(Kärt Saare referaadist)

Lõpetasin Haapsalu Gümnaasiumi 11. klassi 7. juunil 1941 kuldmedaliga. Olin 17- aastane. Lõpuaktusel õnnitleti ja öeldi, et meiesugustel noortel on Nõukogudemaal lahti kõik teed.

13. juuni õhtul sõbrannaga linnas jalutades märkasime, et sõidab ringi kahtlaselt palju suuri võõraid veoautosid. Ei osanud midagi mõelda, ajad olid juba ärevad, sõjajutte räägiti pidevalt. Õhtul juba magasime, kell oli vist kaksteist läbi. Korraga põrutati uksele ja nõuti sisselaskmist.

Elasime nüüd kolmekesi, vanaema, ema ja mina kahes väikeses toas, teised toad pidime välja üürima. Peale politsei likvideerimist oli isa ühel väikesel aurulaeval pootsmaniks.

Mäletan, et sisse tulid üks vene-mongoli moodi ohvitser ja kaks eesti rahvusest nooremapoolset meest, mitte meie linna inimesed.

Akna all tänaval seisis aga suur vene sõjaväe veoauto, kõrval mitu püssimeest. Me ei saanud ikka veel mitte millestki aru, olgugi et need eesti mehed seletasid, et nad peavad meil läbiotsimise tegema, kuna olla andmeid, et meil on kodus ärapeidetud relvad. Ema vastas sellepeale, et pole meil mingeid relvi, sest politsei ja kaitseliidu likvideerimisega oli isa kõik ära viinud. Otsiti läbi kõik, ka kelder ja pööning. Meie ei tohtinud liigutadagi. Hommikul kella nelja paiku öeldi, et pange nüüd ennast riidesse, me peame teid siit kolmeks päevaks ära viima. Ära võeti isa Vabadussõja medal, Valgerist, Kotkarist ja Vabadussõja aegseid pilte. Ma veel küsisin, et kuhu te meid viite, kas vangimajja või? Selle peale ei vastatud. Ema oli väga ehmunud ja endast väljas, ta ei saanud üldse aru, mis toimub. Kästi veel üht-teist kaasa võtta, aga ainult niipalju, kui ise kanda jaksame. Meie vanaemaga tegime voodilinade sisse parajad pambud, reisikotte meil ju polnud. Võtsime peamiselt riidekraami, ka isa riideid lubati võtta. See riidekraam sõja ajal seal Venemaal meid näljasurmast päästiski. Vahetasime neid peamiselt rukkijahu vastu, millest keetsime körti. Isa ülikonna eest saime 48 kilo jahu. Kohalikud olid ka ise poolnäljas. Mäletan, et raha oli meil 300 rubla, või kilo maksis 40 rubla. Kaasa võtsime kõik, mis meil oli, ka kaks piimaanumat, ühe võiga, teise suhkruga. Meie maja uksed pitseeriti kinni ja meid koos kompsudega aeti autokasti, püssimeeste valve alla ning sõidutati Haapsalu jaama. Kõige äärmisel teel seisis mingisugune loomavagunitest koosnev pikk rong.

Auto manööverdas ühe vaguni ette ja meil kästi vagunisse ronida. Mammal oli sellega palju tegemist, keegi püssimeestest ju ei aidanud. Lõpuks olime vagunis, seal olid kahekordsed narid ja toru keset vaguni põrandat, mille otstarvet varsti taipasime. Aga mis kõige tähtsam, vaguni ees oli tuttavaid inimesi ja kogu aeg toodi neid juurde. Oli kohe palju kergem, algul mõtlesime, et oleme meie üksinda. Päeva seisime jaamas. Salaja hiilisid lähemale üksikud julgemad inimesed. Ka meie naabril õnnestus meie vaguni juurde tulla. Küsis, et mida meil vaja oleks, ta läheb ja katsub tuua. Ema hüüdis läbi trellide, et toogu meile saapamääret. Ta oli ikka veel shokiseisundis.

Samal päeval likvideeris mamma need pambud, õmbles nendest linadest kotid, tal olid kaasas nii niit, nõel kui ka prillid. Meie vagunis oli veel üks ema 2-kuuse lapsega. Tal polnud ei piima ega kuivi mähkmeid. Nii ta siis kuivatas neid oma rinnal. See laps suri juba teel.

Tuli õhtu. Päike loojus merre… Ema ütles, et koos päikesega loojub ka tema elupäike ja oma kodu ei näe ta enam kunagi. Pärast tagasitulekut 1960. aastal ei tohtinud me elama minna ei Haapsallu ega Tallinna. Ja ema ei näinud tõesti oma kodu enam iialgi. Ta suri 1964. aastal.

Teel Tallinna peatusime veel Risti jaamas, kus haagiti juurde veel uusi loomavaguneid. Ristilt olla peale toodud ka minu isa. Ta olevat saatnud meile kirjakesi, kuid meie vagunisse need ei jõudnud. Nii jäigi üks suur teadmatus, nii isal kui meil.

Hommikul jõudsime Tallinna, Ülemiste jaamas oli juba palju ronge. Inimesi toodi kogu aeg juurde. Ka läbi trellitatud akna ei tohtinud välja vaadata. Ei antud juua ega süüa. Aga see ei tulnud meeldegi.

Rongi juurde tulid võõrad inimesed ja küsisid: „Mida teil vaja oleks, ehk saaksime aidata?“ Võtsid endalt seljast mantlid ja jalast kingad ning viskasid läbi trellide vagunisse, mõni jäi päris paljajalu. Nii said endale midagi ka need inimesed, keda päris ilma kraamita oli kohale toodud.

Niikaua kui sõitsime Tallinna piires, nägime palju maju, aknaid, kust lehvitati meile järele valgete taskurätikutega.

Nende vagunitega sõitsime me Siberisse. Seal olime me 19 aastat…

Märkmed: