Heimar Lenk, riigikogu liige, KE
Artikkel oroginaalis:
http://www.ohtuleht.ee/451363Välismaalt tulnud presidendil on äärmiselt ettevaatamatu hakata analüüsima asju, millest ta ise suurt midagi ei tea. Minuealised said teisipäevast Õhtulehte lugedes küll kõvasti naerda selle üle, kuidas Toomas Hendrik avaldas Briti ajalehes The Guardian oma arvamust nõukogudeaegsete restoranide kohta. Restorane ei olnud, valikut polnud – teadis ta rääkida!
Arvaku riigipea, mis tahes, aga kõrtsikultuur oli Vene ajal küll heal tasemel. Tasub meenutada kas või Tallinna varietee lugu. Nüüd tundub naljakana, aga nii ta oli, et šikk šveitser vaatas sinu väljanägemise enne saaliminekut üle. Ilma lipsuta, väljaveninud kampsuni või lõhnadega ikka sisse ei saanud!
Ja milline eeskujulik teeninduskultuur oli saalis! Rääkimata kõrge kunstilise tasemega eeskavast, milles tegid kaasa paremad näitlejad Estoniast. Soomlased tulid, kuulasid ja imestasid – kas tõesti võib see olla Tallinnas!
Aknast üle Vabaduse väljaku vaadates säras vastu öölokaali Astoria helkiv neoonreklaam. Samal ajal lõid hotelli Viru alumistel korrustel laineid sealne Viru varietee ja legendaarne Viru grill, kus otse teie silme all värske kohalik liha hõrgutavaks suupisteks küpsetati.
Mõnisada meetrit Tallinna varieteest Raekoja platsi poole ja siis ümber nurga, võisid sisse astuda luksusrestorani Gloria. Minu nooruses oli seal veel ka eestiaegseid kelnereid. Milline teenindus ja milline köök!
Aga veel mõnisada meetrit Raekoja platsi suunas ja teile avas uksed romantiline Vana Toomas. Millised savinõud seal serviisis olid! Õlu otse vaadist ja kadakapuust kappades.
Jälle ümber nurga ja keldriuksel silt Mündi Baar. Astusid kitsast trepist alla ja avastasid paekivist seintega võlumaailma. Leti taga kogu Nõukogudemaa parim noor teenindaja Dimitri Demjanov.
Kuldseil kuuekümnendail Tallinna Kaubamaja kõrgemal korrusel avatud hiigelsuur restoran Kevad rõhutas tollast kaasaega. Peente jalgadega lauad, naturaalsest vineerist seinatahvlid ja muidugi imeline vaade linnale.
Koos magalalinnaku Mustamäe sünniga kerkis ka sinna uusi restorane ja kohvikuid kui seeni sooja vihmaga. Säravaim nendest oli kindlasti Kännu Kukk samanimelise kuulsa kokteili ja hiilgava baariga. Vaid mõni peatust bussiga ja võisite astuda imelisse Tulukese baari.
Nõmme restoranist ja legendaarsest Hiiu kõrtsist pole mõtet rääkidagi. Nõmmelaste lemmikkohad rikkaliku ja taskukohase menüüga – kes väikese jalutuskäigu ette võttis, jõudis õige pea Nikolai von Glehni lossi kõrvale. Täpselt 101 astet trepist alla ja teie ees avanes maaliline basseinide kompleks fantastilise eestiaegse suverestorani ja kohvikute kompleksiga. Palaval suvepäeval juhtus sageli, et nii mõnigi mehepoeg kohvikuuksest otse basseini sulpsatas. Valgetel suveöödel jäi orkester koos viimaste külalistega sageli hommikupäiksest tervitama.
Paljud armunud baarid ootasid hommikupäikest aga hoopis Pirital, sest vanal kuunaril laiutas uhke merekõrts Kihnu Jõnn, mis pani trümmid kinni alles kell neli hommikul. Paras aeg suplema minna, et pärast seda rannas ka parem päevituskoht sisse võtta. No näiteks Pirita rannahoone või Regati baari lähedusse! Hea päeval lõunale tulla. Söögid missugused ja tolleaegse palga suhtes peaaegu tasuta!
Kus oli Tallinnas lõunatunnil kõige rohkem inimesi kohta ootamas? Õige! Raudteejaama ehk Balti vaksali teise korruse restoranis Tallinn-Balti. Sealsed kokad ja nende maitsev kanapuljong oli kuulus Moskva linnani välja.
Kohvikutest Tallinn, Harju, Moskva, Palace, Gnoom ja Pärl on tänaseks vaid kaunis mälestus. Presidendile ei saa see tunne tuttav olla, tema noorus möödus hoopis teises linnas.
