Hiljuti oma neljandat aastaringi alustanud Iraagi sõda hõivab endiselt suure osa meediast — igal õhtul astuvad selle sündmused telerite vahendusel meie tuppa ja head näib seal vähe olevat. Ikka enesetapjatest pommipanijad, julmad mõrvad, hävitustöö ja sabotaazh. Vahelduseks siiski midagi helgemat ka — näiteks vabastatud pantvangid. Samuti on viimasel ajal drastiliselt vähenenud liitlasvägede hukkunud sõdurite arv.

Nüüd juba kodusõja-ilmelises arveteklaarimises hävitavad sunniidid ja shiiidid pigem vastastikku üksteist.
On aga ka neid, kes väidavad, et Iraagis läheb kõik ülesmäge. Bagdadi tänavatel kihutavat juba luksusautodes ringi sini- ja valgekraed, äritegevus laienevat ja olevat juba ka näha lääneliku demokraatia esimesi vilju.
Kellel on õigus? Oma silm on kuningas, aga paraku pole meil sinna ei võimalik ega ka soovitav minna.

Ränkraske koorem

Tuntud kolumnist Eric Margolis toetab ilmselt süngemat stsenaariumi oma 26. märtsi Sun'is ilmunud arvamusartiklis „The Final Say“, öeldes: „Kolm aastat pärast seda, kui George W. Bush kuulutas, et Iraagi missioon on lõpetatud, on osa Iraagist ikka veel varemetes; valitseb anarhia ja riik seisab kodusõja lävel.“ President Bush on viimasel ajal mitmel korral kinnitanud, et Iraagis on oldud võidukad. Margolis arvab aga koos muistse Epeirose kuninga Pyrrhosega, et „veel üks säärane võit, ja ma oleme kadunud“. Tema hinnangul tungis USA Iraaki kahel põhjusel: et hõivata õlimaardlad ja muuta Iraak oma baasiks Lähis-Idas, ning teiseks, et hävitada Iisraeli kaks vaenlast — Iraak ja Iraan.
Kolumnist meenutab, et siiani on Iraagis hukkunud 2300 Ameerika sõdurit ja 16.300 saanud vigastada. Siiski kahvatub see arv tsiviilohvrite kõrval — erinevatel andmetel on neid 34—37.000.
Võime vaid kujutleda, millise ränga majandusliku koorma on sõda Ühendriikide õlule pannud. Margolis teab, et Iraagi sõda on siiani USA-le läinud maksma 500 miljardit dollarit.

Teheranist pole midagi head kuulda

Aga lääneriikidele tekitab ehk veelgi suuremat peavalu Iraan, kes oma sõjaka presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga (keda on hakatud juba nimetama Lähis-Ida Hitleriks) eesotsas ignoreerib kõiki manitsusi. Ehkki Teheran kinnitab, et tema tuumaprogrammi eesmärgiks on elektrienergia tootmine ja mitte aatomirelvade loomine, ei usu seda keegi. ÜRO Julgeolekunõukogu andis 29. märtsil Iraanile 30 päeva uraani rikastamise lõpetamiseks, viimane on aga tõrjunud kõik sellekohased nõudmised.
Proportsionaalselt USA maine langusega Lähis-Idas kerkib Iraani populaarsus. See, mida ülejäänud maailm näeb Teheranist lähtuva ohuna, väärib moslemite silmis imetlust. Niisiis lõikab Iraan koguni kasu käimasolevast Iraagi sõjast.
Ja muidugi mahitatakse Iraanis terrorismi. Asjatundjate hinnangul on Osama bin Laden ja tema kurikuulus al-Qaida kui süütu lasteaed oma kasvatajaga Iraani terroristlike rühmituste kõrval. Nii Iraan kui Iraak on kujunenud julmurite ja surmapõlgurite paradiisiks ehk mõnusaks „inkubaatoriks“, kus nad saavad oma valgustkartvateks tegudeks rahus valmistuda ja terroristlikke oskusi lihvida.

Pahaendeline sõjatrummi põrin

Äsjaste sõjaväemanöövrite „Suur Prohvet“ käigus demonstreeris Iraan mitmel korral kõrgetasemelist sõjatehnikat ning kelkis üldse oma võimsusega.
Ehkki Teheran teatas „fanfaaridehelide saatel“, et on toime tulnud tabamatute torpeedode ja radaritele nähtamatute rakettide valmistamisega, pärineb ekspertide hinnangul kogu see peen tehnoloogia Moskvast või Pekingist. Äsja katsetatud torpeedo Hoot (Vaal) meenutab näiteks vene samalaadset seadeldist. Arvatakse, et selle valmistamisega poleks iraaklased iialgi ise toime tulnud. Ometi ei muuda see tõsiasja, et 17.000 Iraani rahvusliku kaardiväe võitlejat on hiilgavalt ette valmistatud võimalikuks sõjategevuseks läänega. Revolutsiooniliste kaardiväelaste pealik, kindral Yahya Rahim Safavi kuulutas teisipäeval, et Iraan on nüüd võimeline end kaitsma ükskõik millise regiooni-välise sissetungi vastu. See oli ilmselt mõeldud hoiatussignaalina USA-le.
Tuumaambitsioonidega Iraan kujutab Ühendriikide jaoks endast muidugi suurimat strateegilist väljakutset. Iraagi õppetunnid seljataga, kasutab USA praegu kogu oma poliitilist ja diplomaatilist osavust, et Iraani ilma sõjalise sekkumiseta ohjeldada.
Teheran on püüdnud 18 aastat tuumatöid Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) eest varjata. Nüüd jälgivad ÜRO ja IAEA abitult, kuidas Iraan pingutab muskleid. See on halb uudis lääneriikidele, aga veel enam Iisraelile.

Märkmed: