No meil oli Ärmaniga natuke jagelemist. Peris tülli me kunagi ei lähe, aga teinekord ütleb üks vai teine miskit, mis ajab teisel kopsud-maksad kergelt segamini ja siis me kõneleme kõvema äälega, kui oleks tingimata vaja. Kuulmine on meil mõlemal peris eas korras.

Ma ei tea, kesse olla võis, aga keski vanemat sorti inime oli Ärmanit kudagi pahandand. Ja poisil kohe ari punane, et vanad tudid olgu peris kuss ja vakka. Pidagu meeles, et noorte peralt on tulevik.

No kui ta pahandas, siis pahandas, aga need viimased sõnad ütles ta minu kuuldes ja ega minu südant pole kah kass ära söönd. Ta on mul rinnus alles, taob sama palju löökisi minutis kui kõigil teistel ja läheb täis, kui teda torgitasse.

Ma küsisin poisilt, kust ta nii kindlaste teab, et noorte peralt on tulevik. Et kas ta seda ütelust pole kuuld, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Ja et mõnel noorel kukel pole midagist mäletada, sest tal pole minevikku oldki. Kuda tal see olla sai, kui ta alles eile kirema õppis. Mina mäletan oma minevikku väga ästi ja olevikku tuletab Kata mulle iga päe meelde. Kui ma enne üleomset susse püsti ei viska, siis on mul vähemalt päevakene tulevikku kah, paljuke siis vanainimesele vaja läheb.

Ärman ei jätt jonni ja kuulutas, et noortel on ikka midagi, mida vanad enam kunagi tagasi ei saa. No selle koha pealt oli tal õigus küll ja selle nimel kipuvad noored natuke ülbed olema, aga ega mina nii kangeste ei tahagi seda tagasi saada. Olen rahul sellega, mis on. Ja seda, mis mul on, noored võibolla saavad ja võibolla ei saa kah. Nõnda ma poisile ütlesin ja siis oli tema kord mõtlema jääda. Ja siis me jätsime jagelemise järele ja akkasime peris ariliku inimese äälega kõnelema.

Märkmed: