Andres Põder
EELK peapiiskop

Joel Luhamets
kahe ühineva kiriku, E.E.L.K. ja EELK assessor

E.E.L.K. Konsistoorium

Andres Taul
E.E.L.K. peapiiskop

22. septembril 2008

1. Kirikukongress nägi eesti luterlikku kirikut ühe kirikuna: „Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik on Vaba Rahvakirik kodumaal ja asundustes.“

Rahvakiriku põhimõte on see, et õigusloome ja õigusliku järjepidevuse subjektiks on kiriku liikmeskond – rahvas. Laskumata siinkohal poleemikasse, kas ja kuivõrd oli okupatsiooniajal võimalik kahene õiguslik järjepidevus, tuleb tunnistada, et luterlik kirik Eestis ühendab enamuses samu kogudusi kui enne sõda; rakendab täiskogude kaudu esindusdemokraatiat ning on tunnustatud Eesti Vabariigi ja selle kohtute poolt sõjaeelse luterliku kiriku õigusjärglasena.

Tänases olukorras saab teist Eesti luterlikku kirikut (E.E.L.K.-d, välis-Eesti kirikut) käsitleda vaid uue, omaette eksisteeriva kirikuna, mis on loodud ühinemisest loobumise otsustega. Selle protsessi oluline osa oli uue E.E.L.K. peapiiskopi valimine. Kui kodumaa peapiiskoppi kutsuti peapiiskop A. Tauli ametisse seadma, seisis ta keerulise olukorra ees – kas tunnustada selle kaudu uue kiriku loomist ka kodumaa kiriku poolt. Et seda vältida, lepiti A. Tauli nõusolekul kokku ühinemise protsessis ja sõnastati see eesmärk ametisseseadmise vormelis.

Sõnastus ametisse seadmisel oli: „Pühitseme Sind peapiiskopiks kuni välis-Eesti ja kodu-Eesti luteriusu kirikute ühinemiseni.“ Ilma selle sõnastuseta ei oleks peapiiskop Andres Põder ega piiskop Einar Soone tulnud välis-Eesti uut peapiiskoppi ametisse õnnistama. See tähendab, et välis-Eesti kirik oleks jäänud ilma peapiiskopita, sest anglikaani ega Kanada luteri koguduste peapiiskopid ei saa pühitseda ametisse Eesti Evangeeliumi Luteriusu peapiiskoppi.

Nüüd on otsustamine E.E.L.K. (välis-Eesti) kirikukogu käes.

Eitav vastus tähendaks okupatsiooni (või okupatsioonist tingitud) olukorra põlistamist. Kui väliseestlased on aastaid võidelnud Eesti iseseisvuse eest ja ammugi tunnustanud Eesti Vabariiki, oleks taoline samm kiriku poolt täiesti arusaamatu.

Kas välis-Eesti kirik oleks valmis jääma teisejärgulisse ossa suhetes kodumaa kirikuga? Vastupidi, liitudes kodumaa kirikuga oleks välis-Eesti (E.E.L.K.) võrdses seisus kõigi teiste eesti koguduste ja luterlastega. Olles mingi teine kirik, ollakse paratamatult ka teisejärgulise rollis.

Küsimusele, millised õigused jäävad järele, kui Eestis olev konsistoorium ja peapiiskop teevad otsuseid meie tegevuse ja tuleviku üle, võib vastata väga lihtsalt: alles jäävad kõik need õigused, mida te endale ise võtate ja üle lähevad need, mida te ise peate mõistlikuks ära anda. Kuidas saaks keegi kodumaalt teid millegagi sundida? Tänapäeva maailmas on usk vabatahtlik asi. Ühtne kirik on ainult niivõrd ja seal võimalik, kus valitseb koostöö ja osadus. Luterlastest eestlased peaksid olema suutelised niisugustes asjades kokku leppima. Ükskõik kui põhjalikult ette valmistatud Põhimäärused ega Põhikiri iseenesest ei taga seda.

Kui välis-Eesti kirik peaks loobuma ühinemisest ja toimima edasi iseseisva uue kirikuna, tuleb kodumaa kirikul muuta suhtumist nende üksikkristlaste ja koguduste suhtes, kes siiski tahavad liituda EELK-ga. Kodumaa luterlikul kirikul ei ole moraalset õigust keelduda vastu võtmast neid, kes tahavad tulla emakirikusse. Meie kirikuseadused võimaldavad seda. Avalduse EELK-ga liitumiseks võivad esitada kõik väljaspool Eestit asuvad kogudused, kes seda soovivad.

Loodetavasti sellist valikulist ühinemist pole vaja rakendada, kui EELK ja E.E.L.K. liituvad ja kiriku ühtsus taastatakse.

Märkmed: