Väsimatud pensionärid
Eestlased Kanadas 28 Sep 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eks igaüks teist ole kuulnud väljendit, et pensionäril pole aega. Naljaga pooleks käibele pillatud, on sel ütlusel oma tõemaik juures. Kui ma 20. septembri varasel pärastlõunal Eesti Maja suure saali uksest sisse astusin ja tarmukalt sagivaid inimesi jälgisin, jõudsin otsusele, et mõnel pensionäril pole aega isegi vananeda. Olgu korraldajad, kes lauad paigaldasid, võileivad laudadele nõidusid ja saali hilissuviste lilledega ehtisid; või ootusärevad külalised, kannatlikult oodates, millal „lahti läheb“, kõik olid noorusliku ilmega.
!
Jutt on muidugi meie pensionäride klubist ja selle väikeste algustähtedega kirjutamine ei johtu puudulikust keeleoskusest, veel vähem lugupidamatusest. Püüan lihtsalt vältida liigset formaalsust ja „tärgeldatud“ stiili, mis sellises sõbralikus miljöös tundub kohatu.

Esimees Heikki Paara tervitas kokkutulnuid ja kuulutas uue hooaja avatuks. Enne kui ta jõudis tutvustada klubi uut klaverisaatjat, pisteti talle ootamatult pihku luuletus ühelt kohalviibivalt salmisepalt. Luuletus sai ette loetud, kuid autori isik jäi saladuseks. Noh, natuke müstikat võib ka koosviibimisele omajagu vürtsi lisada, igatahes keelati terava pilguga reporteril isegi pihkupistja nime avaldamine. Leppigem sellega. Kuid selle saime küll teada, kes uus kapellmeister on. Toivo Kõhelik istus klaveri taha ja tema eestvedamisel kõlas võimas ühislaul „Eesti on me isamaa“.

Pastor Jüri Puusaag tuli kõnepulti asudes välja huvitava tähelepanekuga, et see klubi on vist ainus organ meie ühiskonnas, kus veel sajaprotsendiliselt valitseb eesti keel. Küllap see nii on. Igal pool mujal trügib riigikeel juba mingil määral sisse, pole parata. Õpetaja naerutas publikut veel mõne mõnusa looga igapäevasest elust ja läks siis oma pärisameti juurde, lugedes südamliku söögipalve. Mis sellele järgnes, võib iga lugeja ise hõlpsasti välja nuputada. Võileibadest oli ju loo alguses juttu, nüüd hakati neile armutult valu andma aromaatse kohvi najal, mida nobejalgsed perenaised kannudes kohale toimetasid.

Kapten Ülo Isberg oli kohale ilmunud täies mundris. Selle pidulikkuse otstarve selgus kohe. Mees, kes enda jutu järgi kannab mitut mütsi (kuigi minu nägemist mööda oli täitsa paljapäi), ütles end seekord esinevat Toronto Eesti Seltsi esimehena, nii et need mütsid olid ikka vist sümboolsed. Ta teatas, et nende organiseerimisel on praegu mitmel rindel võitlevaile eesti sõdureile läkitatud enam kui 500 kingitust. See aktsioon tuletas kangesti meelde Teise maailmasõja päevi, kus eesti naised ja neiud agaralt kudusid rindemeestele kindaid, sokke ja salle. Lisaks sellele olid täienduskooli õpilased kirjutanud sõdureile kirju ja lasteaia lapsed joonistanud pilte. Mõned kirjanäited luges Ülo elevil publikule ette. Saatekuludeks kogutud rahast oli umbes $500 üle jäänud, mis otsustati läkitada vigastatud sõdurite toetuseks. Et seda summat suurendada, pandi kohapeal ringi käima korjanduskorvikene ja peagi võis rõõmus ohvitser kuulutada, et vigastatuile määratud summa on suurenenud $803 võrra.

Aeg oli taas laulu teha ja Toivo klaverihelid viisid laia laande, kus laul vaikinud. Seda valjemalt ja uljamalt kõlas see Eesti Maja seinte vahel.

Heikki Paara meenutas põgusalt 1944. aastat, mil just selle kuupäeva ümbruses enamus pidi jätma kodumaa ning alustama ränka põgenikuteed. Ta luges ka ette põhipunktid kol-ltn Ülo Tamre esitatud avaldusest peaminister Andrus Ansipile viimase siinviibimise ajal, kui ta kohtus sõjameeste esindajatega. Seejärel andis ta lühiülevaate oma suvisest Eesti-reisist, kus ta eeskätt külastas noorte laulu- ja tantsupidu, kuid ka rahvuslikke kokkutulekuid Lõuna-Eestis ja Sinimägesid. Ta nentis mõninga nördimusega, et Eestis on ikka veel paiku, kus vene keeleta hakkama ei saa. Sillamäed nimetas ta luksuslikuks vene linnaks.

Reisimuljete rõõmsamal poolel andis ta kõigile edasi kunagise torontolase Aino Pähna tervitused. Viimane elab poeg Hillariga Räpina lähistel, kus on veel viis talu, mida peavad Ühendriikidest sinna siirdunud pensionärid. Veetis ka viis päeva Tartus, kus Peetri koguduse õpetajaks on ta sugulane, ja elas kaasa Rein Rannapi kontserdile Nõo kirikus. Rõõmsa üllatusena külastas sama kirikut ka Toronto koolikoor.

Toivo klaver kutsus mägedele ja tuule õrna õhule, kuid pärast seda veel koju ei pääsenud, sest praost Hannes Aasa tuli Hamiltonist haruldase külalisega, keda ei raatsinud siinsele rahvale tutvustamata jätta. See mees oli jalgratta-Jaan, liignimega Kirsipuu, keda tuntakse kui eesti tippjalgratturit ja kes sel spordialal on jõudnud maailmaklassi. Spordimees pöördus lühikese tervitusega rahva poole, saades tugevate ovatsioonide osaliseks.

Oli aeg koduteele asuda. Väljas võimutses veel suur suvi, kuigi sügis oli juba uksele koputamas. Peatse jällenägemiseni, väsimatud ja vananematud pensionärid
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 25 2018 - igas kodus
Kooslaulmine EV100
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus