Vabatahtlike töö, millel on Kanadas oluline koht ja pikk traditsioon, toob palju rõõmu, huvitavaid tutvusi, põnevaid väljakutseid ja muidugi andmise rõõmu. Ka Eestis hakkab nimetatud tegevus üha rohkem au sisse tõusma ja populaarsust koguma, eriti noorte hulgas.
Juba kuuendat suve järjest seatakse Tartu raekoja platsile üles suur ekraan ja Pauligi telk – tulemas on järjekordne Tartu armastusfilmide festival tARTuFF. Filminädal on kõigile huvilistele tasuta, ettevõtmise taga on Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFFi) meeskond ja otse loomulikult vahvate vabatahtlike armee, keda juhib kindlakäelise kindralina Agnes Nurme. PÖFFi Tartu projektijuhi, 23-aastase Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse tudengi Agnese üks ülesanne paljudest ongi vabatahtlike leidmine ja koordineerimine. Käesoleva aasta tARTuFFi kiires ettevalmistustuhinas leidis Agnes aega tartlaste lemmikfestivalist ja vabatahtlikest pisut rääkida.
See, et Sa praegu Tartu projektijuht oled, kasvas välja sellest, et Sa ka ise vabatahtlikuna kaasa lõid.tARTuFF sai alguse 2006. aastal. Samal kevadel olin mina just lõpetanud keskkooli ning vaatasin uudistava maailmaavastamissooviga oma pisikesest kodulinnast Räpinast kaugemale. Sel hetkel piirduski mu maailm Lõuna-Eestiga, kuid mulle sellest piisas. Räpinast 40 korda suuremas linnas Tartus toimus ka umbes sama palju kordi rohkem üritusi. Kolades erinevate suvefestivalide kodulehtedel avastasingi juhuslikult üleskutse ühel uuel festivalil, tARTuFFil, vabatahtlikuna kaasalöömiseks. Lühike ja arg kiri korraldajatele sai teele pandud ning nii lihtsalt mind sinna vastu võetigi. Oma esimesel filmifestivalil sain selgeks, mis põnev asi see vabatahtlik töö on ja kuidas üks tundmatu väikelinna tüdruk ühe nii võimsa festivali toimumisele kaasa saab aidata. Jagasin enne filmi – naeratus näol – publikule hääletussedeleid, mille kaudu nad filmile oma hinnangu andsid, ning peale filmi lõppu korjasin neid samu sedeleid sadadelt inimestelt tagasi. Emotsioon oli fantastiline ning minu elu kuuest esimesest festivalipäevast piisas, et järgevatel aastatel ennast igaks suvelõpuks tARTuFFi lainele häälestada.
Kõige rohkem pakkuski mulle huvi võimalus tutvuda niisuguse ürituse nö köögipoolega. Näha ja õppida, kui palju erinevaid inimesi peab koos töötama, et midagi nii suurt korda saata. Tundsin, et just selline ringisebimise töö on minu jaoks õige ja kujundasin oma ülikooliõpingudki selle järgi ümber. Minu agarus ja siiras huvi ei jäänud märkamata ka festivali juhtidel. Teisel tARTuFFil ülendati mind juba natuke kõrgemale vabatahtliku kohale: pidin ühe kinosaali vabatahtlike töö eest vastutama. Nautisin üritust ja oma tegevust endiselt rohkem kui sajaprotsendiliselt. Peale kolmandat tARTuFFi kutsuti mind juba PÖFFi, organisatsiooni, mis korraldab tARTuFFi, tööle ja sellest ajast peale olen tARTuFFi üks korraldajatest ning Tartu PÖFFi juht. Tänavu on algamas 6. tARTuFF ja ausalt öeldes on minu huvi selle vastu iga aastaga aina kasvanud ning lage veel ei paista! Mul on hea meel, et saan töötada organisatsioonis, kus märgatakse kõigi tööd ja panust. Oled sa juht või vabatahtlik, tähtis ja vajalik oled sa festivalile igal juhul. Pean tunnistama, et kui ma ühel päeval enam millegipärast neid filmifestivale korraldama ei peaks, siis kavatsen ma uuesti vabatahtlikuna neil kaasa lüüa. See on lihtsalt midagi nii kirjeldamatult rahustavat ja vaheldusrikast, mida iga rutiini tundev inimene oma ellu vajab.
Kuidas valid oma vabatahtlike meeskonna?Esmalt panen paika, mitut vabatahtlikku festivalile vajan. Siis saadan kutsed eelmisel aastal festivalil abistanud vabatahtlikele. Tavaliselt tuleb neist umbes 50-70% jälle kampa. Ülejäänud vabatahtlike leidmiseks lasen tavaliselt vanade olijate seas sõna lahti, et otsin vabatahtlikke juurde. Või postitan näiteks meie Facebooki lehele väikse üleskutse. Väga suurelt ma kunagi tARTuFFi vabatahtlike leidmiseks mingit kampaaniat ei korralda, kuna kokku saan võtta 20-25 vabatahtlikku ja need kohad täituvad suhteliselt kiiresti. Seega asja vaikselt kuulutades üritan vältida olukorda, et pean suurele hulgale heatahtlikele inimestele ära ütlema.
Kirjelda, mida vabatahtlikud tARTuFFil täpsemalt teevad.Vabatahtlikud jagavad enne filmi algust publikule kätte hääletussedelid, et saaksime tagasisidet, kuidas film meeldis. Kui film algab, loetakse nö käsitsi publik üle. Ühel seansil on tavaliselt 1500-4000 inimest filmi vaatamas, seega on numbrite lugemine meie vabatahtlikel hästi selge. Kui film lõpeb, kogutakse hääletussedelid kokku ja arvutatakse välja filmi keskmine hinne. Lisaks on vabatahtlikud ka festivali infopunktis, kus siis kõigile huvilistele mistahes infot jagatakse – on see siis filmide ja programmi kohta või hoopiski linna vaatamisväärsuste või parimate ujumis- või šopingupaikade kohta. Lisaks abistavad vabatahtlikud ka erinevates jooksvates tegevustes – kui mõni laps vajab savivoolimise õpitoas abi või kui on vaja roosasid festivali õhupalle täis pumbata ja platsil asuvate laternapostide külge siduda. Vabatahtlikud on alati lähedal, naeratus näol, ning vahepeal mõistavad juba poolelt sõnalt, millega ma parasjagu abi vajan. Olen alati arvanud, et vabatahtlikud ongi ühed maailma parimad inimesed, sest nad tulevad oma vabast ajast appi festivali korraldama, mitte midagi materiaalset vastu saamata. Nad on inimesed, kes oskavad näha ja hinnata õnne pisiasjades ning tunnevad rõõmu teiste abistamisest ja õnnelikuks tegemisest. Minu sügav kummardus nende head inimeste ees, sest ilma nende panuseta ei kujutaks ma tARTuFFi ega PÖFFi toimumist ette!
Kas PÖFFile vabatahtlike valimine erineb palju tARTuFFile valimisest?Natuke erineb, kuna PÖFFil on lihtsalt tunduvalt rohkem abikäsi tarvis. PÖFF toimub üle Eesti, kus Tartu ja Tallinna peale kokku vajatakse umbes 300 vabatahtlikku.
Umbkaudu kaks kuud enne festivali kuulutatakse välja PÖFFi vabatahtlike leidmise kampaania, mille reklaamid lähevad üles meie kodulehtedele ja saadetakse ka mõnede koolide infolistidesse. Kandideerimiseks tuleb saata oma CV ja lühike motivatsioonikiri.
Eelmisel aastal kandideeris Tartu PÖFFile pea 70 inimest, kellest sain vastu võtta 35. Seega võib öelda, et vabatahtliku töö kohta on see päris tugev konkurss. Vabatahtlikke on meil olnud vanuses 15-61 a. Enamus kandidaate on tavaliselt õpilased ja tudengid, kuid on olnud ka massööre, helikopteripiloote, puuseppi ja postiljone. Põhimõtteliselt ei takista ju miski vabatahtlikuks saamist. Piisab vaid heast soovist südames ning veidikesest vabast ajast. Võib öelda, et tänu suuremale vabatahtlike vajadusele on PÖFFil nende valimise portsess ehk veidi ametlikum, kui tARTuFFil. Kuid eesmärk on siiski sama – leida rõõmsameelsed ja abivalmid inimesed, keda usaldada üht festivali abistama.
