Vanad eestlased seksi ei häbenenud Eesti Ekspress
Ajalugu 05 Jan 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
10. november 2011
Pekka Erelt Eeesti Ekspress

Telesaate “Seks ja küla” vedaja Kadri Kõusaare arvates on eestlaste seksielu igav nagu 19. sajandil. Ent kas see ikka oli siis nii igav?

Kui uskuda vanal hallil ajal kirjapandut, elati Maarjamaal minevikus koledat porduelu. Igav siis voodis ei hakanud, pigem me lihtsalt ei tea kõiki tollase voodielu saladusi. Nii et telesaate “Seks ja küla” vedaja Kadri Kõusaar tegi esivanematele küll veidi liiga.

Siinse härrasrahva vabameelset lustielu kirjeldas juba Balthasar Russow oma “Liivimaa kroonikas” (1578). Selle järgi elasid nii orduhärrad kui ka kirikuisad päris siivutult: “Kui nad üht sohinaist mõnda aega olid enda juures pidanud, siis aitasid nad selle elama ja võtsid endale värske asemele. Seda nähti mitte palju vähemal määral ka piiskoppide ja toomhärrade juures. Kui mõne piiskopi sohinaine oli vananenud või talle kauemini ei sobinud, siis andis ta selle vabatalupojale naiseks.”

Mõisates olid lõbumajad

Väga levinud oli sajandite jooksul ka talutüdrukute ärakasutamine. 18. sajandi lõpus kirjeldas seda (veel 19. sajandilgi levinud tava) kirjamees Johann Christoph Petri. “Üks mõisnik tarvitas ikka saunas käies oma talutüdrukuid, üht teise järel, pesejaiks, kus ta nende puhtuse oma lihahimule ohverdas. Üks nendest, kelle kätte järg tuli ja kes härra kurja nõu ette ära aimas, võttis omale terava noa ligi, millega ta härrale, kui see ta pääle tungis, nii sügavalt kehasse torkas, et see saadud haavadesse suri.”

Kui tüdruk juhtus lapse saama, pandi ta lihtsalt mõnele talupojale mehele. “Armuline herra ei häbene sugugi igaüht kena talutüdrukut oma voodiseltsiliseks võtta ja tihti ähvardusega ja karistusega sundida, kui tüdruk vabatahtlikult nõus ei ole. Üks mõisaherra ütles oma mõisavalitsejale, kes talle üles tunnistas, et ta talutüdruku raskejalgseks on teinud ja teda mitte ära ei taha võtta: “Oh, minule on see niisama hea, kui oleksite peldikus käinud. See ei tähenda midagi. Ma lasen tüdrukule lehma anda ja ähvardan talle 30 paari vitsu anda (iga vitsapaariga löödi kolm korda, nii on siis 30 paari = 180 hoopi), kui ta midagi kõneleb. Küll ma juba poisi leian, kes ta ära peab võtma. Need on tühjad asjad.”

Mõisnikud kutsusid nägusaid tüdrukuid ka endile teenijateks, mis tihti tähendas sohinaist. Kes keeldus, selle vanemad võidi kättemaksuks näiteks talust välja ajada. Ingvar Luhaäär viitab koguni mõisa lõbumajadele.

“Neid polnud muidugi igas mõisas, kuid mõnigi jõukam parun, kel ei puudunud ka erootiline närv, oli siiski sellise rajanud enda ja oma külaliste tarvis. Enamasti asusid need jahilossitaolise ehitisena mõnes kenas metsasalus. Elama pandi sinna nägusamaid külaneide, kes olid saanud ka mõnesugust seltskondlikku lihvi.” Nende kunagisi asupaiku meenutavat kohanimed, nagu Lustmetsa (Litsmetsa), Kiimapalu jt.

Siiras tundelisusvõi hoopis kiimalus?

Kuidas aga käis see asi Eestimaa taludes? “Armuelu maal iseloomustas looduslähedusest tulenev naiivne, kuid siiras tundelisus,” arvab Luhaäär. Baltisaksa kirjamehed olid aga teisel seisukohal, nii et tõde võib olla kuskil vahepeal.

“Kiimalus on eestlaste keskel valitsev ebavoorus. Nad orjavad teda väga ja vast enam tooremal kujul kui ükski teine Euroopa rahvas. [–] Lihalik ühendus nende vahel on nii tähtsuseta ja tühine asi, et nad sellega ka teiste juuresolekul valmis saavad, kui neil ainult oma suguvendadega tegemist on ja mitte venelaste ehk sakslastega,” kirjutas Petri.

Vastupidi levinud arvamusele polnud abielugi püha. “Suurema hulga seas ei olnud tavaks abieluseis. Kui nimelt mõne talumehe naine vanaks või haigeks jäi või talle muidu kauemini ei sobinud, siis tõukas ta selle naise endast ära ja võttis jälle uue. Ja kui neilt päriti või neid noomiti, et nad sel viisil väljaspool abieluseisu elavad, siis andsid mõningad neist vastuseks: See olevat vana Liivimaa komme, nõndaviisi olevat ka nende isad talitanud,” pani kirja juba Russow.

Ka 18.-19. sajandil ei pidanud Eesti talurahvas abielueelseid ja -väliseid seksuaalsuhteid taunitavaks. Sakste jaoks nii tähtis pruudi neitsilikkus eestlasest peigmeest ei huvitanud. Küll aga pidi pruut olema terve ja töökas. Üht tegu siiski peeti rõvedaks — sugulist läbikäimist Vene sõjaväelasega.

Eestlased olid voodis kogenud

Eestlaste seksialastele teadmistele viitab juba 18.-19. sajandi vahetusel pastor ja literaat August Wilhelm Hupel: “Nad /eestlased ja lätlased/ ei ole sugugi mitte rumalad, eriti pisut vanemad abielunaised. Nende käest saab niisuguseid asju teada, mida ise küsidagi ei söanda või mida kuuldagi ei taha, kuid neitsilikkusest ja selle märkidest ei tea nad mitte midagi.”

Hupel täheldas, et maarahva seas esines vähe vallaslapsi ning põhjendas seda katkestatud suguühte viljelemisega. “Maarahva hulgas on küll ja küll tõelist hooramist: sulased ja tüdrukud elavad mõnikord pikka aega nagu abielurahvas koos, ilma, et nad tahaksid abielluda; kuid selline suguelu toob endaga harva kaasa viljastamise.” Ajaloolase Indrek Jürjo väitel olid selle tehnika “rakendamises eesti talupojad “ees” oma Lääne-Euroopa seisusekaaslastest, kelle hulgas hakkas coitus interruptus’e praktika alles mõnevõrra hiljem levima”.

Jürjo hindab Hupeli kirjutisi, kuna too ilmutas rohkem mõistmist talupoegade lihtsa ja loomuliku elulaadi suhtes kui mitmed teised kirjamehed. Tõepoolest, Hupel kirjeldas eesti talupoegi inimestena, “kes elavad ja magavad koos ühes toas, näevad üksteist täiesti või poolenisti paljana, panevad riidesse ja võtavad riidest lahti kõigi juuresolekul, kes ei tea midagi peenema eluviisi tundmustest ega kombelisemate seisuste tobedast häbelikkusest”.

Eestis sündis ka kummalisi lugusid. Krahv Ludwig August Mellin avaldas 1798. aastal lühiloo “Kaks naisterahvast abielluvad omavahel. Liivimaa anekdoot”. See jutustab loo Miitavis (Jelgavas) orvuks jäänud tüdrukust, kes otsustas edasi elada mehena, sest meestel on elus palju paremad väljavaated. Ta kolis kodulinnast ära Riiga ja edasi Pärnusse. Seal kandis ta juba meeste riideid ja esines mehena. Oodatud edu ei jäänud tulemata. Et asi veelgi usutavam oleks, abiellus ta fiktiivselt ühe neiuga. Õnnetuseks jäi “mees” ühel päeval haigeks ning arst paljastas pettuse. Ta andis sellest võimudele teada, kes pistsid patustaja trellide taha. Kohus aga vabastas süüaluse, kuna muud süüd peale oma soo varjamise tal ei leitud olevat.

