Eesti Elu
Vähiga silmitsi: ühe raamatu sünd
Kultuur 16 Apr 2010 Ille Grün-OtsEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui ma 2006. aasta mais omateada pisikese naistehäda likvideerimise ehk polüübieemalduse protseduuri järel narkoosiunest üles ärkasin, kutsus õde mind palatist koridori: arst tahab miskit rääkida. Narkoosist veel üsna uimane, koperdasin kohale. Me ei teinud midagi, ütles tohter ja vaatas mind pika pilguga. ??? Ei mingit polüüpi nagu ultraheli järgi varem arvatud oli. Teil on pahaloomuline kasvaja, öeldi. Või ütles ta vähk, ma ei mäleta. Ja mis seal vahet.

Need küsimused, mõtted, hirmud, mis mind, oma meelest enam-vähem teadlikku ja normaalset inimest, jalust võtsid – ma arvan, et samas seisus on sarnases olukorras vist igaüks. Siis saad aru, et tegelikult ei teagi sa sellest haigusest eriti midagi. Ja hirm on. Jube hirm.

Kui esimene ehmatus üle läks, tahtsin teada, mis mind siis tegelikult ees ootab. Millised on mu šansid paradiisi kolimist edasi lükata, mida see tõbi endast tegelikult kujutab, kuidas ravitakse. Mida rohkem asja uurisin, seda rohkem küsimusi tekkis. Igasuguseid küsimusi, millest paljud ei olnudki kohe pealtnäha nii väga vähiga seotud. Vastuseid leidsin ka, aga ühe siit, teise sealt. Mida rohkem vastuseid, seda kergem hakkas. No ei ole tegelikult nii, et peabki kohe platsi kalmistul valmis vaatama ja peieliste nimekirja koostama hakkama – vähidiagnoos ei ole tänapäeval tingimata surmaotsus. Siis mõtlesingi, et päris hea oleks, kui suur hulk küsimusi saaks vastused ühest kohast. Kõik ei oska ega viitsi sadu erinevaid allikaid läbi uurida. Ja kõik ei oska või, mis peamine, ei söanda, asju ka arsti käest küsida. Nõutud on ka vähihaige lähedased, sõbrad, töökaaslased. Tõenäoliselt teavad nemad asjast veel vähem kui vähihaige ise ja nõutus on seda suurem. Kuidas olla, millest ja kuidas rääkida, äkki hoopis eemale hoida?

Vähi puhul ei saa 100-protsendilist garantiid helge tuleviku osas anda keegi. Aga ei saa keegi ka öelda, et sa homme auto alla ei jää.

Elada aga pidevas hirmus seepärast, et teadmised on kesised – seda pole nüüd ka vaja.

Kas te olete arst? – küsiti minult selle raamatu, „Vähiga silmitsi. Kuidas raske haigusega võidelda“, kirjutamisel korduvalt, kui erinevailt asjatundjailt kõikvõimalikke asju küsisin. Ei ole arst, ajakirjanik olen, kes terviseteemadel aastaid kirjutanud. Mul ei ole meditsiinilist kõrgharidust, ma ei oska pimesoolt opereerida ega hammast välja tõmmata. Aga ma arvan, et oskan küsida neilt, kes teavad, oskavad ja arstiametiga oma igapäevast leiba teenivad.

Nii sai kümnete ja kümnete tohtrite abiga tänavuse aasta alguseks raamat valmis ja veebruari lõpust ka poodidesse. Olen selle suure abi eest Eesti arstidele siiralt tänulik. Sama tänulik olen ka kõigile neile vapratele inimestele, kes selle raamatu jaoks oma haiguse loo rääkisid lootuses, et nende kogemus on abiks saatusekaaslastele ja kõigile teistele, kes selle haigusega elus kokku peavad puutuma.

Ja rahu neile oma loo rääkijaile, keda enam meiega pole, seal kõrgel üleval! Ka meie pere parimale sõbrale, kellele see raamat on pühendatud.

Välismaalt saab raamatut tellida Apollo Raamatukaubamaja kaudu.
 - pics/2010/04/27855_2_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus