Sõjaveteran Uno Raudkivi saatis täna kõigi kuue parlamendierakonna juhtidele enda poolt koostatud süüdistusmaterjalide kogumiku, mis sisaldab tema kirjavahetust Eesti õigusasutustega.
Sellest kirjavahetusest võib Raudkivi hinnangul välja lugeda, et "nende pädevusse ei kuulu minu USA-Eesti topeltkodakondsusest tuleneva probleemiga tegelemine, mis võimaldaks minu poolt nõutud, natsiseotusest vaba kodanikustaatuse tagamist Eesti Vabariigis ja seega erinevuste lahendamist kahe riigi seadustes, millede kodanik ma olen. Ainukeseks ülejäänud võimaluseks Eestis riigisiseselt selle probleemiga tegelemiseks ma näen Riigikogus vastu võtta asjakohane sõjaseaduslikke nõudeid rahuldav seadus."
Viis aastat tagasi naasis 1944. aastal bolševike (Stalini punaarmee) vastases sõjategevuses osalenud Uno Raudkivi USA-eksiilist sünnimaale - kuuldu järgi taastatud Eesti Vabariigi järjepidevasse riiki. "Kuna olen USA-Eesti Vabariigi topeltkodanik, siis olen kolm neist aastatest tegelenud, seni tulutult, nõudmisega siinselt riigivõimult ja selle õigusasutustelt võrdsustada minu riigiseaduslik natsiseotusest vaba staatus USA ja Eesti riigiseaduste vahel," jutustab Raudkivi. USAs, mille valitsus oli hästi teadlik Eesti Vabariigi saatusest, andis Raudkivile ja teistele Saksamaa poolel 20. Eesti diviisis teeninud sõjaveteranidele natsiseotusest vaba staatuse, mis võimaldas neil USAsse emigreeruda ja selle riigi kodanikuks saada.
Kogumik kannab alapealkirja "Esitatav tõendmaterjalina vaidlustatud kohtuliku või parlamentaarse menetluse käigus Lääne (USA mudel) õigusmõisteid austavas õigussüsteemis". Õigussüsteemi seesugune määratlemine olevat vajalik, sest "Eestit valitsev poliitiline riigivõim keeldub, vastandina USAs maksvale seadusele (olen USA-Eesti topeltkodanik), minusuguseid sõjaveterane (20. Eesti diviisis teeninuid) riigiseaduse alusel natsiseotusest vabaks tunnustamast," selgitab Uno Raudkivi kogumiku sissejuhatuses.
Just see vastuolu on olnud “ajend ja alus”, mis sundinud teda alustama kirjavahetust Eesti õigusasutustega, et kontrollida, kas need teevad õigusotsuseid samas õigusruumis nagu temale harjumuspärane USA - ehk siis "üksikisikuga arvestavas demokraatilikus poliitilises kultuuris austatud põhimõtete järgi".
Kahe õigusruumi konflikt on sedavõrd suur, et näiteks Riigiprokuratuuri vastus Raudkivile tõestab viimase hinnangul koguni seda, et meie poliitilises kultuuriruumis tohivad õigusasutused "toimida ainult “enamuse võim (terror) vähemuse üle” demokraatlike põhimõtete alusel, mis keskendub poliitilise riigivõimu huvidega (Vene mudel), mitte üksikisiku õigustega (USA mudel) arvestavatele õigusmõistetele."
"See erinevus tõenäoliselt ajendas meie õigussüsteemi riigivõimu ümber ringkaitsesse tõmbuma, selle asemel, et tegeleda minu topeltkodakondsuse probleemiga ratsionaalselt ja läbipaistvalt," järeldab Raudkivi temale saadetud vastustest ning leiab, et taasiseseisvunud Eesti riik on sunnitud varsti tegema selge valiku, kas suunduda ilmavaateliselt Läände või Itta. Senine Ida-Lääne vahelise ilmavaatelise piiri peal ratsutamine, otsides paremaid diile mõlemalt poolt, on viinud meie poliitilise kultuuri rahvusliku hävingu äärele.
Raudkivi kirjavahetus õigusasutustega on huvilistele lugemiseks kättesaadav ka SI portaali alarubriigis Dokumendid.
Allikas: Uno Raudkivi
Kontakt:
SI portaal
www.si.kongress.ee 