# 10



Jälgides 4. märtsi õhtul teleülekannet Moskvast, kuulsime Vladimir Putinilt, et ta on saanud „avatud ja ausas võitluses“ presidendiks ning valijad on tõrjunud riigi lammutamise katse. Nii kõneles ta Moskva südalinnas Maneezhi väljakule kogunenud enam kui 100 000-le oma toetajale. Putin kogus Keskvalimiskomisjoni andmetel 63,75% häältest, lähim konkurent, kommunistide ninamees Gennadi Zjuganov vaid pisut üle 17%.

Pärast nelja aastat peaministri ametis võib Putin püsida presidenditroonil kaks 6-aastast tähtaega ehk kokku 12 aastat. Et tal on juba kaks 4-aastast presidendi ametiaega seljataga, pole tal kogemustest puudu. Iseasi muidugi, kas nendel on praegustes muutunud oludes veel mingit väärtust.

Midagi ei jäetud juhuse hooleks

OSCE, Euroopa Liidu jt välisvaatlejad kinnitasid, et valimised polnud kaugeltki õiglased; esines rohkesti manipuleerimist, võltsimisi, topelthääletamist, jmt. Lauri Laugen kirjutab uudisteportaalis Delfi, et Venemaa valimissüsteem on pettusekultuurist läbi imbunud. Veebikaamerate vahendusel võisid miljonid televaatajad selles ise veenduda.
Putini ebamugavamad konkurendid ei saanud oma kandidatuuri isegi registreerida. Opositsioonil polnud praktiliselt mingit võimalust valimiseelseks kampaaniaks, oma ideede tutvustamiseks ega reklaamiks. „Ebavõrdsed tingimused ei tarvitse valitseda mitte ainult valimistepäeval, olulisemad on ebavõrdsed tingimused valimiste eel,“ kirjutab Priit Simson (EPL,06.03.). Ta küsib: „Kui ülekaal on niigi selge, miks teha siis veel sohki? Kui konkurente pole, siis miks tegelda nende vähestegi kõrvaldamisega?“ Aga muidugi sellepärast, et kogenud KGB-lasena ei jäta Putin midagi juhuse hooleks.

Venemaa ärkab

7. mail Kremlisse presidendina naasev Putin seisab aga silmitsi muutunud poliitilise reaalsusega, kus senine status quo enam ei toimi. Vene rahvas on nähtavasti saanud innustust ja inspiratsiooni araabia kevadest ning tulnud tänavatele meelt avaldama. Need pole enam üksikud teisitimõtlejad, intelligendid ja liberaalid. Ei, tänavatele on ilmunud kümned tuhanded inimesed – rahulolematu, avarama silmaringiga ja haritud keskklass, kes nõuab demokraatlikku õigusriiki. Tuleb nõustuda Saksa päevalehega Die Welt, mille 7. märtsi juhtkirjas tõdetakse, et Vene opositsioon vajab eeskätt kannatlikkust, ehitamaks riigis demokraatiat rohujuuretasandilt ülespoole kodanikuaktiivsuse abil.
Mullused detsembrikuised duumavalimised vallandasid peamiselt Venemaa suurlinnades meeleavalduste laine ja see ei näita mingeid vaibumise märke. Opositsioonipoliitik Andrei Navalnõi ütles, et Venemaal on alustanud revolutsiooni 1% Moskva julgetest. Just nendega tuleb Putinil arvestada. Eesti Riigikogu liige, Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar on veendunud, et kuigi opositsionäärid pole praegu veel võimelised tõukama Putinit võimult, on nad on juba suutnud muuta Venemaa tulevikku.

Vanas vaimus edasi

Välisvaatlejad märkasid valimiste ajal Moskva tänavatel sebimas jõuametkondi. Nendega ühinesid Putini jüngrite patrullid noorteorganisatsioonist Nashi. Politsei asus usinalt tegevusse esmaspäeval, kui toimus esimene valimisjärgne meeleavaldus. Vahistati sadu inimesi Moskvas ja Peterburis. Putini pressiesindaja Dmitri Peskov õigustas politsei käitumist esmaspäevastel meeleavaldustel, nimetades seda efektiivseks, legitiimseks ja professionaalseks.

Juba teisipäeval demonstreeris Putin oma paindumatust, tõrjudes kõik opositsiooni ja vaatlejate protestid tema valimisvõidu küsitavuse osas ning teatas ka, et Venemaa ei loobu oma vetost ÜRO Julgeolekunõukogu Süüriat hukkamõistva resolutsiooni osas.

Olgu siinkohal ka meenutatud, et Putini valimiskampaania oli pidevalt vürtsitatud Ameerika-vastaste avaldustega. Miski pole muutunud. Teisipäevases ajalehes Frankfurter Allgemeine küsitakse, kas Putini eesmärgiks on USAd sarjavate lõputute süüdistuste läbi katkestada niigi haprad suhted kahe riigi vahel.

Pole ka põhjust arvata, et Moskva suhtumine Balti riikidesse lähiajal muutuks. Nii kirjutas Vladimir Putin 27. veebruaril ajalehes Moskovskije Novosti, et mittekodanike probleemiga Eestis ja Lätis ei saa kuidagi leppida. Ta teatas, et Venemaa kavatseb kõige otsustavamal viisil mõjutada nende riikide võime täitma rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi rahvusvähemuste õiguste tagamisel, sest riik peab kaitsma oma kodanike ja kaasmaalaste huve välismaal. Mida kätkeb endas see ähvardus?

Jätta Venemaa rahule?

Kanada pressiagentuuri QMI kolumnist Peter Worthington soovitab Venemaa rahule jätta ja mitte teda häirida (TS, 26.06.). Ta kirjutab, et paranoiline ja KGB-st sõltuv N. Liit on ammu varisenud ajaloo prügikasti ja et praegusel Venemaal pole kurjuse impeeriumiga enam midagi ühist.

Worthington tõdeb küll samas, et N. Liidu endistel vabariikidel on ehk põhjendatud muresid, kuid see ei puudutavat meid Kanadas. Lahendagu erakordne riik – Venemaa – oma probleemid ise, soovitab nimekas ajakirjanik. Üsna absurdne seisukoht ajal, mil Moskva on ühtevalu demonstreerinud oma üleolevat suhtumist rahvusvahelisel areenil. Kanadalasena peaks P. Worthington ometi ka kursis olema NATO aluslepingu 5. paragrahviga. Endine Suurbritannia saadik Venemaal Andrew Wood on vastupidisel arvamusel – tema meelest peaks Lääs murelikult ja tähelepanelikult jälgima Venemaal toimuvat.
•
Vaatlejate hinnangul püütakse Venemaal õhukese ühtsuse vineeriga katta võimuladvikus valitsevaid lahkhelisid, korruptsiooni ja poliitilise struktuuri nõrkusi. 6. märtsi Washington Post’i juhtkirjas nimetatakse Vene poliitilist süsteemi hermeetiliseks ja demokraatia paroodiaks, mida ta ka tõesti on.

Märkmed: