Huvitav on tõdeda, et meie pisikese Eesti külgetõmbejõud on nii tugev, et sinna on asunud elama nii mitmeid erinevaid inimesi pärast taasiseseisvumist. Kas on loodus, rahvas, kultuur või muu selle taga, ei oskagi arvata, teades, et ega meie kõlava keele õppimine muulasele lihtne ole. Ei soovi jätta poliitkorrektsusega arvestades seksistlikku muljet, aga sinna nimistusse peaks kahtlemata asetama eesti kaunitaride veetleva võlu, sireeni kutseoskuse.
Hiljuti sai Estonian Life’i veergudel inglise keeles tutvustatud Vello Vikerkaare raamatut. Autor ameeriklane, eestlannaga abielus, elab Eestis. Nüüd on kord käes ajakirjaniku Justin Petrone värskel teosel. Ka Petrone on eestlannaga abielus, on kolme lapse isa ja elab Eestis. Estonian Life’i lugeja ja Estonian World Review’ portaali külastaja on tema võrgupäevikust toodud lugudega kindlasti tuttav, vinjette igapäevasest, huumori ja mõistusega kirjutatud.
Ei mäleta, kes luuletas, et Epp on tema õnnesepp, kuid Epp Petrone, Justini abikaasa kinnitab poeedi väljendust. Epp Petrone on ajakirjanik ja kirjastaja, kes on välja andnud seeria „Minu”. See on Epu asutatud Petrone Print raamatusari, milles inimesed (enamjaolt eestlased) kajastavad oma isiklikke kogemusi mõnest välisriigist, välismaa linnast või piirkonnast. Erandiks on Justin Petrone “Minu Eesti”. Justini sulest ilmus tänavu aprillis juba kolmas selles sarjas, pealkirjaks „Minu Eesti 3. Mis juhtus”. Nagu Vikerkaare raamatus, on tegemist lühikeste, tabavate igapäevaelu kirjeldustega, seda ameeriklase silmade läbi. Inimene, kes on võtnud Eesti omaks, aga vaatleb riiki ja rahvast jänki perspektiivist. See lubab tal olla positiivse kriitika esitaja, samas juhtida eestlastele, kas kodumaal sündinuile või neile, kes võõrsil, keele selgeks said asjadele, suhtumistele, mis ehk muidu ei tuleks esiplaanile.
Justin Petrone kirjutised nii selles raamatus kui ta ajaveebis, annavad mõista, et ta tuleb igapäevase maakeelega toime. Arusaadavalt on kirjakeel tsipa keerulisem. Nii on kaante vahele kogutud lood kirjutatud algupäraselt inglise keeles, eesti keelde on need tõlkinud Raivo Hool ja Kadri Pettai. Olles autori inglise keele kasutusega ja stiiliga tuttav, võib kinnitada, et tõlkijad on väga hästi oma ülesande täitnud, igas tähelepanekus on ikka olemas Petronele omapärane stiil ja lähenemine.
Justin kirjutab eesõnas, et tema elu Eestis on olnud „nagu jaanituli. See on olnud kirglik ja segane sõit, mis küpsetab su läbi.” Segadust ei pane lugeja tähele, küll aga kirge, millega autor kirjeldab oma abielu, tütreid, elamuid - ühe sõnaga igapäevast. Siin ta erineb Vikerkaarest, kes paistab nautivat irooniat ja satiiri märksa rohkem Eesti ja eestlaste kirjeldustes. Muide, Vello figureerib käesolevas teoses mõnes loos, mis ei üllata, arvestades meeste tagapõhja ja ühiseid huve.
Petrone eessõna lõpeb mõttega, et ta raamatud on nagu tulise elu suits. Ta leiab, et „neil on küll päris asja lõhn, aga nad pole siiski päris.” Raamatu tegevus on peamiselt Viljandis ja Tartus, rõhutades esimese linna folgilikkust, teise ülikoolihõngulisust. Huvitav on Petrone Prindi sünnilugu. Epp Petrone oli lubanud, tänu kohtumisele, abiellumisele Justiniga, kirjutada ajakirjale Eesti Naine artikli eesti naistest ja välismaa meestest. Sellest võrsuski kirjastus ja teoses leiame Justini enese kirjeldusi erakordsetest eesti naistest nagu Merca, Kati Murutar ja Tiina Tammeorg, kes olid tol ajal toeks. Aastal 2007 käis Petronede korteris palju naisi külas, ju siis autori tähelepanek on õige. Peatselt hakkas Petrone Print igas kuus välja andma uut „Minu” sarja raamatut (nende hulka kuulub ka Toronto eestlanna Ene Timmuski „Minu Kanada”, mis sobib oivaliselt žanrisse.)
Siinne pealkiri on laenatud loost, mis seletab ka kirjastuse ja sarja loomist ning edu. Justini sõnul on nii tema kui mitu teist ta sõprusringis „väikesed pärlid”: välismaa mehed, kes soostusid kolima oma naiste kodumaale ja püüdsid rahva sekka sulanduda.
Siinsed lood pole ehk puha pärlid, aga kaunid helmed, lükitud ühtsesse keesse. Nii pole lihtne esile tõsta ühtainsat lugu raamatust, kõik väärivad tähelepanelikku lugemist ja nagu kvaliteetse kompvekiga, nende aeglast nautimist. Lühijuttude kogumikega ongi kiusatus nagu paremate ponklitega - rohkem neid neelata kui ehk ühekorraga oleks hea. Kiusatusest aga on raske pääseda ja raamatu plussiks on see, et neid lugusid saab ju uuesti üle lugeda, komme aga uuesti süüa ei saa.
Eestis on raamatute kategooria „menukid”, mis vastab siinsele
bestsellermõistele. „Minu” sari kuulub selliste vägagi nauditavate ja loetavate teoste hulka ja Justin Petrone kolmas raamat sarjas ei ole erand. Vististi, kui internetis asuvat Tartu College’i raamatukogu kataloogi uskuda, pole „Mis juhtus?” veel sinna jõudnud. Küll on aga teisi raamatuid sarjast sealt laenutamiseks saadaval, ja võib kindel olla, et siin tutvustatud teos jõuab ka peatselt TC laenuraamatukogu hoiuste riiulile. Väärib lugemist, pakkudes humoorika pilguga Eestis kogetut, tuntut ja nähtut ning tõsisemaid tähelepanekuid mehelt, kes hindab abikaasa sünnimaad niivõrd, et elab seal, ja paneb kirja, miks nii.
TÕNU NAELAPEA
