Juta Kitching Juuniküüditamine kui Eesti rahva tragöödia ja meie rahvuslipp kui Eesti rahva sümbol liidavad kokku kõiki eestlasi – nii vanu kui noori kogu maailmas. Sellest tõdemusest lähtudes toimus Vancouveris 14. juunil küüditatute mälestusüritus ja Eesti lipu 125. juubeli tähistamine Eesti Kultuuri Ühingu Kanadas korraldusel.
Ulatasime käed ja südamed üksteisele õp. Andres Rebase peetud palvuse ja leinaseisaku ajal. Kuulasime liigutatult H. Elleri pala „Kodumaine viis“, mille esitas flöödil helilooja ja flötist Maris Lend Eestist, keda saatis klaveril Siiri Rebane.
Peakõne pidas Leida Rei, rääkides oma küüditamisest Sõrvest, kui ta olid vaid 7-aastane tüdruk. Tema dokumentaalkirjeldus „Mälestusi teisest küüditamisest saarte pealt — 1. juulil 1941“ on hirmupiltide jada, kust ta siiski suudab leida lootuskiiri.
Järgnevalt nautisime veel P. Mascagni „Intermezzot“ Maris Lendi ja Siiri Rebase professionaalses ettekandes. Hanna Rebane mängis flöödil ja laulis imeilusasti Maris Lennu uue laulu „See on me Eesti“.
Teas Tanneri kõne – “Eesti lipp 125 aastat” – osutus väga huvitavaks ja mõjuvaks. Kuulajaid paelusid eriti kõneleja isiklikud poisiea mälestused sellest, kuidas just sinimustvalge jaoks püstitatud vardasse tõmmati järsku punalipp, siis haakristiga plagu, mõni päev hiljem jälle sinimustvalge ja siis uuesti punalipp.
Aukonsul Harri Jaako tervitas ja teatas, et Washington D.C.-s oli toimumas Balti Komitee küüditamisteemaline aktsioon. Teemakohaseid luuletusi esitasid Aleksander Aavik, Erli Lepik ja Helle Sepp. Ühislaulu „Hoia Jumal Eestit“ ja Eesti hümni saatis klaveril Tarmo Viitre.
Tulime Eestist ja Kanadast, erinevatest gruppidest ja erinevas eas, et ühiselt meenutada eesti rahva kannatusi ja austada meie rahvuslippu, mis lehvib taas vabas Eestis – Tallinna Pika Hermanni tornis. Meie lipu ja keele austamine ning muusika liidavad meid kokku.
