Vabariigi Presidendi ettekanne Eesti Ajalehtede Liidu ja BNSi meediakonverentsil
Eestlased Eestis 22 Jan 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
VABARIIGI PRESIDENDI KANTSELEI
PRESSITEADE

Hotellis Forum 22. jaanuaril 2010



Quis Custodiet ipsos Custodes?


Mu daamid ja härrad.

Ma tänan võimaluse eest jagada meediaettevõtete juhtide ja teiste otsustajate ees oma mõtteid Eesti ajakirjanduse ja demokraatia hetkeseisust.

Sissejuhatuseks soovin täpsustada, et võetagu neid arvamusi ja hinnanguid pigem kui keskmisest ehk veidi nõudlikuma meediatarbija ning mitte niivõrd kui presidendi, see tähendab riigiametniku omi.

I

Ilmselt pole vaja kõrgemat teaduskraadi politoloogia alal, mõistmaks tõsiasja, et sõnavabadus, sealhulgas ajakirjandusvabadus, on üheks demokraatia eeltingimuseks. Ja vastupidi. Demokraatia ja sõnavabadus eeldavad teineteist.

Kui kannatab üks, on löögi all ka teine. Seejuures dünaamiliselt, muutvalt. Sõnavabadust ahistav valitsemine on a priori ebademokraatlik, kuid sõnavabaduse puudumisel muutub see veelgi ahistavamaks. Ilma kriitikata muutuvad valitsuse vildakad otsused veelgi vigasemaks, mis omakorda kasvatab tahet kriitikat veelgi enam summutada.

Seda me näeme just kõige totalitaarsemates riikides, kus mis tahes väärnähtusele tähelepanu pööramist tõlgendatakse režiimi kriitikana. Kuni me jõuamegi näljahädade ja neid pingsalt eirava Põhja-Koreani välja.

Kui üks haavab teist, haavab ta iseennast. Kui sõnavabadus lööb demokraatiat, kannatab lõpuks sõnavabadus ise. Tegemist on sümbioose kooseluga, mida raskendab tõik, et vähemalt üks pool – sõnavabaduse pool – peab teist poolt ehk demokraatiat pidevalt torkima, et too ei uinuks.

Tahan sellega öelda, et demokraatia ilma sõnavabaduseta on mõeldamatu. Aga sõnavabadus ilma demokraatiata on samuti võimatu, välja arvatud neis ekstreemseis ehk siis triviaalse tähendusega erandolukordades, nagu kiviaegne koobas või anarhia. Nood on eritingimused, kus niikuinii pole sõnavabadust selle institutsionaliseeritud vormis ehk siis ajakirjandust.

Sõnavabadus ja demokraatia sõltuvad teineteisest mitmel põhjusel. Kõige enesestmõistetaval moel tähendab see, et ebademokraatlik riik lihtsalt ei talu vaba sõna.

Aga sõnavabadusel on mingi mõte vaid juhul, kui sõnadel on mõju. Demokraatia on ohus ka siis, kui demos ehk rahvas ajakirjanduse sõnu ei kuula ega kuule; kui ajakirjanike öeldut peetakse triviaalseks või irrelevantseks või meelelahutuseks, sest olulistest küsimustest ei kirjutata.

Mainin seda tõsiasja vaid põhjusel, et ajakirjandus ilma mõjuta on päris nadi asi ja äritegevusena raske. Kui eesmärk on vaid raha teenida, siis oleks mõistlik pigem kinnisvara arendada või kõrge intressiga laene vahendada.

Ajal, mil paljudes riikides on levinud arusaam, et ajakirjandust saab teha küll, mis siis, et on tabuteemasid ja tabuks peetavaid käsitlusi, et on inimesi, kelle tegemisi ei tohi muudmoodi kui positiivses valguses kajastada, tuleb seda meeles pidada.

II

Kahjuks ei naudi ei demokraatia ega ajakirjandusvabadus praegu enam seda head seisu, mida mina ja paljud teised lootsid 20 aastat tagasi.

Nagu osutasin läinud aastal Prahas: nendest inimestest, kes 20 aastat tagasi elasid Ida-Euroopas ja Nõukogude Liidus ehk siis Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabaduse saadete sihtpiirkondades ilma sõnavabaduse ja demokraatiata, naudivad mõlemat täna vaid 18%. Alla viiendiku.

Tuleb tunnistada, et Fukuyama liberaalne optimistlik visioon ajaloo lõpust osutus 80 protsendile ajaloo jätkuks.

Kuigi vist veel mõne aasta eest poleks olnud vaja Eestis tsensuurist ja demokraatia puudumisest eriti rääkida, siis tänapäeval – kas tänu sellele, et ajakirjanikkond on nii palju noorenenud või põhjusel, et mälu kipub halbu asju kustutama – tunnen, et on vaja elementaarseid asju meenutada.

Totalitaarsetes riikides teenib ajakirjandus vaid ebademokraatlikku valitsust. Valitseb tsensuur, mille vastu eksinuid parimal juhul ei avaldata, halvemal juhul karistatakse.

Kommunismi lagunemise järjel võime aga täheldada teistsugust ohtu ajakirjanduse vabadusele. Selleks on autoritaarne ja erastatud seadusetus.

Siin ei kehti riiklik eeltsensuur. Autoritaarse riigi turumajanduslikes tingimusis raha teenivad väljaanded teavad ise, mida tohib ja mida ei tohi avaldada. Sest teatakse, et õigusriik ei toimi.

Teatakse, et kui eksitakse soovitud käsitluse vastu, võib su ettevõttel halvasti minna. Omanik võib leida end olukorras, kus ta on sunnitud oma ettevõtte maha müüma. Või leitakse mingi muu survevahend, näiteks maksuamet, mis paneb kinni või pankrotistab ebameeldivaid tõdesid avaldanud väljaande.

Ja kui mõni isik ikka ja jälle avaldab asju, mis valitsejaile ei sobi, siis seadusetuses leitakse teisi lahendusi, nagu oleme mõnes riigis viimastel aastatel liigagi sageli täheldanud.

III

Sestap tasub jääda reaalsuse juurde, vaatamata sellele, et „lihtsusta ja liialda“ on muutunud ajakirjanduse deviisiks. Sellega õigustatakse sageli pealiskaudsust ja vigu, väites, et „Edward Lucas õpetas kunagi nii“.

Kui tulla tagasi Eesti juurde, siis võime väga kindlalt väita – Eestis tsensuuri ei ole. Eestis kehtib täiel määral sõna- ja pressivabadus.

Kuigi olen isiklikult skeptiline ses osas, mida täpselt tähendab neljas või kuues või seitsmes koht mõnes järjekordses pingereas, mida armastavad avaldada alalises edetabelineuroosis olevad Eesti ajalehed, kuulume maailma tippkümnesse oma pressivabaduse poolest kindlasti.

Ma tean, et mind kutsuti siia täna rääkima demokraatia kriisist majanduskriisi olustikus. Ma ei ole veendunud, et Eesti demokraatia on kriisis. Jah, meil on probleeme, demokraatia teeb oma grimasse ning kohati kaugenetakse ohtlikult demokraatia alusmõtetest.

Olen neist muredest ja hädadest rääkinud pea igas oma kõnes viimase kolme aasta jooksul. Mistõttu täna ma neil kitsamalt peatuda ei soovi. Seda enam, et – nagu enne ütlesin – demokraatia, sõnavabadus ja vaba ajakirjandus on omavahel nabanööri pidi seotud.

Mõnede riikide võrdluspildis on Eesti ajakirjandus üle keskmise heas seisus. Eestikeelsete meediatarbijate hulka arvestades on pakutav menüü paljude hinnangul pigem rikkalik kui vaene.

Meil on sõltumatu avalik-õiguslik rahvusringhääling, professionaalne kultuuriajakirjandus, missioonitundega kohalikud lehed, oma sihtauditooriumi huvidega arvestavad raadiojaamad ning kõigi raskuste kiuste ka mitu omavahel konkureerivat üleriigilist päevalehte.

Seda ei olegi nii vähe.

Aga väidan, et seis meediamaastikul on olnud veel lähiminevikuski mõnevõrra parem ning mõned muutused pakutava kvaliteedis ja sortimendis valmistavad minus kui meediatarbijas muret.



Ma olen korduvalt üritanud kummutada üht väärarusaama Eesti ajakirjanduslikus eneseteadvuses. Nimelt, et mõiste „neljas võim“ ei evi mingitki pistmist Montesquieu kolme võimu mõistega.

Aastast aastasse kantud väärtõlge originaalterminist, inglisekeelsest fourth Estate (eesti keeles siis – neljas seisus), kirjeldamaks prantsuse parlamendis esindatud seisusi, on visa kaduma.

Ning selle väärtõlke toel kiputakse õigustama kõiki oma tegusid ja valikuid, justkui asuks ajakirjandus samal pulgal täidesaatva, kohtu- ja seadusandliku võimuga.

See väärtõlge on eksitav mitte vaid etümoloogiliselt ja etioloogiliselt, aga ka olemuslikult.

Just võimudest eemal ja lahus seisjana, mitte-võimu ja seisusena, valvab ajakirjandus demokraatia heaolu ja tervise järgi. Tal on ka teisi rolle, näiteks reaalsuse kirjeldaja oma, et kodanikud saaksid ise oma arvamusi kujundada.

Kui reaalsust kirjeldatakse nii, nagu võimud seda näevad või tahavad, siis jõuamegi olukorda, kus suur hulk inimesi ühes riigis arvab, et Eestis valitseb revanšistlik, territoriaalsete pretensioonidega natsi-režiim.

Demokraatias, kus valitsus ajakirjanduse töö sisusse ei sekku, lasub kogu vastutus kirjelduse ja tegelikkuse kokkuklappimise eest ajakirjandusel.

Valvuri rolliga on aga seis keerulisem. 2000 aastat tagasi satiirilisi näidendeid kirjutanud Juvenalis, kes on meile andnud hästi tuntud lauseid nagu Mens Sana in Corpore Sana ehk terves kehas terve vaim, ning Panem et Circensis ehk tsirkust ja leiba, küsis ka nii:

Quis Custodiet ipsos Custodes ehk kes valvab valvurite järele?

Millised on need mehhanismid, mille kaudu ka ajakirjandus kas või iseennast reguleerib?

Kui võimud astuvad üle piiri, siis vaba ühiskonna ajakirjandus annab sellest teada. Aga mis on ajakirjandusele lubatud? Kas kõik? Kas ja kus on piirid?

Ma usun, et neid piire ei saa eriti määrata, kuid paari põhimõtet prooviksin siiski pakkuda. Näiteks, et eetikareeglid kehtivad nii poliitikute kui ka neljanda seisuse jaoks.

Quod licet Iovi, non licet bovi – ehk: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale – on küüniline rooma vanasõna, mis ei tohiks demokraatlikus õigusriigis kehtida. See tähendab, et ajakirjandus ei tohiks lubada endale asju, mida demokraatia endale lubada ei saa. Olgu selleks siis seaduste või süütuse presumptsiooni eiramine või kohtuväline karistamine.

Mingi vastutus tuleb võtta kõige eest, mida meediakontserni valduses olevas kanalis avaldatakse. Ei saa piirduda lapsiku hoiakuga, et „mina ei vastuta, ma ainult pakun võimalust teistel end vastutustundetult väljendada“.

Ma ei kõnele siin juriidikast, vaid eetilisest põhimõttest.

Millised oleksid siis optimaalsed piirid? Neid on raske määratella, ent ütleksin nii, et üldiselt on lubatud kõike öelda ja kirjutada, kuni ei tehta põhjendamatut kahju ega põhjustata kannatusi.

Mu kõhutunne ütleb siiski, et kui end sõltumatuks pidav ajakirjandus hakkab aktiivselt sekkuma poliitikasse, see tähendab – kui ta enam ei piirdu kriitikaga, vaid hakkab näiteks ise algatama ja osalema poliitilistes kampaaniates, siis peaks see loomulikult olema demokraatlikus riigis täiesti lubatud. Aga siis juba kõigi teistega, see tähendab poliitikute ja erakondadega samadel alustel.

Konkreetselt tooksin siia näite läinud aasta „Stopp!“ kampaaniast, kus üks väljaanne korjas allkirju peatamaks parlamendisaadikute palgatõusu.

Olgu selle mitte kellelegi meeltmööda palgatõusuga nagu oli, ent olgem täpsed – see ei olnud kodanikualgatus. See oli ühe lehe, ühe äriettevõtte poliitiline kampaania. Kindlasti oli see äriliselt kasulik ja suurendas lugejaskonda.

Aga kui leht lööb piltlikult öeldes jalaga lahti parlamendi spiikri ukse ja kallab tema lauale lehe poolt korjatud allkirjad, siis pole tegu enam kriitika avaldamise vaid otsese poliitika tegemisega.

Sel juhul oleks minu hinnangul vähemasti aus jälgida samu reegleid, nagu teevad need, kelle vastu oled allkirju kogunud: tuleb avalikustada omaenda sissetulekud, majanduslike huvide deklaratsioonid ja kõik muu, mis iseloomustavad poliitilist protsessi demokraatlikus ja läbipaistvas riigis.

Siin on peen vahe, kas kutsuda oma juhtkirjas üles toetama kellegi teise, näiteks mittetulundusühingu või isegi mõne erakonna algatust või osaleda ise poliitilise tegijana.

Kordan – ajaleht võib seda teha ja meil on parteilehed, kes seda aeg-ajalt ka teevad, kuid siis tuleb endale aru anda, et on astutud üle ühe olulise piiri ja sellest hetkest tuleb mängida teiste reeglite järgi.

Enam ei olda ühiskonna valvur või spordiväljakul kohtunik, vaid on tormatud ise väljakule mängima.

IV

Kuigi meie pressivabadus on üks ulatuslikumaid maailmas, siis on üks koht, kus kriitika pole pea üldse teretulnud: ajakirjanduse enda kohta. Eriti nende suust, kes kvalifitseeruvad üheks kolmest võimuharust.

Vähimgi märkus kollasuse, ajakirjanduseetika, anonüümsete ja pahatahtlike kommentaaride kohta kutsub esile karjed, et tahetakse ajakirjandusele „päitseid pähe panna“ või tsensuuri kehtestada. Ei taheta.

Mul pole mingit kavatsust täna kollasust või muud sellist käsitleda, ent teema nõuab mõne juba filosoofiliselt keerulise küsimuse arutamist.

Alustame ajakirjanduse valvuri rollist, mille vajadusest juba rääkisin.

Tõepoolest – kuidas garanteerida, et ka ajakirjandus ise on prii kõigist noist pahedest, mida ta on seatud armutult teiste puhul märkama ja kritiseerima.

2009. aastal vallandas The New York Times korruptsiooni pärast kolm ajakirjanikku. Vallandamiseks piisavaks korruptsiooniks peeti näiteks juhtumit, kus intervjueeritav maksis kinni reporteri lennukipileti.

Inglisekeelses ajakirjanduses kolmel mandril peetakse heaks tavaks, et arvamuse avaldaja toob välja oma seoseid tema poolt arvustatavaga. See tuuakse tavaliselt ära sulgudes lausega Full Disclosure. Näiteks nii: poliitik, keda ma siin sõiman, lõi kakskümmend aastat tagasi ülikoolis üle minu pruudi.



Ma tahaks väga, et ka meil kehtiksid sellised ajakirjanduslikud põhimõtted.

Sest vahel tundub mulle, et huvide konflikti küsimus ajakirjanduses on meil läbi rääkimata.

Jah, meil on kombeks märkida arvamusartikli autori parteilist kuuluvust, kuid üldjoontes asi sellega piirdub. Kui ilmub reportaaž, arvamusartikkel või „analüüs“, milles ei esitleta autori seost või tema olulisi huve, siis on parimal juhul tegu lugeja eksitamisega. Kui seda teeks poliitik, nimetaksime seda juba tõsiseks huvide konfliktiks või koguni korruptsiooniks.

Kas PR-firma või firmajuhi poolt kirjutatud artiklis peitub huvide konflikt, kui ta varjatult ehk oma seoseid nimetamata arendab oma kliendi huvisid ja vaenab konkurente?

Kas tal peaks olema kohustus oma huvisid artiklis mainida? Kas artikli toimetaja vastutab autori huvide, Full Disclosure väljatoomise eest? Ja kuidas?

Kui ta teab, et autoril on varjatud huvid, kas toimetaja on huvide konflikti varjamises süüdi? Kui ta ei tea, et autoril on seos või varjatud huvid seoses käsitletava teemaga, siis kas toimetajat saab pidada ebaprofessionaalseks?

Siit edasi tõuseme järgmisele ja minu meelest tõsisemale tasemele, mille nimeks on otsene korruptsioon.

Kui poliitik sõidab Moskvasse Kremli poolt kinni makstud lennupileti ja hotellikohaga ning saab sealt raha või hinnalise kingituse, siis ma usun, et me kõik teame, mis juhtuma hakkab. Eriti juhul, kui ta asuks naastes Kremli poliitikat kiitma ja Eesti poliitikat maha tegema.

Küsimus on – mida peaksime arvama ajakirjanikust, kes teeb sama? Ja missugune on peatoimetaja, vastutava väljaandja või juhatuse kohustus sel puhul? Kas meil on mehhanismi selle vältimiseks?

Me võime alati ütelda, et see on ju sõnavabadus. Et ka Moskvas hinnalise kingituse saanud ajakirjanik väljendab oma sõnavabadust.

Ent kas lugejad ei peaks seda siiski teadma? Kas on eetiline oma huvisid või oma huvide konflikte nõnda varjata?

Ehk Quis Custodiet ipsos Custodes?

Milline on siin riigi kohustus? Kui arvata, ja mina muide nii arvan, et riik ei saa ega tohi midagi siin teha, siis kes teeb? Ma kardan, et mitte keegi.

Küll aga lõpetan selle osa oma jutus läinud kuul The Guardianis ära toodud numbriga: 1,4 miljardit dollarit. See on summa, mida Kreml on eraldanud oma välismaiseks PR-iks 2010. aastal. Umbes 15 miljardit krooni. Kui me arvame, et see on vaid Washingtoni ja Brüsseli ja Londoni jaoks, siis me eksime.

V

Ma lubasin, et ma täna kolletumise teemal sõna ei võta. Sest see on tarbetu, kuivõrd arutelu asemel kutsub esile ad hominem kriitika a la „Meil pole FAZ-i ja Ilves pole Obama“, mille kohta ma ausalt tõesti midagi kosta ei oska.

Samuti ei oska ma midagi kosta suhtumise kohta, kui ajakirjanduse tarbijale öeldakse too bad. Suhtumine „me ei hooli, sest me ei pea hoolima“, kuulub monopoli staatuses ettevõtte leksikasse. Mistõttu on väga pentsik kuulda mõtet: kui online ei meeldi, siis lugege järgmise päeva paberväljaannet.

Arutelu ajakirjanduse kvaliteedi üle peab olema võimalik ilma, et peaksime kohe kartma süüdistust ajakirjanduse ründamises või sõnavabaduse ahistamises. Selline kaitse ei ole adekvaatne, kui jagame arvamust, et vaba ajakirjandus on osa demokraatiast.

Ajakirjanduse kvaliteet on minu meelest nii oluline osa demokraatiast, et selle üle mitte arutleda on kahjulik. Kahjulik riigile, ühiskonnale ja demokraatiale. Täpselt nii, nagu on tabuteemad valitsuse tegevuse puhul ohtlikud ühiskonna ja demokraatia tervisele.

Diskussiooni pärsituse viimase aja argument on, et ajakirjandusväljaandele ei saa midagi ette heita online-meediat näiteks tuues, sest online on väidetavasti hoopis teine asi kui kvaliteetne paberväljaanne.

See argument oleks ehk isegi veenev, kui online ja paber ei kasutaks üht ja sama kaubamärki ning kui paberlehe ja online toimetused poleks mõnel pool lausa kokku pandud.

Ja tegelikult – miks muide peaks tarbija teadma, milline on mõne ajalehe sisemine tööjaotus?

Täpselt samuti, nagu miks peaks tarbija teadma, milline on väljaande omandivorm?

Tarbija seisukohalt on tootel üks nimi, ja kui tarbija leiab, et üks väljaanne on kvaliteetsem kui teine, siis miks on justkui lubamatu eelistada üht teisele pelgalt sellepärast, et omandivorm on teistsugune?

Seda teemat sinnapaika jättes on mul siiski üks palve, puhtalt pereisana.

Arvestage palun, et ajalehtedel on väga lai lugejaskond, kaasa arvatud lapsed. Mina õppisin lugema koos oma isaga lehte lugedes. Siis oli leht paberil.

Täna õpib minu seitsmeaastane tütar lugema samuti lehti lugedes, ent arvutis. Sestap natuke hoolt, palun. Scanpixilt alla laetud foto randmeni verisest noast illustreerimaks mõnd mõrvalugu võiks siiski jääda üldsusele mõeldud online-meediast välja. Aga see on maitse küsimus.

Samuti on maitse küsimus see lugu, mis õilmitses ühe kvaliteetväljaande online avaleheküljel, kui istusin esimese jõulupüha õhtul oma tütre palvel arvuti taha lehte lugema. Selle artikli pealkiri oli „Farmi Gabriel sai jõulukingiks vagiina“. See ei ole nali.

Ma ei taha meediale „päitseid pähe panna“ või muud sellist. Ma lihtsalt arvan, et Eestile ei mõju hästi, kui inimesed peavad üldsusele mõeldud ajakirjanduse, end ise kvaliteetmeediaks nimetava puhul, rakendama oma veebilehitsejas Parental Controls piiranguid.

V

Ajakirjandus täidab oma valvuri ja diskussiooni eestvedaja rolli, kui rahvas on hästi informeeritud; kui see, mida ajakirjandus käsitleb, enam-vähem kattub ka sellega, millega inimesed tegelevad.

Ametnikud ja poliitikud saavad aru, et nad ei saa inimesi petta ja lollitada. Vähemalt nad aduvad, et vaba ajakirjanduse tingimustes on see väga keeruline.

Kaksteist aastat tagasi lõpetasin ühe oma ettekande Eesti välispoliitika kohta murega, et kui ajakirjandus ei kajasta piisavalt hästi välismaal toimuvat ja keskendub ebaolulisele, siis loob see soodsa pinnase upsakusele just välispoliitika kujundajate hulgas.

Ehk et valvuri rolliga kaasneb vastutus. Vastutus tegeleda oluliste asjadega.

Tean, et aastaid on välismaa koolitajad seletanud, et välisuudised „ei müü“. Või müüvad vaid juhul, kui on hästi palju pildimaterjale katastroofidest.

Huvitav intellektuaalne tegevus ses osas on sirvida Eero Medijaise kümmekond aastat tagasi ilmunud raamatut „Maailm provintsionu peeglis“, milles ta toob ära sõdadevahelise Eesti välispoliitilisi karikatuure. Huvitav on märgata just teemasid – Abessiinia sõda, Prantsuse ja Briti suhted jne.



Karikatuur on ju kommentaar, mis mõtestab seda, mida lugeja on uudistes lugenud. Millest saab järeldada, et neid uudised toona päris korralikult ka kajastati.

Kes suudab aga mäletada Eesti praeguses ajakirjanduses välispoliitilist karikatuuri, milles figureeriks muud tegelased kui murumütsi ja põlvpükstega eestlane ning viisnurgaga pilotkat kandev karu? Kus figureeriks mõni küsimus, mis pole otseselt Eestiga seotud?

Pisut objektiivsema ülevaate meie ajakirjanduse lähenemisest välispoliitika teemadele saame siis, kui võrdleme meie lehti igal argipäeval välisministeeriumi poolt laiali saadetud „Välisajakirjanduse ülevaatega“.

Seal tuuakse ära prantsuse, saksa ja inglise keeleruumi ning Soome suuremate lehtede olulisemaid artikleid. Huvitav on märgata kui palju kõik need lood üksteisega kattuvad. Samad teemad on nii Soome, Iirimaa, USA, Belgia, Prantsusmaa kui Austria lehtedes.

Samuti on huvitav jälgida, kuidas nood samad peauudised kattuvad Eesti väljaannetes kajastatuga. Võrdlus ei tee au.

Kui me aga tahame mõista, miks reageerib üks või teine Euroopa Liidu riigi valitsus nii nagu ta reageerib, siis me peaksime ka teadma, millises infoväljas ta tegutseb.

Kui me oleme kuulnud aastaid, et Eestis elavad venelased elavad hoopis teises infoväljas kui eestlased, sest nad tarbivad Venemaa riiklikult kontrollitud kanaleid, siis kas on kellelgi tulnud üldse pähe, et võib-olla painab see sama häda ka meid?

Mitte seeläbi, et meie kanaleid keegi kontrolliks, vaid sellepärast, et need lood, mida võid lugeda Helsingis, Viinis ja Dublinis, siin kedagi ei huvita.

Mingil hetkel muutuvad heietused valvuri rollist õõnsaks, kui olulised arengud jäävad kajastamata. Kui see, millega välis- ja julgeolekupoliitika tegijad tegelikult tegelevad, ei ole avalikkuse huviorbiidis.

Kas mõni suhteliselt marginaalne, ent krõbedalt Eesti kohta väljendunud Riigiduuma liige väärib esile tõstmist, kui olulisemad arengud Venemaal jäävad kajastamata? Kui loen pealkirja „Eesti küsimus lõhestab Venemaad“, siis kas tõesti on Tamani diviis ja OMONi üksused seatud Punasele väljakule lahinguvalmis, et vältida Eesti-teemalise kodusõja puhkemist?

Kas kõigest, mis praegu meid ümbritseb, on kõige pakilisem küsimus tõesti see, kas Eesti president sõidab 9. mail Moskvasse või mitte?

Ma toon neid näiteid valdkonnast, mida mina kõige paremini tunnen. Ehk on see erand ja kõik muud valdkonnad on paigas?

Tasub siiski rääkida näiteks ärimeestega. Eesti majandus, mida me põhjusega kiidame, et see on üks avatumaid ja ekspordile orienteeritumaid maailmas, ei ela selgelt suletud maailmas.

Aga mis seisus on maailma majandust kirjeldavad väljaanded Eestis? Mida loevad ja mida arutavad ärimehed? Nad arutavad Financial Times´is, Kauppalehti´s ja Wall St. Journal´is ilmunud artikleid.

Ma ei oska siin teisi valdkondi kommenteerida, ent paratamatult pole siin küsimus online vs. järgmisel päeval ilmuv paberleht. Majanduse, välis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevad inimesed Eestis ei oota enam paberlehe ilmumist oma lauale.

Siit tekib küsimus – kas Eesti lugeja saab maailmast adekvaatse pildi?

Jah, muidugi võime küsida, et mis on üldse reaalsus ja adekvaatsus ning kas Nastja ja Nasdaqi prognoosidel ongi mingi vahe?

Sellele on võimatu vastata, kuid aeg-ajalt tasub siiski mõtiskella selle üle, kas suudame teha asju niisamasuguse põhjalikkusega nagu mujal, vaatamata sellele, et Ilves ei ole Obama.

Kindlasti öeldakse nüüd, et sellise lehe tegemine on liiga kallis, ja et lugeja seda ei tahagi, et lugeja tahabki „softi‘i“, nagu seda nimetatakse.

Võib-olla on see nii. Võib-olla on majandussurutise, uudiste paljususe plahvatusliku tõusu, interneti leviku ja muudel põhjustel võimatu teha asju teisiti, kui neid Eestis praegu tehakse.

Ajakirjanduse kvaliteet allub majanduslikule loogikale, on sageli see väide, mida väljaandjad kasutavad, põhjendades järeleandmist kvaliteedis.

Sellises mõtlemises on aga kaks fundamentaalset viga.

Esiteks ei mahu mitte kõik tegijad ühte, kollasesse turunišši, ning kui see väide oleks tõene, oleks me pidanud nägema tõusu väljaannete tiraažides.

Seda ometi ju pole, ning väide, et tarbijaid on suudetud hoida, pakkudes aina kehvemat ajakirjandust, sunnib küsima: kas seda poleks suudetud saavutada ka pakkudes aina paremat ajakirjandust?

Teiseks: tehes odavat toodet, saadakse vastu odav toode. Ning kui tarbijate arv ei kasva, siis mis on selle tegevuse loogika? Äkki tasuks mõelda hoopis teisiti? Teha kallilt, palgata tarku inimesi, et suurendada tootlikkust?

Seepärast julgen laenata paar ideed USA ajakirjandusprofessorilt Phillip Meyerilt, kelle meelest ei kao vajadus klassikalise lehe järgi kuhugi.

Ehkki pole selge, kas uudisetarbija eelistab tulevikus paberit või kuvarit, osutab Meyer tõsiasjale, et ühiskonna otsustajad vajavad otsuste tegemiseks adekvaatset informatsiooni.

Seda teenust ootab ja ostab ta ajalehe toimetajalt või peatoimetajalt, kes on teinud valiku olulise ja tühise vahel. Kindlasti huvitub otsustaja ka lõbusast ja kummalisest, kuid raha on ta valmis maksma olulise eest.

Me võime siin loomulikult ütelda, et elame turumajanduses ja noid ebaolulisi asju on vaja avaldada selleks, et tuleks klikke ning et väljaanne tuleks ots-otsaga kokku. See on tõsine küsimus, see pole vaid Eesti häda.

Mõned teenused, nii vajalikud kui need tähtsate otsuste langetamiseks ka ei ole, on lihtsalt liiga kallid, et neid pakkuda praeguses klikkidest ja reklaamist toituvas ajakirjanduses. Ei tule lihtsalt välja. Ei meil, ega kellelgi teisel.

Financial Times on läinud üle maksulisele teenusele, samuti Wall Street Journal. New York Times teatas kolmapäeval, et hakkab tegema sama, sest kvaliteeti ei ole enam võimalik tasuta pakkuda.

Eile, muide, ilmselt New York Times´i otsusest ajendatuna, avaldas Financial Times‘i meedia- ja äritoimetaja John Gapper päris huvitava arvamusloo selle kohta, et kvaliteetset lehte tasuta ilmselt enam välja anda ei saa.

Eestis pole tasulise võrgulehe idee eriti levinud. Õigemini – tõsiseid katseid ses vallas pole tehtud. Küsimus on pigem selles, kas ja milline ärimudel võimaldaks teha kvaliteetset, usaldusväärset online-ajalehte?

Kui palju on Eestis neid inimesi, kes oleksid valmis maksma näiteks 100 või 200 krooni, 10 või 20 eurot kuus ühe lehe eest, kus kvaliteet on garanteeritud ja garandiks on peatoimetaja?

Mina ei tea. Seda teate ehk teie. Siiani kumab paraku hoiak, et kuivõrd sellist kvaliteeti eesti keeles pakkuda ei saa, siis lugegu soovijad pealegi oma välismaa lehti.

Mina siin sellega vaidlema ei hakka, ent nendin siiski, et igasugune toimetuse üleskutse säilitada kallist emakeelset ülikooliharidust näib sel juhul pelga silmakirjalikkusena.

VI



Lõpetuseks soovin käsitleda ehk kõige tundlikumat teemat ja selleks on ettepanek ajakirjandusele olla teatud teemade puhul ettevaatlikum.

Ehk siis võtan nüüd ja oma ettekande lõpuni peast lehelugeja „mütsi“ ja räägin neid sõnu riigiametnikuna, presidendina.

Ma julgen seda teha, sest see on tegelikult teie enda huvides: kaitsta demokraatiat.

Ma saan aru, et teatud määral populism müüb. Ma saan aru, et Riigikogu sõimamine on muutunud niisama populaarseks kui Inglismaal Euroopa Liidu siunamine.

Jah, muidugi teevad meie rahvaesindajad vigu. Tõepoolest on kuluhüviste ja taksokviitungite puhul mõned Riigikogu liikmed käitunud halvasti ning peaksidki pälvima selle eest nimelist kriitikat ja hukkamõistu. Nimelist kriitikat.



Ent sõimata neid umbisikuliselt ja koos sellega seada kahtluse alla meie esindusdemokraatia institutsiooni, ei tule kasuks mitte kellelegi. Ei Eesti kodanikele, ei parlamentarismile, demokraatiale ega ka lõppkokkuvõttes vabale ajakirjandusele.

See kõik on kunagi juba olnud, Riigikogu maha- ja ümbertegemine eelmise sajandi 30ndate aastate alguses tõi kaasa ka ajakirjanduse tasalülitamise.

Vapslus ja Pätsi vastukäik ning demokraatlike institutsioonide, sealhulgas sõnavabaduse piiramine ei tulnud selgest taevast. Ka siis käis selle eel pidev sõim parlamendi ja demokraatliku otsusemehhanismi aadressil.



Kui ma hommikul loen Riigikogu – kogu institutsiooni – aadressil üldistatud sõimu, kuulen raadiost ajaleherefereeringute veelgi liialdatud ja lihtsustatud sõimu ja seda päevast päeva, nädalast nädalasse, siis ma muretsen siiralt ja küsin: kuhu me välja jõuame?

Pidagem meeles, vaba ajakirjandus sõltub demokraatiast täpselt niisama palju kui demokraatia sõltub vabast ajakirjandusest. Üks ilma teiseta ei kesta kaua.



Sama puudutab meie põhiseadust, mis on meie, Eesti riigi ja eesti rahva demokraatia viimane kaitsevall. Kui Riigikogu liige ütleb põhiseadust riivava seaduse kohta, tsiteerin „mis sest, rahvas ju tahab“ nagu mõni aasta tagasi aset leidis, siis on see väärnähtus.

Aga kui meedia kritiseerib Riigikohtu esimeest ja presidenti põhjusel, et nood seisid põhiseaduse kaitsel, siis kas see on kuidagi teistmoodi?

Mis juhtub, kui ka Riigikohtu esimees ja president otsustavad, et nad ei taha olla ebapopulaarsed, vaid ikka tegutseda kooskõlas rahva soovidega, ka siis, kui see on põhiseadusega vastuolus? Ja missugune on sõnum järgmistele presidentidele ja Riigikohtu esimeestele?

Kui lugeda, et presidendil ja Riigikohtu esimehel, õigemini, tsiteerin, Toomasel ja Märdil, peaks olema häbi, et nad seisavad põhiseaduse eest ja populismi vastu, siis järeldavad tulevased nendes ametites olijad õigesti, et parem on olla populaarne kui seista põhiseaduse eest.

Olles mitu põhiõigusi riivanud seadust Riigikogule tagasi saatnud (enamasti tähelepanuta), siis teeb mulle muret, kui põhiseadust käsitletakse valikuliselt.



Ma usun, et meie demokraatlikud institutsioonid väärivad kaitset ja eriti just ajakirjanduse poolt. Inimesed, kes moodustavad neid institutsioone, on inimlikud oma puudustes ja kindlasti eksivad. Ja neid tuleb nahutada kui nad eksivad.

Aga kui me hakkame meie põhiõigusi garanteerivaid institutsioone, Riigikogu, Riigikohust ja põhiseadust lammutama, siis ärgem imestagem, kui kerkib keegi kes vastab küsimusele Quis Custodiet ipsos Custodes? kõva selge häälega: „MINA!“

Ma tänan tähelepanu eest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus