Mait Talts Vihma, Sirje. Vanalinnakillud / Kujundanud, illustreerinud ja küljendanud Jaan Saar. [Tallinn]: Saar Graafika, 2008. 77 + 2 lk. Usun, et paljud, kui mitte valdav enamus meist, nõustuvad väitega, et Tallinna vanalinn on üks müstiline paik. Sellest ajaloolisemat ja kõnetavamat paika on Eestis tõenäoliselt raske või isegi võimatu leida. Õnneks on Vanalinna eriline fluidum sedavõrd tugev, et sellega pole võimalik päriselt ära harjuda isegi juhul, kui elu meid iga päev kas siis seoses töö või millegi muuga pidevalt vanalinnas kinni hoiab. Midagi vanalinna sajanditepikkusest ajaloost on kogu aeg meiega. Kuid põhimõtteliselt ebaisikuline, ajaloost tiine ja assotsiatsioone loov vanalinna keskkond võib aidata kaasa ka subjektiivsete, ajalookillukesi vabamas vormis endasse haaravate isiklike maailmade sünnile.
Sel aastal ilmavalgust näinud Sirje Vihma ja kunstnik Jaan Saare ühisloominguna sündinud raamatu „Vanalinnakillud“ tegevuspaigaks on just Tallinna vanalinn või selle lähim ümbrus (näiteks Estonia teater).
Selles raamatus on endale koha leidnud üsnagi eriilmelised jutud ja mõned miniatüürilaadsed killukesed. Kord argiselt reaalelulised (näiteks loos „Vannivahuvangis“), kord müstiliselt sürreaalsed või isegi sümbolistlikud, kõige sagedamini aga kumbagi poolt ootamatus vahekorras põimivad. Raamatu üheks kesksemaks teemaks kujuneb Surm (nii tavapärasel kui ka isikustatud kujul). Surm on mingis vormis kohal pea igas raamatu lookeses, välja arvatud ehk mõnedes rõõmsamates miniatüürides nagu „Vikerkaaresuitsetaja“. Teiseks läbivaks teemaks on Muusika mitmes erinevas zhanris („Võssotski hääl ja töömehe kirves“), kõige sagedamini siiski meenutustena eesti enda heliloojatest, nende elust ja loomingust („Südameasjad“, „Kohtumine eesti heliloojaga“ ja „Kurb valss“). Teinekord loob autor uut omamütoloogiat („Legendihoidja“), sageli aga siirdub mõtetega argiselt pinnalt üsnagi kaugele („Jaani kiriku rott“ ja „Terekäis kolme sajandi tagant“). Vahel on tunne, et nii mõnigi lugudest on ehk liiga isiklik – sedavõrd, et kõnetab autorit ennast hoopis teisiti kui tavalugejat eelkõige tänu üksnes autorile teada olevatele assotsiatsioonidele ja varjunditele. Kuid teisalt loobki just see võimaluse kiigata võõrasse hinge ja võõrast maailmast midagi enda jaoks kõrvale panna. Midagi, mida me esmapilgul ei oskagi tähele panna.
Omaette väärtusega on kunstnik Jaan Saare loodud sageli fotograafiliselt täpsed, kuid samas dekoratiivselt stiliseeritud illustratsioonid, millest mõned näivad olevat loodud iseseisvalt, teised aga konkreetselt just selle raamatu jaoks. Kõigile tuttavad Tallinna vanalinna vaated vaheldumisi mõningate sümbolistlike, peamiselt muusikateemaliste motiividega. Igal juhul teevad kunstniku tööd raamatu ka silmale nauditavaks. Seetõttu peaks raamat olema sobivaks kingituseks igaühele, kelle jaoks Tallinn või tema vanalinn midagi erilist tähendab.
