8. märtsi õhtupoolikul oli Tartu College'i saali kogunenud 75 inimese ümber teatripublikut. Kavas oli nimelt järjekordne lavastus lugemisteatri ILUTULI poolt: „Vanapagan ja Kaval-Ants“. Lavastajaks Killi Mirka; korraldus Aarne H. Vahtra, taustakunstnik Eva Oja, valgustus Vaado Sarapuu.
Lavastaja Killi Mirka
Osalesid: Eda Oja (Vanapagana esimene abikaasa Lisette ja vahelugeja), Leiki Veskimets (Põrgupõhja Jürka teine naine Juula), Kaljo Anja (Kaval-Ants, vahelugeja), Veikko Kalep (Vanapagan ja Põrgupõhja Jürka), Mart Pikkov (kirikuõpetaja), Eerik Purje (Kaval-Ants ja politseiametnik), Siegfried Preem (jutustaja), Volli Palo (akordionist).
Saali ühte seina kaunistas kunstnik Walter Loodi näitus, mis koosnes tosinast realistlikus stiilis, tugevates värvitoonides komponeeritud õlimaalist. Nood paistsid hästi silma ka kaugemalt vaadates. Maalide hulgas oli looduspilte, natüürmort, üks tütarlapse akt ja säravates värvides kasesalu. Allakirjutanule imponeeris eriti hallides ja mustades toonides looduspilt, mis kuidagi lummas ja tekitas müstilise tunde.
Kava esimese poole tegevus toimus peamiselt Vanapagana ja Kaval-Antsu vahel. Pasteldes Veikko Kalep andis kehamõõtudelt jõumeheliku Vanapagana kuju välja ja paljasjalgne Eerik Purje Kaval-Antsuna oli pesuehtne, riukaid täis vigurivänt, nagu Ants rahvajuttudest meile meelde on jäänud. Eda Oja Vanapagana abikaasa Lisettena mõjus leebelt ja naiselikult. Vanapagan ja Lisette arutasid, et talutöö hakkab üle jõu käima; vaja sulane palgata. Vanapagan käis mööda maad ringi, kuid ei olnud sugugi kerge sulasekandidaati leida. Lõpuks komistas mehikesele, kes päise päeva ajal selili maas põõnas. Äratas teise üles ja küsis, et kas ei taha temale sulaseks tulla. Siis läks kauplemine lahti, sest Ants pidi tõestama, et ta ikka hästi tubli ja tugev on ja talutööd jõuab teha. Igasuguste kavalate riugaste ja nõksude abil tõestas Kaval-Ants lõpuks, et tema jõud ja vägevus igatpidi Vanapagana omast üle käisid. Antsust saigi sulane, kuid tema vigurid ja pettused tõid talule ainult häda ja viletsust kaela. Lõpuks oli Vanapagan naisest, lastest ja ka talust ilma. Pidi vaene mees laia maailma rändama.
Eda Oja ja Kaljo Anja esinesid vahelugejatena, sest jutt pidi ladusalt veerema ja kõiki vinjette ei saanud ju piiratud oludes välja mängida. Kolm akordionisti – Eerik Purje, Eda Oja ja Volli Palo – esitasid hoogsaid muusikalisi vahepalu.
Peale kohvi- ja kringlipausi toodi improviseeritud lavale väljavõtteid Tammsaare „Põrgupõhja uuest Vanapaganast”. Veikko Kalepile, kes Põrgupõhja Jürkana esines, sobisid hästi suhu lakoonilised repliigid, mis kirikuõpetaja Mart Pikkovi hämmeldusse ja meeleheitele ajasid. Ta ei suutnud kuidagi uskuda, et Vanapagan ei sündinud, vaid lihtsalt tuli maa peale. Aga selleks, et end hingekirja panna, oli ju sünnitunnistust tarvis. Küsimusele, kes ta siia saatis, vastas ta, et Peetrus saatis. Tuli selleks, et tahtis õndsaks saada. Soovis kaksikuid, kes tal Juulaga olid, hingekirja panna, kuid lapsed olid sündinud siis, kui ta esimene naine Lisete veel elus oli. Mart Pikkov kirikuõpetaja osas oli väga veenev hingekarjane. Leiki Veskimets Jürka teise naisena ja kaksikute emana lõi usutava tüübi käredasõnalisest ja enesekindlast Põrgupõhja perenaisest. Kaljo Anja/Kaval-Ants täitis oma rolli hästi, kui ta ausameelset Jürkat, keda keegi maa peal ei uskunud, edukalt valetama õpetas. Kui siis politseiametnik (Eerik Purje), kes endast kujutas pesuehtsat, pedantset bürokraati, Jürkat omakorda küsitles, siis ajas too – seekord küll valetades – oma vastustega politseihärra lausa marru. Kui Jürka ei teadnud mida vastata, ütles ta: „Ei mäleta. Eit mäletas, aga eit suri ära.” Suurte lavakogemustega, vilunud näitleja, Siegfried Preem esines jutustajana, sest näidendist väljavõtteid tuli omavahel siduda sündmustikku edasi viimaks.
Üldiselt oli hästi välja toodud näidendis peituv filosoofia: lihtsameelse aususega ei pääse maa peal kuigi kaugele; võid hoopistükkis hätta jääda. Siin äraelamiseks on vaja kavalust ja slikerdamist, sekka peotäis valelikkust ja ohtralt silmakirjatsemist. Aga siin peitubki see pähkel või dilemma: nende omaduste abil õndsaks ju ei saa ega pääse ka paradiisi. Niisiis – Jürka tuli valesse kohta õndsakssaamist otsima.
Allakirjutanule tundub, et lugemisteater sobib paremini ja on üldiselt õnnestunum luule-ettekannete kui ka proosa esitluseks, kus ei pea olema eriti palju liikumist, tegevust ja miimikat. Osaleja saab keskenduda teksti õigete rõhuasetuste ja intonatsiooni esitamisele. Raske on aga liikuda ja tegutseda miimikat appi võttes, kui silmad on kirjaridades kinni. Näidendis peaks ju tekst peas olema, mis jätaks näitlejatevahelise suhtlemise vabaks ja loomulikuks. Aga siin peitubki see konks – üheõhtuseks etenduseks ei tasu ju osalistel tervet pikka teksti pähe õppida.
Õhtu lõppes ulja ühise põrgulauluga kolme akordioni saatel — „Ei põrgu ole kaugel meist/ sa reisid päeva või poolteist.”
Aitäh tegijaile ja vaevanägijaile! Eriline tänu ja tunnustus Killi Mirkale, kes terve selle loo lavastas.
