Tänavuse kultuuripärandiaasta ühel plakatil on foto võimsalt lõõmavast jaanitulest. Väikses kirjas on tumedal taustal sõnum:
"Mis viga tuld tetä, ku vannu tunglit om võtta." – Võrumaa. See on võru keeles, kuid kõigile eestlastele suht kergesti arusaadav – "Mis viga tuld teha, kui vana tungal (tõrvik) on võtta." Jaaniöö on hea aeg mitte ainult sõnajalaõit otsida, vaid ka mõne ammuse tuttava või isa ja ema tuttava lõkke ääres üles otsida (või tema kõnetraadi- ehk telefoninumbri) ja pärida, kuidas tema pärandimäluga lood on. Et kuidas kõlas nt esimene Seedrioru laulupäev või mida ta ennesõjaaegsetest jaanipäevadest mäletab või kuulnud on? Mida söödi-joodi, mängiti, lauldi? Mis on sellest ammusest ehedast lustist kõige enam meelde ja hinge jäänud? Kus ja kui võimsalt jaanipäeva algaastatel uuel kodumaal tähistati? Peegeldades Võrumaa väljendit: Mis viga viljeleda eestlust võõrsil, kui vanu kogenud tõrvikuid veel meie kõrval oma kogemuste ereda leegiga põlevad?... Kuniks sädemeid silmist, ärge kartke vaid hoidke selle targa tule ligi. Foto ja tekst Riina Kindlam, Tallinn
