Eesti Elu
Valter Ojakääru neljas raamat levimuusika ajaloost - peatükk pühendatud ka pagulastele
Kultuur 23 Dec 2010 Andres RaudseppEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/12/30743_1_t.jpg
Novembrikuu teisel poolel toimus Valter Ojakääru raamatu ,,Oma laulu leidsime üles“ esitlus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi saalis. Vastaval päeval, 18. novembril, oli allakirjutanu ise aga mitte Tallinnas salongiatmosfääri nautimas, vaid ühes Lõuna-Eesti veskitalus kõneluses talumehega.

Ilmunud raamat on neljas, milles autor käsitleb eesti levimuusika ajalugu. Kui esimene ,,Vaibunud viiside kaja“ (2000) viib lugeja 19. saj lõpust Eesti Vabariigi lõpuni, siis sellele järgnevad kaks raamatut kirjeldavad pöördelisi ajajärke, millele ajakirjandus veel tänapäeval tähelepanu suunab. Seda annavad mõista raamatute tiitlid: ,,Omad viisid võõras väes“ ning ,,Sirp ja saksofon“.

Olen ise aeg-ajalt püüdnud selgitada nii sõpradele kui enesele, mispärast levimuusika on eesti rahvale oluline. Alustan väitega, et siin on tegemist lauludega ja laulmisega, mis seob ja innustab eesti rahvast lastelauludest ühislaulu kõlavate hetkedeni. Ojakäär on aastate jooksul ka raadiosaadete vahendusel pakkunud mitmesuguseid huvitavaid andmeid nn. kergema muusika kohta, isegi maailma ulatuses, seega kinnitanud, et asi pole sugugi kergemeelne. On ju tema poolt loodud termin ,,levimuusika“ palju hõlvavam, kui sellele eelnenud ,,meeleolu-“ või ,,pop-muusika“ väljendeis, milles nüüdisajal näeme vaid levimuusika žanreid.

,,Oma laulu leidsime üles“ käsitleb 20. saj II poolel tehtud levimuusikat kodumaal. Ka veidi välismaal … ja sellest pajatame pisut ka selles kirjutises. Eesti levimuusika hõlmab loomulikult instrumentaalmuusikat, eriti džässi ja samuti rahvusvahelisi viise, millele on tehtud eestikeelsed tekstid. Raamatu tiitel sisaldab paljugi mõisteid, esimene juba iseenesest Ojakääru laulu, mida esitati aastal 1966 ,,Oma laulu ei leia ma üles“ (sõnad Leelo Tungal). Kuna Eestis oli okupatsioonide all aeg-ajalt (mõni ütleks pidevalt) vajadus rezhiimile meelepärane olla, siis võib ju öelda, et 50. ja 60. aastail eriti, kehtis kibe otsing oma laulu leida. Paguluses avastasime selliseid kodumaiseid pärleid 70. aastatel - tihti sõnades, mis peitusid Uno Naissoo poolt loodud viisides.

Nagu kõik Ojakääru raamatud selles sarjas, leidub lehekülgi poole tuhandeni. Põhjalikud isikuregistrid on eraldatud orkestrite ja ansamblite omast. Vajalikud fotod iseloomustavad andmeid, mis vihjavad nii tuttavatele nimedele kui ka üksikult neile, kellest ka mina pole kahjuks ennem kuulnud.

Oma saatesõnas vihjab Ojakäär veel paarile sama teemat valgustavale raamatule: Vello Salumetsa ,,Rockrapsoodia“ (1998) ja Anne Ermi ,,Polkast rokini” (1984 ja 1989). Mis aga iseloomustavad Ojakääru teoseid, on ajalugu analüüsivad ja isiklikke elukäike kirjeldavad momendid.

Selliste haruldaste raamatute kontekstis ei saa mainimata jätta ühe teise autori tööd pagulasmuusika kohta. ,,Kõik ilmalaanen laiali“, lugu eesti pagulasmuusikutest (AS Kupar) ilmus Avo Hirvesoo sulest a. 1996. Hirvesoo raamat käsitles põhjalikult eesti helikunsti paguluses läbi süvamuusika prisma nii põgenikelaagrites kui ulgumere tagustes asukohtades igal pool ilmas. Olgugi et levimuusika pälvis Hirvesoo raamatus vaid piiratud tähelepanu, kriipsutas autor alla pagulaste juures ühislaulu tähtsust. Pagulaskontekst Hirvesoo töös viib meid tagasi Ojakääru äsjailmunud raamatule.

Endistele pagulastele peaks ,,Oma laulu leidsime üles“ olema huvitav, kuna viimane peatükk nime all ,,Eesti hääled maade ja merede taga“, annab ülevaate mitmest levimuusika tegijast pärast suurt põgenemist aastal 1944. Kohe kerkivad esile muusikute nimed nagu Kuno Laren, Eugen Raudsepp ja Hans Speek, kes peatselt nii Ameerika Ühendriikides kui Rootsis leidsid hiilgava karjääri aga hoopis erinevatel erialadel. Nagu raamatu peamises osas, leidub viimases peatükis muusikuid, kellest ülemere eestlased vähe teadlikud on, olgugi et siinjuures sai jagatud samasugune saatus. Peatükis ei jää kirjeldamata sõjajärgse pagulasajastu levimuusika tuntumad talad nagu Jaan Kuusk ja Hille Ostrat Rootsis ning Olaf Kopvillem Kanadas. Kui palju on aga neid, võiks küsida lugeja, kes mainimata jäänud? Siin anname sõna autorile. Ojakäär ise väidab enne raamatu lõppu, et raamatus ,,leidis mainimist üksnes osa maade- ja merede taga viibivate eestlaste levimuusikast.“ Autor loodab, et saanud siit innustust, teeb keegi sellel teemal pikema kirjutise.

Võiks öelda, et viimase peatükiga on Ojakäär avanud akna – pigem ukse - võimalikule ettevõtmisele, mis valgustaks veelgi eesti pagulaste elu muusika kaudu. Ja seda seekord uuema ning noorema värvinguga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus