Minu letargija lõppes veikse ehmatusega, kui Kata mind küünarnukiga togis ja küsis, kas mul lehele jutt valmis, et niisama vahin. Ju tal endal kah kerge letargija külles oli, muidu ta ei tunne mu kirjutamise vasta suurt uvi ühti. Aga kui saab teisele susata, siis suskab. Ja nii olime mõlemad paugupealt letargijast ilma nigu penid pehmest leivast. Mina ehmatasin ennast pleiatsi otsa närima ja tema asus energiliselt suurt kardult koorima.
Pold sest närimisest ka suuremat tolku, sest jutt ei taht kudagi jooksma akata. Aga siis käis üks välgatus peast läbi, mis ei last letargijal tagasi iilida. Ma nigu sain aru, miks meeleolu on nisuke, nigu ta on. Asi meikis senssi, nigu nooremad inimesed mootsas eesti keeles ütlevad. Vata praega on ju see aeg, kus iga nädal pannasse valge advendiküünal püsti. Advent tähendab maakeeli Kristuse tulemist ja selle tulemisega käivad koos rahu ja valgus.
Seal see konks ongi, et rahu ja valgus peaksid olema tulekul, aga terve ilm on ulumist ja ammaste kiristamist täis. Kae kuhu poole tahes, igast kandist paistab ainult pimedus ja venna vere valamine. Aahvrika maad on üksaaval oma tiktaaturitest vabaks saand ja nüid ei mõista oma vabadusega miskit peale akata. Keski peab ju maad valitsema, aga seda õiget valitsejat ei leita, on ainult alvad ja alvemad. Täpselt nigu Venemaal, kui viimane tsaar kogu perega tapetud sai.
Eururaha kõigub ja tollar tuigub ning paistab, et Eesti kroonile uuesti elu sisse puhumisega on ka jusku iljaks jäädud. Kust see maailma majandus omale äkki need savijalad sai, ei tea mina ütelda, aga karta on, et varsti tulevad minu käest karku laenama, muidu püsti ei jää.
Need pole küll kellegi advendiaja jutud ja sellepärast ma kirjutada ei taht kah. Aga Katal sai õhtasöök valmis, istusime kahekesi laua taha, ajasime vaikselt sõbralikku juttu ja siis ma tuntsin, kuda südames läks üks valge küünal tasakeste põlema. Selle valgus jusku peletas kurja ilma kaugemale, nii et see meie kortelisse ei ulatand.