“Soovi korral võib lugu tõlgendada kui omapärast näidet naise võitlusest võrdõiguslikkuse eest juba sajand enne tegeliku naisemantsipatsiooniliikumise algust,” kirjutab Jürjo.

Ehalkäimine ja esimene öö

Veel 19. sajandilgi oli eestlaste armuelus oluline koht mitmesugustel rituaalidel, tuntuim neist on ilmselt ehalkäimine. “Et saada õigust ehal käia, pidi poiss olema leeris käinud. Kui keegi noorem seda üritas, toppisid teised talle karistuseks nõgeseid püksi,” kirjeldab Luhaäär. Ka valvati, et teise küla poisse ehale ei tuleks. Kes kätte saadi, see peksa sai.

Poisi vastuvõtuks valmistusid ka tüdrukud. “Neil õhtuil, kui oli ehaletulijat oodata, valmistusid ka tüdrukud: ei söönud õhtul silku, et silgulõhn ei jääks juurde, pesid end, vahetasid puhta ihu- ja voodipesu, tõid ehk kasegi aita.” Luhaääre arvates “üldiselt ehal suguühteni ei mindud”, kuigi ta seda samas ei välista.

Armuasjades ei olnud mehed siiski alati algatajad. Luhaäär kirjeldab rituaali, kus neiud panid noatupe vööle ja läksid kiriku juurde, ise lauldes:

“Tupele, tupele, noored mehed,

siin on tupp tusman,

kel on väätsi, väängu sisse!”

Noormehed pidid siis noa neiude noatuppe torkama. Kui aga juhtus, et poiss ei meeldinud, andis neiu talle noa tagasi. Väga erinev oli ka pulmaöö ehk esimese öö kombestik. “Alates sellest, et mõnel pool pidid pruut ja peigmees esimese öö teineteise kõrval täisriietes magama, kuni selleni, et kõik meeskülalised oma sugutiga pruuti palja tagumiku peale lõid, öeldes: “Seda pead sa saama!”,” kirjeldab Luhaäär.

19.-20. sajandi vahetusel hakkasid ilmuma raamatud, mis taunisid sääraseid “hirmsaid” rituaale ja kutsusid üles vagurusele. Näiteks “Loomuliku-elu saladused” soovitas naisele: “Paras keha hoidmine ja vagusi olemine on naesterahva kohus sellepärast, et tema mitte-paigalpüsimise läbi mehe jõud ettemääratud tee pealt kõrvale libiseb, sest loomuliku-himu töö ehk armulõbu töö on tõeste ühe ainsa silmapilgu töö.”

Eriti aga tauniti liialdamist voodis. “See, kes ennast üleliia selle lõbu kätte ära annab, tunneb oma hinge ja ihu küljes pahasi järeldusi, et ta nõrgaks ja juhmiks läheb, töö ja keha liikumistes tuimapoolseks jääb. Seepärast võetagu kõvaste ette, et iialgi loomulikku toimetust kaks ehk koguni mitu korda järgimööda ei talitataks.”

Lõpetuseks üks praktiline tarkus samast raamatust. “Paksud tubliste väljaulatuvad huuled on iseäranis lõbuhimulistel ja lihahimulistel naistel.”undefined
undefined
Rahva laul 19. sajandi lõpust

Vallavanem n****s vallavaest
nii et lubi tuiskas vallamaja laest,
võttis naise ümbert kinni,
surus sisse suure m****i
ja siis n*** läks lahti täies hoos!

Pani eest ja pani takka,
vallavaene, ole vakka,
muidu abirahast hoopis ilma jääd!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus