlikus riigis. Ja kõige tipuks, põhiseadusest tuleneva õigusliku järjepidevuse korras on katkematult ametis – aastakümnest aastakümnesse – Vabariigi Valitsus eksiilis.

Niisiis, õiguslik ja poliitiline sõnum oli selge ja ühemõtteline. Eesti Vabariiki pole juriidiliselt vaja taastada, Eesti riiklust ei pea ennistama, sest see on katkematult kogu aeg olemas olnud. Küll on aga vaja taastada põhiseaduslik riigivõim, mille eelduseks on muidugi välismaise sõjalise okupatsiooni lõpetamine.

Mõeldes täna Eesti riigipea toonasele kohusetäitjale professor Jüri Uluotsale, kes nimetas ametisse Otto Tiefi valitsuse, mõeldes paljudele teistele toonastele vastupanuvõitlejatele, peame meeles pidama: 1944. aastal usuti väga laialdaselt, et kordub Vabadussõja-aegne sündmuste mudel: sakslased aitavad Punaarmeed Eestist eemal hoida, Eesti valitsus haarab sobival hetkel ohjad enda kätte ja kui Punaarmee õnnestub hoida teisel pool Narva jõge, on sõjajärgsel rahukonverentsil, tuginedes Atlandi hartale, Eestil õigus ja võimalus nõuda oma.

Paraku polnud 1944. aasta Punaarmee enam see, mis ta oli olnud üks inimpõlv varem, 1918. aastal. Kuid öeldu ei tähenda, et Eesti sõdurite surmaheitlus Sinimägedes oleks olnud asjatu. Just Sinimäed andsidki 70 tuhandele kaasmaalasele aega pakku minna. Kui meie pagulaskond olnuks oluliselt väiksearvulisem, oleks ka pool sajandit väldanud välisvõitlus olnud tunduvalt ülejõukäivam. Edukas välisvõitlus üheskoos meie lõunanaabritest saatusekaaslastega ja sellest tulenenud Lääneriikide poliitika Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi suhtes aga andis suurt tuge metsavendadele ja hiljem veretule vastupanule kodumaal.

Äsjasel vastupanuvõitluse päeval võisime rõõmustada: Eesti Vabariik oli viimaks lunastanud ühe hiiglasuure auvõla ligemale saja tuhande oma sõjamehe ees – Tallinna Vabaduse väljakul on lõpuks ometi üleriigiline Eesti Vabadussõja võidusammas. Tõsi, viimane mees nendest sajast tuhandest lahkus meie hulgast juba kolm aastat tagasi.

Kuid lisaks rõõmule kanname me täna endas endiselt ka jätkuvat süükoormat. Riigikogu ei ole ikka veel otsustanud, mille nimel siis võitlesid Eesti sõjamehed Teises maailmasõjas Sinimägedes. On asju, mille üle ei kaubelda ega tingita. Üks olulisemaid nende hulgas on sõjamehe au. Need olid noored mehed, kes – Eesti nimel! – panid kaalukausile oma elu. Paljud nendest on juba 65 aastat isamaa mullas. Langenute ellujäänud sõbrad on tänaseks jõudnud väga kõrgesse ikka – nad on 85 või üle selle. Ja nad tahavad oma riigilt kuulda, kas nad sõdisid õige asja eest.

Me langetame pea mõeldes kõigile neile, kes on seisnud Eesti püsimise eest. Sündiva traditsiooni kohaselt mälestame vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril neid, kes kõige nähtavamalt on seisnud Eesti eest – neid, kes on seisnud riigitüüri juures – meie riigivanemaid ja presidente: Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birki, Ants Piipu, Juhan Kukke, Friedrich Karl Akelit, Jüri Jaaksonit, Jaan Teemanti, August Reid, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warmat, Tõnis Kinti, Heinrich Marka, Lennart Merd.

Aga lisaks nendele, samuti lisaks Teise maailmasõja Eesti sõduritele, lisaks metsavendadele, mälestame ja austame ka neid, kes pikkade okupatsiooniaastakümnete jooksul osutasid võõrale võimule vastupanu oma silmatorkavalt kindla ja julge hoiakuga – kes söandasid avalikult Eestile vabadust nõuda. Nad teadsid, et neil tuleb selle eest vaevelda vanglais ja vangilaagreis, aga nad ei alistunud.

Me mälestame Jüri Kukke, Endel Ratast, Erik Udamit ja nende saatusekaaslasi. Me avaldame austust ja sügavat tänu Lagle Parekile, Enn Tartole, Mart Niklusele ja paljudele nende kaasvõitlejaile. Enn Tarto, kes vastupanuvõitluse päeval luges Tartu Jaani kiriku altari ees pühakirja, on üks legendaarse Balti apelli autoreist. 23. augustil möödus kolm aastakümmet selle olulise dokumendi avaldamisest ja levitamisest üle terve maailma.

4. juunil möödus 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl. Eesti lipu juubeliaasta on meile tähendanud sinimustvalgete värvide senisest jõulisemat tagasitulekut eestlase südamesse. Seda võisime märgata juubelipidustustel Otepääl ja veelgi ohtramalt suurel üldlaulupeol. Mitte kunagi varem kogu Eesti ajaloos pole korraga välja toodud nii palju sinimustvalgeid lippe! Tahan kasutada juhust ja tänada südamlikult kõiki neid, kes järgisid üleskutset ja annetasid meie lipu sünnikodu katuse taastamise heaks. Ajaloolisel Otepää kiriklal on nüüd kindel katus peal ja katuse all Eesti lipu muuseum, mis kannab meie mõtted tulevikku.


Eesti suurmehed, keda 22. septembril, vastupanuvõitluse päeval, Tartu Jaani kirikus peapiiskop Andres Põdra teenimisel pühalikult mälestati, olid ju kõik väga erinevad inimesed, nad kandsid paljuski väga erinevaid vaateid. Ent neid kõiki ühendas üks - armastus sinimustvalge lipu vastu.

Kandkem meiegi oma südames kustumatu leegina seda armastust. Kestku meie rahvas, kosugu meie maa ja kõlagu meie keel! Kestku Eesti Vabariik üle aegade!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus