„Pikkade kuuskede keskel Kirikumäe ümmargusel veerel – seal ta seisab. Oled seisnud seal 150 aastat. Ja sul oli käsk seal seista, Sind ehitati selleks, et kestaksid kauem, kui kestab inimpõlv. Et jutustaksid sellest, kes oli, on ja jääb. Sa kannad vaimuvalgust Vändra rahvale. Sa oled üle aegadest ja sinu kuulutus – ta kõrgem inimsõnadest,“ kirjutas Vändra õpetaja Karl Raudsepp 1937. a. Vändra kirikust selle 150. aastapäevale pühendatud broshüüris.

Tsiteerinud sissejuhatuseks õp. Raudseppa, jätkab jaanuarikuine Vändra Teataja lühiülevaatega kiriku ajaloost. Praegune pühakoda püstitati 1787. Kirik on lisaks Jumala teenimisele ka paik, mis näitab oma piirkonna ajaloolist kujunemist, tema elanike elujõudu ja suhtumist Jumalasse.

Vändral on suur tähtsus Eesti aja- ja kultuuriloos, sest ta oli 19. saj. ka ärkamisaja keskus. Just seal said tuule tiibadesse Johann Woldemar Jannsen ja tema tütar Lydia Koidula, aga Vändras ollakse uhked ka Carl Robert Jakobsoni ja tema Kurgja talu ning kirjanike Lilli Suburgi ja Anton Jürgensteini üle. Vändra ja ümbruskonna arendajateks vaimu- ja haridusvallas on olnud aga ka kohalikud kirikuõpetajad, eriti 19. saj. tegutsenud õp. Karl Körber, kelle kulul omandas mh hariduse J. W. Jannsen; samuti tema järglasel, õp. Ernst Sokolowskil, kes oli Vändra Gümnaasiumi rajamise mõtte algataja. Selle mehe teod elavad siiani, sest ta asutas Koolisõprade Seltsi, mille eesmärgiks oli asutada Vändrasse kõrgem tütarlaste kool. Hiljem asutasid talumehed tema mälestuseks Sokolowski kapitali, tänu millele valmis 1913. a. Vändra Gümnaasiumi tänane algklasside hoone.

Hea sõnaga meenutatakse Vändras ka õp. Jaan Nuudit, kes oli ühtlasi sealse gümnaasiumi esimene direktor. Meie lugejad teavad õp. Nuudi järel Vändras õpetajana tööle asunud Karl Raudseppa, kes oli seal aastatel 1936–1944, kuni kodumaalt lahkumiseni, ning oli hiljem välismaal E.E.L.K. peapiiskop.

Nõukogude okupatsiooniaeg tõi Vändrasse kannatusi, nagu kõikjale mujalegi Eestis. Kui varem oli kirik olnud kõigi tähtsamate perekondlike sündmuste südameks, siis uued võimud tegid sellele lõpu. 1950. a. natsionaliseeriti pastoraat.

Kirikuõpetajatel polnud sel ajal mingit sõnaõigust kohalikus arengus.Vähimadki vabadusteemalised vihjed viisid õpetajaid Siberisse – sel põhjusel küüditati Vändra õpetaja Paul Saar ja ka Hugo Pärno, kes pärast Siberist naasmist töötas Vändras õpetajana.

Kuid ajad muutusid Eesti taasiseseisvumisega, mis mh tõi kaasa kiriku tegevuse aktiviseerumise. Kirik aitas sel ajal lisaks hingetoele inimesi ka materiaalselt, eriti humanitaarabi näol.

Tänase Vändra koguduse liikmete arv on väiksem kui vanasti, nõukogudeaegne ateistlik kasvatustöö on teinud oma töö – paljude inimeste jaoks on kirik minetanud oma tähtsuse. Küllap osaliselt just seetõttu on kirikuhoone praegu väga kurvas seisus ja vajab hädasti remonti.

EELK Vändra Kogudus, MTÜ Vändra Sõprade Selts, Vilistlaskogu ja MTÜ Vändra Naisselts kutsuvad oma ühises pöördumises kõiki, neid, kes on huvitatud Vändra kiriku saatusest ja kes hoolivad Eesti kultuuripärandi säilimisest, annetama kogudusele raha.

Samas avaldatakse lootust, et kirik võiks saada uue kuue 2012. a. suveks, kui toimub Vändra Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek, mille üheks lahutamatuks osaks on tänujumalateenistus kohalikus kirikus. „Oleks sümboolne, et just Vändra kool, mille arenguloo olulised teenäitajad algusaegadel on olnud Vändra kirikuõpetajad, saaks oma 90. sünnipäeva õnnistuse remonditud kirikus,“ seisab pöördumise lõpus.

See oleks hea tulevikuinvesteering ja ilus kingitus ka nendele 22-le uuele Vändra kodanikule, kes sündisid aastal 2008.

Märkmed: