Vaesus ja edukultus ajab pered ekstreemsete murede sohu ehk "kus läheb aitamise piir?" (12)
Eestlased Eestis 13 Aug 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.DELFI.ee
 - pics/2015/08/45537_001.jpg

13. august 2015
Noorte Hääle fotolavastused
Stress
Foto: Tiit Blaat
Arvamusfestivali heaolu ala arutelus „Kus läheb aitamise piir“ selgitatakse välja, kas eluraskustele vannuvad alla üksnes laisad ja rumalad ning kuidas kaitsta raskustesse sattunud vanemate lapsi.

„Ma nägin hiljaaegu fotot, kus laps elas korteris, mille põrand oli kaetud paksu kihi pudelitega või näiteks räägiti mulle lapsest, kes peitis ennast vägivalla eest kappi ja sisuliselt elas seal kogu aeg, süües vaid leiba. Selle eelmise ühiskonnakorralduse ajal, mida ma küll üldse taga ei igatse, olid vähemalt laste esmased vajadused kaetud,“ ütleb SOS Lasteküla teenuste arendusjuht Elmet Puhm, kes on olnud viimased neli aastat seotud peredele suunatud ennetavate teenustega Ida-Virumaal, mis aitavad raskustesse sattunud perel kokku jääda ning ära hoida laste peredest lahutamist.


„Ühiskonnakorralduse muutus, vaesus ja edukultus on toonud kaasa selle, et probleemidesse sattunud pered võivad leida end mingil hetkel äärmiselt ekstreemsetest oludest,“ lisab Puhm. Ühiskonnas, kus igaüks on oma õnne sepp, ei ole niivõrd aktsepteeritav inimlik nõrkus, abi otsimine, probleemides vaevlevate inimeste märkamine ja vajadusel neile tähelepanu osutamine ja aitamine.

Miks mõned vanemad sirutavad eluraskustes ja nõrkushetkel käe alkoholipudeli järele ja jätavad unarusse oma lapsed ja lähedased? Kas see võib juhtuda igaühega meist või üksnes nõrkade ja rumalatega?

Pikaaegse sotsiaaltöötaja ja lastekaitsespetsialisti Lada Raja sõnul on selge see, et laps ei oska defineerida „eluraskust“. „Lapsel on valus kui keegi temaga mängida ei taha, sest ta haiseb, ei oska oma vanuse kohta hästi rääkida, hoiab teistest eemale ja lasteaiaõpetajadki paistavad temasse tõrjuvalt suhtuvat. Tal on valus kui tema vanemad ei tee katsetki teda mõista ega end lapsele arusaadavas keeles väljendada või kui nad on teinud teadliku valiku oma lapsele valu tekitada, sirutades käe alkoholi järele.“

Ilmselgelt on laps oma vanemate nõrkushetkedel kaitsetu ja kannatab. Lapse käekäik sõltub paljuski oma vanemate oskusest ja julgusest õigel ajal abi paluda, aga ka inimestest, kes võiksid lapse ja tema vanemate olukorda märgata ning varakult sekkuda.

“Võimalus kõikvõimalikeks ebameeldivusteks on kõigile ja alati olemas. Ka tõenäosust sellisteks sündmusteks saame vaid mõõdukalt mõjutada. Meie kaasasündinud temperament, isiksuseomadused ja vaimsed võimed annavad meile ette piirangud ennetamaks ja tulemaks toime igapäevaraskustega,“ ütleb kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus.

„Riik peab panustama nii vaimse tervise ennetusse kui ka ravisse oluliselt enam, kui seni tehtud. Meie kõigi kohustus on aidata neid, kellel pole nii hästi läinud ja kelle haavatavus on suurem.“

Arutelu „Kus läheb aitamise piir“ Arvamusfestivali heaolu alal laupäeval, 15.08 kell 17.30-19.00
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus