Hoian käes möödunud aasta novembrikuus Eestis ilmunud raamatut, pealkirjaga “Ilmar Külvet. Vana arm ei roosteta.” Tegemist on mälestusteosega Ilmar Külveti 85. sünniaastapäevaks.
Raamatu kaane on kaunilt kujundanud Marcus Kolga. Musta värvi kaas on jagatud kaheks ja nagu mineviku looride tagant heiastuvad kaks ülesvõtet Ilmarist. Ülemisel poolel loeb ta „Rindelehte“, millele ise kaastööd tegi, verinoor ajakirjanikuhakatis, ja alumisel poolel hoiab lehte käes juba keskealistes aastates eluküps meesterahvas. Lehe tiitlit pole näha, aga võiks arvata, et on tegemist „Vaba Eestlase” toimetajaga.
Intrigeerib ka pealkiri – „Vana arm ei roosteta“, kuid raamatuga lähemalt tutvudes, ilmneb et ei ole tegemist mingi noorepõlve armastusega kena tütarlapse vastu, kes silmapiirilt elu katakombidesse kadus, vaid hoopis kiindumusega ajakirjaniku töö ja elukutse vastu. On ju Ilmar ise nentinud: „Endale sooviksin epitaafiks – Ta oli hea ajakirjanik.“
Vaike Külvet mainib raamatu eessõnas et „…raamatu eesmärk on anda ülevaade Ilmari ajakirjanduslikust loomingust, mis ilmus ajalehtedes ega olnud kättesaadav kodu-Eestis“.
Ilmar, olles tagasihoidliku iseloomuga inimene, põrkus tagasi oma eluloo kirjutamisest. Inimese elulugu võib peegelduda mitmel moel. Kui Ilmar ei olekski kirja pannud oma näidendeid, novelle, romaane, saaksime siiski ülevaate temast kui isiksusest tema ajakirjaniku töö kaudu.
Sissejuhatuse „Rahva hääl raja tagant” on kirjutanud raamatu toimetaja, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Piret Noorhani, milles ta rõhutab „Ameerika Hääle“ peaaegu müstilist mõjuvõimu Eesti kuulajaile” ja annab ülevaatliku pildi Ilmari elust, loomingust ja tööst. Raamatu kujundasid ja toimetasid trükki Mart ja Külli Trummal.
Sisukord on jagatud järgmistesse rubriikidesse: Enesest ja teistest, Reisikirjad, Vox Populi, Ilmar Külveti veerud, Elav Sõna, Teatriarvustused, Juhtkirjad, Pen Klubi kongressid, Teised Ilmar Külvetist.
Eriti arvukalt on Ilmar avaldanud reisikirju. Ta on elanud kuues riigis ja ringi reisinud viiekümne kolmes. Neid on avaldatud 140, milledest osa on valitud käesolevasse kogusse. Nood ei ole tavalised reisikirjeldused –
been there, done that – laadis, vaid terased tähelepanekud ja muljed, mis on haruldaselt ilmekalt edasi antud. Samuti on nauditavad Ilmari „Vox Populi” nime all kirjutatud vested, kus ta tabava satiiriga tõstab esile ja torgib terava sulega pagulasühiskonna paiseid. Leheruumi nappuse tõttu ei ole võimalik kõiki rubriike käsitleda.
Raamatusse on kaasatud Ilmari enda soovil Urmas Oti intervjuu Eesti Televisiooni sarjast „Carte Blanche”, Mardi Valgemäe juubeliettekanne ja Hellar Grabbi vaatlused Ilmari proosast.
Mardi Valgemäe ettekanne Külveti 70. sünnipäeva puhul kirjanduslikul pärastlõunal 1990, „Otsekui parm piriseb”, käsitleb Ilmari näitekirjandust ja pahameeletorme, mida tema näidendid teatud pagulaskihtides esile kutsusid. „Külvet ründab pagulaste kultuuriloidust, ümberrahvustunud noori ning materialismi liimile läinud kaasmaalasi, kes raamatute asemel loevad suure õhinaga raha.” Hellar Grabbi oma neljas artiklis ilmunud koondkogus „Vabal Häälel”, Virgela, Tallinn, 1997, vaatleb Külveti proosaloomingut. Tooksin ära mõningaid hinnanguid: „… Külveti stiil on lahedalt voolav ja loomulik …… ta kirjutamislaadi iseloomustavad sujuvus, mahedus ja malbus, mille tagant vaatab mõistev huumor, vahel ka terav iroonia.” Raamatu lõpetab artikkel kaastöölise Markus Larssoni sulest „Mälestuskilde Ilmar Külvetist ja Ameerika Häälest”, milles ta nimetab, et „Ilmari juhtimisstiil peatoimetajana oli kindlakäeline, sõnaaher ja ülearuste emotsioonideta“. Tema hinnang Ilmarile: „….sügavalt erudeeritud, pea kogu maailma läbi reisinud, mõnusalt humoorikas, ääretult hästi poliitikas, kirjanduses ja kunstis orienteeruv ning uudishimulik.”
Tänu abikaasa Vaikele, kes tegi hiigelsuure töö, valides kirjutisi paljude artiklite, följetonide, reisikirjelduste ja teatrikriitika-alaste materjalide hulgast, milliste arv kindlasti küünib tuhandesse —, on tekkinud ülevaade Ilmari elukäigust ja mõtetest. Huvipakkuvad on ka hästivalitud fotod inimestest ja sündmustest eri eluetappidel. Fotograafiks on Vaike ise, kui ei ole kedagi teist mainitud.
Lõppkokkuvõttes pakub kogumik huvitavat, mitmekülgset, kõrgetasemelist lugemismaterjali.
Raamatut saab tellida Toronto Eesti Majas asuva
estore'i kaupluse kaudu.
