Eesti Välispoliitika Instituut korraldas 17. – 18. septembril Tallinnas hotellis „Euroopa“ rahvusvahelise konverentsi „Aus ajalugu – alus demokraatiale“. See on osa üle Euroopa korraldatavatest üritustest, millega tähistatakse kahekümne aasta möödumist raudse eesriide langemisest ja Euroopa Liidu suurima laienemise viiendat aastapäeva. Konverents tõi kokku hulga diplomaate ja ametnikke, teadlasi ja õppejõude, üliõpilasi, ajakirjanikke jt.
17. septembri õhtupoolik oli pühendatud kahekümne aasta tagustele sündmustele seoses Molotov-Ribbentropi pakti õigustühiseks kuulutamisega. Kohaletulnuid tervitasid Riigikogu esimees Ene Ergma ja konverentsi põhikorraldaja Eesti Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp, kes viisid oma sõnavõttudega kuulajad kahekümne aasta tagusesse aega. Seejärel sai põhiettekandeks sõna akadeemik Endel Lippmaa, kellel oli märkimisväärne roll Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamisel ja õigustühiseks kuulutamisel NSV Liidu rahvasaadikute kongressil 1989. aastal. Oma ettekande alguses näitas ta auditooriumile Nõukogude Venemaa 5000 rublast rahatähte 1918. aastast, kus oli kujundusliku elemendina kasutatud svastikat. Seega kasutas Lenin Nõukogude Venemaal svastikat palju varem, kui Hitler natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Nii oli neil kahel totalitaarsel režiimil ka palju muud ühist, mis viis lõpuks Molotov-Ribbentropi ehk Hitler-Stalini pakti ja salajaste protokollide sõlmimiseni, et jagada omavahel Euroopa. Pakti salajane lisa ei jäänud saladuseks pärast selle sõlmimist, vaid leidis kajastamist juba omaaegses ajakirjanduses. Salajase lisa olemasolule viitab ka muu säilinud dokumentatsioon. Sellegi poolest oli 1989. aastal küllaltki raske ülesanne panna Moskvas NSV Liidu rahvasaadikute kongressi tunnistama pakti ja salaprotokollide olemasolu ja selle kuulutamist õigustühiseks allakirjutamise hetkest. Viimane oli eriti oluline, sest Eesti jaoks oleks olnud hoopis halvem variant, kui leping oleks tunnistatud kehtetuks alates sõja puhkemisest Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, nagu osa eksperte püüdsid läbi suruda. Tänu pakti ja salaprotokollide olemasolu tunnistamisele ja õigustühiseks kuulutamisele läks kõik nii nagu minema pidi – 6. septembril 1991 tunnistas Nõukogude Liit Eesti Vabariigi iseseisvust.
Rahvusvahelise õiguse prof. Heiki Lindpere tutvustas oma raamatut „Molotovi-Ribbentropi pakt. Raske ülestunnistus“ (Tallinn 2009), mis on äsja kirjastuse „Ilo“ väljaandel nii eesti, inglise kui ka vene keeles ilmunud. Raamatus räägitakse Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamisest ja tühistamisest Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi poolt 1989. aastal. Tegemist on raamatu teise täiendatud trükiga, esimese andis kirjastus „Olion“ välja 1991. aasta augustis. Uues väljaandes on Igor Gräzin ja Endel Lippmaa täiendanud oma intervjuusid, lisatud on intervjuud tolleaegse peaministri Edgar Savisaarega ja ajakirjanik Anneli Rõigasega, samuti Vene ajaloolase Juri Afanasjeviga. Lisas on ära toodud hulgaliselt dokumentide koopiaid. Seejärel tutvustas ajakirja „Akadeemia“ peatoimetaja Toomas Kiho ajakirja viimast erinumbrit 9/2009, mis pühendatud julgeoleku ja konfliktide küsimustele läbi aegade. Artiklite autorite hulgas on ka mitu konverentsil esinejat.
Juhan Aare rääkis oma 2006. aastal valminud dokumentaalfilmist „Eestlased Kremlis. NSV Liidu lagunemise lugu“, kus näidatakse põhiliselt kahekümne aasta eest Kremlis toimunut. Kuna Juhan Aare oli ise rahvasaadik, siis pääses tema oma kaameraga kohtadesse, kuhu muidu filmimehi ei lubatud. Videokaamera nende ajalooliste hetkede jäädvustamiseks ostis Juhan Aarele aga Andres Küng Rootsist. Film on muidu tunnipikkune, kuid konverentsil demonstreeriti selle lühendatud versiooni.
Esimese päeva lõpetas Riigikogu saadik Igor Gräzin aruteluga kuritöö ja karistuse teemadel. Ta leidis, et Nürnbergis mõisteti süüdi ja poodi kiiresti üles just need, kes valdasid informatsiooni ja olid seetõttu oma paljastustega ohtlikud eelkõige Nõukogude Liidule ning seetõttu võisid ka liitlased ebamugavasse olukorda panna. Millegipärast taheti eriti kiiresti vaikima sundida välisminister Joachim von Ribbentrop, kes esimesena poodi. „Barbarossa“ plaani väljatöötanud ja otseste sõjakuritegude eest vastutavad kõrgemad sõjaväelased pääsesid aga enamuses palju kergemate karistustega.
Järgmisel päeval olid ettekanded jagatud kolme paneeli. Esimeses käsitleti Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi 1989. aastal. Seda juhatas Heiki Lindpere ja esinejateks olid endine ajakirja „Ogonjok“ peatoimetaja Vitali Korotitš, Kazimeras Moteika Vilniusest, kes kuulus 2. juunil 1989 NSV Liidu rahvasaadikute kongressil moodustatud Molotov-Ribbentropi paktiga tegelevasse komisjoni, Anna Sevortian Andrei Sahharovi muuseumist Moskvast, Marju Lauristin Tartu Ülikoolist ja Ludwig Biewer, Saksamaa Välisministeeriumi arhivaar, kes andis Endel Lippmaale koopiaid Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist puudutavatest dokumentidest, mis Saksamaal Välisministeeriumi arhiivis säilinud.
Teise paneeli teemaks oli mineviku aus käsitlemine kui alus riikidevahelistele headele suhetele. Juhatas Maria Mälksoo ja esinejateks olid Jan Lipinsky Marburgist Herderi Instituudist, Nikita Petrov Moskva „Memoriaalist“, Krzysztof Persak Varssavi Rahvuslikust Mäluinstituudist ning Arto Luukkanen Helsingi Ülikoolist.
Kolmas paneel oli pealkirjastatud: „Tänased väljakutsed Venemaale ja tema naabritele“. Andres Kasekampi juhatatud paneelis esinesid David Vseviov Eesti Kunstiakadeemiast, Irina Karatsuba Moskva Ülikoolist, Ilko Kutšeriv Kiievist Demokraatliku Initsiatiivi Fondist, Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist ja Kari Liuhto Pan-Euroopa Instituudist Turust.
Ettekanded olid huvitavad, tekitades iga paneeli lõppedes hulga küsimusi ja diskussioone. Eesti Rahvusringhäälingu kodulehe kaudu internetis oli kõikidel soovijatel võimalik kuulata konverentsi ettekandeid otseülekandena.
Peep Pillak
