Eesti Elu
Valged ristikheinad ei lakka iial õitsemast
Eestlased Kanadas 01 Oct 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Just sellise sõnumi tõi kirjanik Elin Toona Toronto eestlaskonnale, kui ta 22. septembril Tartu College’i saalis mõnekümnepealise publiku ees esines. Ei, ta õieti ei esinenudki. Ta lihtsalt tuli ja rääkis meile oma lugu. Selles peitus tema loengu eripära ja sellepärast kuulati teda tähelepanelikumalt ja pingsamalt kui mõnd erudeeritud teadlast.

Elin Toona lugu on lihtne, kuid oma lihtsuses rabav. Seitsmeaastane tüdruk peab ootamatult jätma oma kodu ning põgeneb Teise maailmasõja lõppfaasis ema ja vanaema seltsis Saksamaale. Põgenemisraskusi ei kergenda asjaolu, et nii ema kui vanaema on küllaltki eluvõõrad ja eeskätt vaimsete huvidega – ema näitleja; vanaema, luuletaja Ernst Enno lesk, maalib.

Kui enamikule pagulasist tähendas dp-põlve lõppedes väljaränd uut ja kindlamat elujärge, siis Elini tõelised vintsutused alles algasid. Olud Põhja-Inglismaal Yorkshire töölispiirkonnas olid jahmatamapanevalt masendavad ja sealt pääsu ei olnud ette nähtud. Sealt tuli välja murda, mis Elinil pärast lastekodus ja kudumisvabrikus veedetud aastaid ka õnnestus. Formaalsest haridusest jäi ta ikkagi ilma, kõik saavutatu toimus iseõppimise teel. Vaimsed väärtused köitsid tedagi, viisid esiotsa kontoritööle, siis teatrisse ja kirjandusse.

Peale kunstijanu ja pooleldi boheemlasliku elustiili päris Elin vanaemalt, oma peamiselt kasvatajalt, veel midagi – kojuigatsuse. Eestist, millest tal olid vaid üksikud ähmased mälupildid, lõi ta endale oma kasvatajate jutu põhjal muinasmaa. Seda paika ruttas ta külastama, kui Berliini müür varises. Ta ise oli siis juba ammu abiellumise kaudu Ühendriikidesse siirdunud, lesestunud ja tema ameeriklasest poeg elas oma elu. Teda tervitas ema ja vanaema paradiis – hall, inetu, üleni roostetanud ja betooniga kaetud Venemaa, kus pätid ja joodikud lamasid murul. Muinasmaad ei olnud enam.

Ja ometi läks Elin sinna tagasi. Läks korduvalt. Tänu kadunud vanaisa kuulsusele olid tal tekkinud sidemed Eesti kirjanduslikes ringkonnis. Ta jõudis näha uut Eestit, kus Venemaast polnud enam jälgegi. 1994. aasta laulupeost kujunes Elini elu kõrgpunkt. Lauluväljakul pisarsilmil tuntud laule lauldes tabas teda uskumus, et ei ole elu ega surma, on ainult õndsus ja armastus. Kui ta lõpuks ka oma poja Eestisse kaasa võttis, oli see imestusest tumm, kui grupp turiste tuli emalt autogrammi tahtma.

Maailmas leidub seletamatuid jõude, mis suunavad inimlapse saatust. Sikutavad ta välja töölisklassi slummist ja tirivad kättpidi kunstiväärtuste juurde. Viivad ta tagasi muinasmaale ega lase tal lakata uskumast selle olemasolu. Elinil on kahju, et vanaisa suri enne ta sündimist. Ta usub, et ainult vanaisa oleks võinud talle seletada, kuidas ületada lapsepõlve mälestuste lagunemist ja eluaegsete unistuste lõppu. Vanaisa teadis võlusõnu – oli ta ju luuletanud valgetest ristikheintest, mis kodus õitsevad.

Kirjaniku ettekandele järgnes elav diskussioon, mis algas formaalsete küsimustega ning jätkus vaba suhtlemise vormis. Tartu College’i asepresident Kaja Telmet tänas teda kauni lillebuketiga. Kuulajate hulgas viibisid mitmed vanad tuttavad nagu lauljatar Elena Villard ja eakaaslasest kolleeg Urve Karuks, samuti noor kirjaneitsi Elin Marley, kes temalt eesnime pärinud. Saalis valitsev meeleolu näis kinnitavat, et valged ristikheinad ei lakka iial õitsemast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus