Välisvõitluse Kroonika (1) (2)
Ajalugu 27 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Laas Leivat - EKN Eestlaste Kesknõujogu Kanadas

Sissejuhatus
 - pics/2007/15269_1.jpg


1944.a. sügisel põgenes bolshevike eest umbes 70.000 eestlast peamiselt Saksamaale ja Rootsi ligikaudselt 8% kogu rahvaarvust. Põgenike laagrites viibides pidasid nad oma saatust ajutiseks - lääneriigid ei lubanud kolmandat okupatsiooni kesta kuigi kaua. Isegi põgenike laagrites ei võtnud pikemat aega et seada üles kaks rahvuslikku, õigemini rahvuspoliitilist ülesannet: kaasaaitamine Eesti iseseisvuse taastamiseks ja eestluse kui rahvuse säilitamine. Mõlemad ülesanded olid tihedas seoses meie rahvuskeha tugevdamisel millest võis teatud määral oleneda ka meie kodumaa vabastamine.

Meie võitluse eesmärk oli Vaba Eesti!

Meie teadsime, et eesti rahvas kodumaal ei olnud alistanud saatusele ja ihaldas üle kõige olla taas vaba. Okupeeritud Eestimaa Ihaldas poliitilist vabadust, mida ei mõõdeta leivakilodes, põrandapinna meetrites või tööpalga rublades. Meil olid teada faktid. Meie taunisime, et Eesti oli okupeeritud N. Liidu poolt.

Meie strateegia kodurahva eest vaba maailma foorumitel oli: anda teada, et me kunagi ei tagane oma tõotusest kasutada meile antud vabadust võitluse jätkamiseks nende eest, kes ei saa välja astuda endile õiguse ja vabaduse nõudmisega

Eesti pagulaskond võõrsil pidas oma olemasolu põhjuseks iseseisva Eesti taastamist ja seda kuni augustini 1991.a.. Välisvõitluse mõju kandus üle mitmetesse mitte poliitilistesse organisatsioonidesse. Nii leiame paljude eesti pagulusühingute ja seltside põhikirjade esimestes lausetes, et eksisteerimise olemasolu peamiseks põhjuseks on Eesti taasvabadus.

Eestlased jõudsid 1944.a. sügisel oma varjupaikadesse tühjade taskutega. Kust siis leida esialgset välisvõitluslikke vahendeid?

Tsiteerime kokkuvõtlikult dr. Aarand Roosi kõnest VIII Rahvuskongressil Torontos juulis 2000.a.: "Pagulaste ülesandeks jäi hoolitseda selle eest, et nad jääksid Eesti ideele ja ideaalidele truuks - ning valgustaksid ja veenaksid maailma riikide valitsusi ja avalikkust mõistma Eesti iseseisvuse seaduspärasust."

Pool sajandit kestnud tegevus koondnimetuseks oli välisvõitlus.

Vaatamata Eesti okupatsioonile oli siiski õigusjärgselt Eesti Vabariigile säilinud saatkonnad ja konsulaadid Londonis, Pariisis, Madriidis, New Yorgis. Neid hoiti tegutsevatena välispankade arvetele paigutatud Eesti riigi rahadega. Vabadusse olid pääsenud üksikuid valitsuse ja riigikogu liikmeid.

Jätkuvalt kuulus Eesti paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, mille sidemeid ei olnud de jure katkenud. Valitud delegaadid võisid edaspidigi konverentsidel esindada Eestit - näiteks järgmistes organisatsioonides: Luteri Kiriku Maailmaliidus, Baptisti Kiriku Maailmaliidus, Rahvusvahelises PEN-klubis, Noorte Meeste Kristlikus Ühingus, Skautide organisatsoonides, juristide ühingtes, parlamentaarsetes assambleedes, ametühingutes, rahvusvahelistes ühistegevuse kongressides, põllumajandus organisatsioonides jne.

Eesti vabariigi diplomaatilised esindused võisid jätkata oma tööd baseerudes rahvusvahelises õiguses sätestatud printsiibile: “Ex uniuria ius non oritur” ehk “Õigusestust ei tõuse õigust”.

Eesti Vabariik eksisteeris de jure!

Ametlikult ei tunnustatud Eesti riiki kõikjal kuid pererahva salliva pilgu all võisid eestlased organisatsaioone moodustada küll, aga pigem kultuurilis-sotsiaal-humanitaarsena, kuid see ei seganud põgenike integreerumist põlisrahvaga.

NB! Lähipäevil EE internetis ilmumas kronoloogia esimene osa. TOIM.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus