Tartus toimus 27. juunist kuni 1. juulini rahvusvaheline välisbalti arhiivide konverents, mille korraldasid Eesti Kirjandusmuuseum, Rahvusarhiiv ja Karl Ristikivi Selts.
Konverentsist võttis osa 120 esindajat ja kuulajat 10 riigist: Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt, Rootsist, Soomest, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast ja Austraaliast. Konverentsi põhikorraldus oli Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhtaja Piret Noorhani õlgadel (korraldava komitee esinaine) ja teda abistas konverentsi koordinaator Helen Hanni. Mõlemad väärivad kiitust ja tänu sisuka ning hästi korda läinud konverentsi eest.
Konverentsi peamised eesmärgid olid:
• anda ülevaade praegusest olukorrast, saavutustest ja probleemidest ning arutada, kes, kuidas ja kus peaks jäädvustama ja uurima diasporaa kultuuri.
• vahetada kogemusi, teadmisi ja ideid ning leida praktilisi lahendusi kõige tungivamatele probleemidele.
• arendada ning säilitada kontakte välismaa ja kodumaa ühiskondade ja institutsioonide vahel.
Avamisel tervitasid osavõtjaid Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, konverentsi korraldaja Piret Noorhani, Rootsi suursaadik Eestis Dag Hartelius ja riigiarhivaar Priit Pirsko. Eesti rahvastikuministri Paul Eerik Rummo tervitus saabus konverentsile videofilmi kaudu. Peakõneleja oli Tartu Ülikooli professor Aadu Must. Oma ettekandes toonitas ta eesti rahva ajalugu (eriti lähiajalugu) kajastavate dokumentide hävimisohtu (arhiividesse koondamata, peremehetuks jäämise oht, füüsilise hävimise oht halbade hoiutingimuste tõttu, vahendite puudumine konserveerimis- ja restaureerimistööde läbiviimiseks).
Kolme päeva jooksul esitati kokku 28 ettekannet (neist 7 lätlastelt/leedulastelt). Kohal oli ka Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudi arhiivide esindaja, kes juhtis tähelepanu vähetuntud faktile, et neil on väike, kuid tähtis kollektsioon balti diasporaa materjalist. Ülevaate väliseesti arhiivide olukorrast andsid Roland Weiler (Toronto), Teas Tanner (Vancouver), Jüri Kivimäe (Toronto), Tiina Kirss (Toronto), Enda-Mai Michelson-Holland (USA), Kalju Kubits (USA), Carl Göran Andrae (Rootsi), Katrin Meerits (Rootsi), Maie Barrow (Austraalia). Venemaa olukorda kirjeldasid Ilja Lotkin (Omsk), Veronika Mahtina (St. Petersburg), Vera Nikolajeva (Krasnojarsk). Dokumentide hävimisoht on eriti suur Venemaal ja selletõttu on Eesti riigi prioriteet neid säilitada.
Ettekannetest selgus, et läänes asuvates väliseesti arhiivides moodustavad suure osa arhiivraamatukogud. Veel on säilitatud ajalehti, fotosid-filme, organisatsioonide, isiku- ja perekonnaarhiive jm. Fotosid on laekunud palju, aga kahjuks puuduvad tihti kirjeldavad andmed. Väliseesti arhiivid ei ole saanud rahalist toetust oma asukohamaadelt ja arhiivides töötavad vabatahtlikud. Puuduvad ka kindlad juhtnöörid ja professionaalsed nõuandjad. Materjali kogumine on tähtis, aga ruumi ja tööjõu puuduse tõttu on nüüd vaja üles seada prioriteedid. Suurim mure, mis kerkis korduvalt esile, puudutab arhiivide tulevikku. Prof. Jüri Kivimäe mainis oma ettekandes: „Väliseesti kultuurpärandi dilemma on tänapäeval tekkinud kahe teguri koosmõjus – väliseestlaskonnas toimuv põlvkondade vahetus ja Eesti taasiseseisvumine.
Konverentsist osavõtjad ekskursioonil Eesti Rahva Muuseumis. Foto: Vaike Külvet
Pagulaskonna vanema, Eestis üles kasvanud ja hariduse saanud põlvkonna kõrge iga ja lahkumine ning teatepulga üleandmine järgmisele, peamiselt Läänes kasvanud ja haritud põlvkonnale tähendab ka hoiakute muutumist olemasolevasse kultuuripärandisse, nende väärtustamisse, säilitamisse ja kasutamisse. Uue Eesti olemasolu oma kõigis eluvaldkondades ning kiirelt muutuva kultuurimiljööga on selgelt mõjutanud väliseesti kogukondi ning tekitanud rohkelt küsimusi seni talletatud raamatukogude, arhiivide jms. kollektsioonide tulevikuperspektiividest.”
Eesti institutsioonide esindajad (kokku 14) andsid ülevaate väliseesti materjalist, mis on juba laekunud Eesti arhiividesse. Konverentsist osavõtjail oli võimalus tutvuda mitme institutsiooniga: ekskursioone oli korraldatud nii Tartu kui Tallinna arhiividesse ja muuseumidesse. Kõigil institutsioonidel on olemas interneti koduleheküljed ja andmebaasid. Ajalooarhiivi üks populaarsemaid andmebaase on digitaalkogu „Saaga”, mis sisaldab perekonnaloo traditsioonilisi arhiivallikaid ja mida paljud tarvitavad perekonnaloo uurimiseks. Tallinna Ülikooli Akadeemilisel Raamatukogul on mitmed väliseesti andmebaasid – näiteks väliseesti isikulooline andmebaas.
Konverentsil arutati ka väliseesti arhiivide Eestisse paigutamist. Enamuse väliseesti arhiivide esindajate seisukoht oli, et arhiivid peaksid jääma asukohamaadesse. Kuna mõnes väliseesti ringkonnas puudub usaldus Uue Eesti vastu, kinnitas Eesti valitsuse esindaja, et Eesti riik ei kavatse mingit väliseesti arhiivide ülevõtmist – võtab vastu ainult seda, mida pakutakse.
Paar sõnavõtjat arvasid, et ainult probleemide üle diskuteerimisest ei piisa, vaid peab astuma konkreetseid samme. Üks juba alustatud konkreetne samm on Toronto Tartu College'i asutaja, Elmar Tampõllu mõte rajada Torontosse väliseesti muuseum (VEMU), mis võimaldaks koondada ühe katuse alla väliseesti kultuuripärandi olulised ja eriainelised kollektsioonid. Kavas on palgata elukutseline arhivaar.
Lisaks ettekannetele oli konverentsil kaks vastuvõttu, kolm näitust ja näidati kaht filmi: Marcus Kolga „Gulag 113” ja Eesti Filmiarhiivi materjalidest koostatud „Väliseestlus filmilindil”.
Konverentsi viimasel päeval toimusid ümarlauadiskussioonid, mille peaeesmärk oli ühiste seisukohtade sõnastamine välisbalti arhiivide tulevikku puudutavates küsimustes.
Kokkuvõttes ergutavad konverentsist osavõtjate poolt vastu võetud memorandumi 11 otsust paremale arhiividevahelisele koostööle ning arhiive kirjeldava informatsiooni kogumisele ja levitamisele (osavõtjad esindasid 49 organisatsiooni).
Mõned olulisemad otsused:
• luua elektrooniline infoportaal välisbalti/eesti arhiivmaterjalide leidumuse kohta eesmärgiga tagada juurdepääs vastavale informatsioonile;
• seniselt tõhusamalt tegelda välisbalti/eesti arhiivide ja kultuurivarade leidumuse väljaselgitamisega nii pagulaskogukondades kui kodumaal;
• arendada välisbalti/eesti arhiivide alast rahvusvahelist koostöövõrgustikku, toetada nn. mälurühmade loomist ning luua võrgustiku juhtkomiteed;
• korraldada ühiseid suunatud kogumisaktsioone (elulood, kultuuriseltside ajalugu jne).
Viimasena soovitab memorandum korraldada järgmine rahvusvaheline välisbalti arhiivide konverents 2009. aastal.
