Võluv Valentiinus jõudis Toronto Eesti Majja Estonia Koori vahendusel täpselt õigel ajal – pühapäeval, 14. veebruaril. Päevakohaselt dekoreeritud suur saal oli ilmselt täielikult välja müüdud. Kuna üritus oli välja kuulutatud kui kontsert-brunch, istus kuulajaskond laudades. Valdav enamus kooriliikmeist einetas kristallsaalis, et võimalikult suurearvulisele publikule naudingut pakkuda. Peab tunnistama, et kooril oli, mida pakkuda.

Koor esines 47-liikmelises koosseisus. Juhatasid Ingrid Silm ja (nelja laulu) Jaan Medri. Solistina esines koori koosseisu kuuluv sopran Kristina Agur, klaveril saatis Charles Kipper. Teadustajana tegutses Rutt Veskimets.

Ulatuslik ja hästi koostatud kava rõõmustas kahel põhjusel: esiteks oli see oma ilmelt päevakohaselt romantiline, teiseks pea täielikult eestilik – ainsad „sissetungijad“ olid Georges Bizet (seegi Roman Toi käega koorile kohandatud) ja solisti osas Roger Quilter. Eesti helilooming võimutses Miina Härmast moodsate Piret Ripsi ja Kadri Hundini, rääkimata ühest veel värskemast – maiuspala, mille kavatsen serveerida hiljem. Brunchlikult väljendatuna: magusroog tuleb ikka pärast praadi.

Esitatud 20-st laulust oli 17 koorilt (üks solisti kaastegevusel) ja kolm solistilt. Koori esinemine oli igakülgselt muljetavaldav: kõlavärskus, intonatsioonipuhtus, paindlikkus ja dirigentide täpne jälgimine – kõik need elemendid olid selgelt olemas. Mõningal määral andis tunda meeshäälte vähesus. See on valus küsimus, mida õieti ei tahaks ega tohiks puudutada käesoleva kontserdi arvustuses. See väärib omaette artiklit, mis mul on ammu meeles mõlkunud ja mille ehk ka kunagi kirjutan. Igatahes ei suutnud see antud juhul positiivset üldmuljet rikkuda. Mõlemad koorijuhid ilmutasid head muusikalist maitset ja oskuslikku tõlgendust. Seda võis eriti märgata Ingrid Silma puhul, kelle arenguteed siinkirjutajal on olnud võimalik huvi ning aina kasvava rahuldustundega jälgida.

Koori esitatud lauludest on raske midagi esile tõsta. Kogu kava esitati meeldivalt ja veenvalt. Märgiksin siiski ära mõningad. Bizet „Habanera“ (oop. Carmen) on ju üldtuntud ega pakuks ehk midagi üllatavat, kuid antud juhul andis see põgusa eelmaigu solisti Kristina Aguri oodatavast etteastest ja tekitas vastavalt elevust. Uudselt mõjus Veljo Tormise seatud regilaululik „Kosjamäng“. Tormis poleks Tormis, kui lauluga ei kaasuks liikumine. Tema sellelaadsete tööde puhul on koreograafia sama oluline kui muusika. Popurrii Raimond Valgre lauludest teise osa alguses oli samuti meeldejääv ja siin oli oluline osa täita Charles Kipperil, kelle klaver laulu hea rütmitundega toetas. Lõpunumber „Üksteist peab hoidma“ (Kadri Hunt) oli maitsekalt valitud ja paigutatud nagu kinnitamaks koori ja publiku ühtekuuluvustunnet. Enne seda võisime aga kuulda eelmainitud maiuspala, milleks oli Ellen Niidu sõnadele loodud „Õnn“ – autor torontolastele hästi tuntud Riho Esko Maimets. Lisaks heliloomingu enda värskusele ja moodsale kõlavärvingule lõi elevust teadmine, et heliloojana alles „puhkev pung“ on võrsunud meie endi keskelt ja et ta ema Talvi laulab koori koosseisus.

Kristina Agur solistina üllatas meeldivalt, eriti kuna siinkirjutajale oli tema kuulmine esmakordne. Harukordselt meeldiv häälevärv, mida lauljatar suurepäraselt valitseb kõigis registrites, õige tunnetus ning ennekõike vaba ja loomulik esinemine. Siin on tegemist tõelise talendiga. Kui mõelda, et see noor neiu seisab alles oma muusikalise arengutee lävepakul, siis on põhjust loota temalt veel palju. Tema esitatud kaks moodsa joonega eesti armastuslaulu võlusid oma lihtsuses. Tõeliselt sai lauljatar aga „ohjad lahti lasta“ Roger Quilteri laulus Over the Mountains. Helitulv voogas ja lummas. Võlutud publik nõudis lisapala, milleks oli Giordani Caro mio ben.

Siinkohal oleks ehk sobiv vahepalaks mainida, et ka Kristina isa Enno laulab Estonia kooris. Need kaks perekondlikku sidet pole kooris ainsad.

Charles Kipper klaverisaatjana oli täpne, paindlik ja nüansirohke. Seda väljendit kasutades pean taas vihjama Valgre-popurriile, kus see kõige ilmekamalt esile tuli. Hea saatmine on kunst omaette, mida Kipper suurepäraselt valdab.

Ei saa kuidagi mainimata jätta Rutt Veskimetsa teadustajana. Õieti polegi see sobiv väljend. Kontsert, mille kava trükituna igal kuulajal näpu vahel, ei vaja teadustajat. Tegemist polnud aga kontserdiga selle traditsioonilises tähenduses. Valentiinusepäeva atmosfäär polnuks täielik Ruti meisterlikult esitatud kommentaarideta, nii eesti kui inglise keeles. Mitte-eestlastest kuulajaile oskas ta kõike eht-eestilikku tabavate repliikidega mõistetavaks teha.

Meeleldi teeksin aupakliku kummarduse ka kohvikupersonalile nende panuse eest, kuid kardan, et kummardan liiga sügavalt ja juhin tähelepanu tõelistelt päevakangelastelt õigustamatult eemale. Estonia Koor väärib selle õhtupooliku eest kuulajate jäägitut tänu ja tunnustust.

Märkmed: