Tänavu tähistatakse 21. korda Eesti Vabariigi aastapäeva. Sama palju kordi tähistati seda enne vabaduse kaotamist, tookord viimasel 22. korral olid juba sees N.Liidu baasid.


Maailm on edasi läinud, areng tehnika alal mitmes suhtes muutnud inimesi nii sõltumatuteks kui ka sõltuvateks. See on muutnud ka mõtlemisviisi, pannud ideoloogiad leidma uusi sõnastusi. Sisu jääb aga tihti samaks. See kehtib ka mõiste „vabariigi aastapäev“ kohta, mille ametlik nimi on nüüd „iseseisvuspäev“. Selle taga võib olla väike konkurents ühe teise päevaga, mida mõned peavad olulisemaks ja seda uut iseseisvust koguni paremaks, häbenedes esimese vigu ja mõistes hukka selle loojaid riigireetjatena. Seejuures kas unustatakse ära või vaadeldakse koguni positiivselt pool sajandit kestnud okupatsiooni ja selle esindajaid. Uusimad näited on Arnold Greeni nekroloogid 1) ja viimati Bruno Sauli 80. sünnipäeva ülistusartiklid (Kesknädal 25.01.)


Aastapäeva eel on positiivseks muljeks, et taasiseseisvunud Eesti Vabariik on saanud täisealiseks, hääleõigusega mitte ainult ÜROs, vaid ka NATOs ja Euroopa Liidus. Aga kuidas on lugu demokraatliku kasvatusega? See jätab kahjuks palju soovida. Poliitikas on „au“ ainult sõna sõnaraamatus. Parteide „aukohtud“ ja „tõekomisjonid“, tegelevad süütegude eitamise ja kinnimätsimisega. Seejuures aetakse väga vastupidist juttu, mida aga õigustatakse. Näiteks väitis viimase skandaali puhul keskerakondlane Priit Toobal alguses, et ta polevat Hannes Rummi kirju lugenud, aga hiljem, et tutvus sisuga, aga ei pidanud neid avaldamisväärseks. Pidas loomulikuks, et tal oli võõrast kirjavahetust? Pealegi, nagu Savisaar hiljem möönas, informeeris ta sisust ka Savisaart, kes on selle tõttu kaassüüdlane! Väga palju segast juttu, aga mitte aumeeste oma!
Eesti riigikogulastele on peaaegu kõik lubatud? On vist küll mingid eetikareeglid, mida aga ei jälgita. Siin Taanis ei tuleks kõne allagi, et roolijoodikust parlamendiliige saaks jätkata nagu näiteks Eestis keskerakondlane Kalev Kallo. Veelgi vähem kõrtsikakleja nagu Peep Aru, kes küll astus pärast kaklust koos löömavenna Toomas Teiniga tagasi, aga oli järgmistel valimistel taas platsis ja praegu Reformierakonna fraktsiooni esimees Riigikogus.


Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et nõrga sisedemokraatia ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad kasvatavad uut põlvkonda moraalilagedaid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelmistest veel küünilisemad (Postimees 24.01.). Üllatav on ka prokuratuuri teade, et äritegevusega on seotud 67 riigikogulast, mis võib just viia mõjuvõimu kasutamisele – ehk kuritarvitamisele.


On põhjust arvata, et need skandaalid lõpevad unustuse ummikus, teised tulevad peale. Kahjuks pole Eestis tasakaalustavat opositsiooni, sest Keskerakond on liidus putinlastega. Selles suures lärmis unustatakse ära, et elamislubasid sai sadakond, aga Savisaare eesmärgiks on kodakondsus ja valimisõigus sadadele tuhandetele venekeelsetele. On liiga palju valesid ja ebaselgust, suur-suur segadus, mis on vist ka osalistele kasulik?

Osalejad süüdistavad üksteist, aga Ivan Makarovi arvates on peasüüdlased valijad (www. hot.ee/raadius, 25.01.). Ta ütleb, et erakonnad on meie demokraatlikus riigis valijate tahte ja moraali kehastus. Miks muidu kõnnib riigikogus ringi mees, kes oli korraldanud Toompeal raskes joobes romurallit ja ramminud mitut autot? Armas rahvas, kui te hääletasite selle mehe poolt uuesti, kas teil häbi ei olnud? Pealegi valisite parlamenti nende aastatega kümneid kloune, artiste ja muidu(sööja)mehi, kes ei kavatsenudki seal seadusloomega tegeleda. Miks te eelistate telesaateid, kus kangelased ja saatejuhid on kohalikud lõdva kummiga naised, juveelipoode röövinud gängsterid, purjuspäi ringi kihutanud kirjanikud ja muidu võllaroad? Te usute mõnd inimest rohkem pimesi kui usufanaatikud.


Makarov jätkab samas stiilis, tuues veelgi näiteid. Poliitikud toovad küll eeskujuks Skandinaavia riikide poliitikat, aga käituvad vastupidiselt. Möödunud aastal vahetus Taanis valitsusvõim, parempoolset valitsust asendas vasaktsentristlik koalitsioon. Samaks jäi aga ministeeriumide ametkond, ministritel on omad poliitilised nõunikud. Eesti vastavat olukorda iseloomustab Priit Hõbemägi: „Kui vaatame, kuidas võimu vahetudes Toompeal jagatakse riigiaparaat ära erakondade vahel - oleme seda saanud 20 aastat jälgida, kuidas koos ministriga tulevad uued kantslerid, lauaametnikud /.../, siis riigiaparaat on sisuliselt parteistatud“.


Nii on Eestil veel palju arenguruumi. Nii parteilisest segadusest ülesaamiseks, kusjuures kahjuks veel puudub korralik Eesti huvidele vastav opositsioon, kes oleks võimeline võimu üle võtma. Võim korrumpeerib, eriti pikaajaline võim – selle vahetus puhastab õhku ja soodustab demokraatiat.

Märkmed: