Valgevene valis oma diktaatori uuesti presidendiks
Arvamus 24 Mar 2006 Üllas Linder, ValgaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui inimesele on eluaeg õpetatud ühte mõtteviisi, siis ehitaks ta hea meelega ka tuleviku samale alusele. See nõukogude aumärkidega ehitud mees jäi pildile Eestis.
 Foto: Üllas Linder - pics/2006/12853_1.jpg
Kui inimesele on eluaeg õpetatud ühte mõtteviisi, siis ehitaks ta hea meelega ka tuleviku samale alusele. See nõukogude aumärkidega ehitud mees jäi pildile Eestis. Foto: Üllas Linder
Kas suudaksime ette kujutada, et Eesti Vabariigi president esineks avalikkuse ees vene keeles ja räägiks eesti keelt aktsendiga? See oleks nagu nõukogude aeg, kus Venemaalt tulnud ja Moskva poolt ametisse pandud väidetavalt eesti verd, aga vene meelt mehed Eestit juhtisid. Tundub, et Valgevenes just nõukogude aega taga igatsetaksegi.

Aastaid tagasi kohtasin kolme noort Valgevene ajakirjanikku. Nad olid oma maa poliitilise olukorra suhtes üsnagi kriitilised. President Aleksandr Lukashenka kohta ütlesid nad muuhulgas, et ta räägib valgevene keelt ainult siis, kui tahab midagi mõnitavat öelda.

Ma ei tea, kuidas selle mehe nimegi peaks kirjutama. Rohkem levinud Lukashenko on nime vene kuju. Valgevene varianti Lukashenka ta vaevalt ise kasutab.

Oleks tahtnud jaapanlasi

Sügaval nõukogude ajal rääkisin ühe asjaliku ukrainlasega. Oma kodumaa murena nimetas ta venestumist. Ta kurtis, et kahe rahva kultuurid on nii lähedased, et vene keel võtab kerge vaevaga positsioonid üle. Eesti olukorda ta kiitis. Tema arvates päästis eesti kultuuri ja keele nende kaugus vene keelest ja kultuurist. „Kahju, et Ukrainat ei vallutanud jaapanlased,” oli mehe jutt – siis oleks ka Ukraina säilitanud oma rahvusliku näo.

Valgevene pealinnas Minskis, kus kaugelt üle miljoni elaniku, olevat nõukogude aja lõpus olnud ainult üks kool, mille esimesed klassid olid valgevenekeelsed. Kõigis teistes koolides õpetati algusest peale lapsi vene keeles. Arvata võib, et lapsed rääkisid vene keeles oma vanemategagi, sest rahvustunne oli suurel osal valgevenelastest kadunud.

Valgevene ja Venemaa on pidanud ka taasühinemisplaane. Ühise riigi presidendina on võimalikuks peetud meile juba tuntud Aleksandr Lukashenkat. Ega tal endal poleks midagi selle vastu, aga paljud venelased ei ole sellega päri. Nad ei taha Venemaale niisugust „demokraatiat”, nagu praegu Valgevenes on.

Viime neile demokraatia!

Mark Twaini „Huckleberry Finnis” ei saanud mustanahaline ori aru, miks prantslased mingeid imelikke sõnu kasutavad ja „inimese moodi” ehk inglise keeles rääkida ei või. Sest nii, nagu meie elame, nii on kõige õigem. Kui teistel oleks vaba valik, siis nad hakkaksid ka meie eeskujul oma elu korraldama. Sellist juttu räägiti ka Nõukogude Liidus, nii arvavad eelkõige arvurikkamad rahvad.

Aga huvitav, nii see alati ei ole. Kui korraldada vabad valimised, saata kohale vaatlejad, kes kindlustavad kõik tingimused, siis tabab demokraatia nõudjaid mõnigi kord üllatus. Alles äsja võitis Palestiinas valimised Hamas. Kas Iraagis oleks võitnud Saddam Hussein ja Valgevenes ikka Aleksandr Lukashenka?

Traditsioonid ja traataed

Me oleme elanud ja kasvanud kristliku tagapõhjaga kultuuriruumis ja sealt on pärit meie arusaamad demokraatiast. Aga see pole ainuke võimalik mõtteviis. Mõnes teises kultuuris mõeldakse hoopis teistmoodi. See peaks olema mõistetav.

Aga peale kultuuriliste erinevuste on veel ka ajupesu. Kui inimestele tambitakse pähe ühte mõtteviisi ja teistega neil tutvuda ei lubata, siis jäävadki nad uskuma seda, mida neile räägitakse. Nii oli see paljudega Nõukogude Liidus. Usuti (mitte küll Eestis), et läänes on inimesed püksata ja näljas.

Niisugust mõtteviisi tambitakse rahvale praegu Valgevenes pähe. Ja inimesed kardavad ning loodavad vana aega pikendada. Aleksandr Lukashenkat kujutatakse oma rahva edu põhjustajana. Et edu asemel on allakäik, seda rahvas ei tea, sest võrrelda millegagi ei lasta. Kui hakkad kahtlema, siis oled rahvavaenlane ning sind karistatakse presidendi ja oma rahva kahjustamise eest.

Siiski on demokraatia parem

Eestis on nüüd demokraatia. Rahva valikuid võib kiita või laita, vastavalt sellele, kas rahvas valib nii, nagu meile meeldib või mitte.

Enamik inimesi diktatuuri ei taha. Mis sest, et mõnda aega võib elu isegi paremaks minna, kui diktaator juhtub asjalik ja tark juht olema. Lihtsalt ühel päeval kukub süsteem ikka kokku. Näiteks siis, kui diktaator vanaks jääb ja enam valitseda ei suuda. Parem vilets demokraatia kui hästitöötav diktatuur.


 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus