Aasta 2010 on jäänud seljataga ja eesti sõjameeste jaoks lõpetasid selle loomulikult arvukad jõulupeod. Arvestades sõjameeste vanust on imeline, et jätkub ikka veel jõudu kokkusaamisi korraldada, ühise jõululaua ümber istuda ja möödunut meenutada. Tegemist on põlvkonnaga, kelle vaimu ei murra!
Aasta 2010 läks eestlastele ajalukku aga ka sellega, et liideti kaks kirikut, E.E.L.K ja EELK. „Võitleja“ ei soovi küll laskuda usuasjade spetsiifikasse, kuid kirikutes toimuv võimuvõitlus, mis on toonud kaasa ühiskonna lõhenemise, on ka meisse puutuv.
Liiga palju oleme eestlastena läbi ajaloo pidanud järgi andma võõrastele ideedele ja mõtetele, võitjate loogikale. Ometi on luterlus meile aastasadade jooksul omaseks saanud ja ühendab meid ka meie esivanematega.
Kirik ise, eriti paguluses, on eestlastele olnud mitte ainuüksi evangeeliumi ja teoloogiliste tõdede kuulutamise paik, vaid ka väga oluline just organisatsioonina, mis on eestlasi koondanud. Samamoodi suutsid mõned õpetajad ka okupeeritud kodumaal luua oma kirikutes väikeseid vabaduse saarekesi, mille müüride ja seinte vahel oli teistsugune elu kui nõukogude reaalsus. Need õpetajad olid üksikud haruldused ja kirik tervikuna oli okupatsiooni tööriist.
Tänaseks on kodumaal küll alles vanad kirikuhooned, kuid kas ka täidetud õige vaimsusega? Kodumaa kirik tahtvat eeskujuks olla kommunistidele andestamises. Pole aga olnud kuulda, et ükski punasel ajal kirikuvõimu nautinud tegelane oleks oma vähematelt vendadelt andeks palunud!
Võib-olla oleks kahe eestikeelse luterliku kiriku ühinemine olnudki õige tegu, kuid siis oleks tulnud võtta lähtepunktiks õige, eestiaegne õpetuslik alus ja kodumaa kirik oleks pagulaskirikule pidanud lähenema tublisti alandlikumas meeles kui seda praegu tehti.
Ei maksa ära unustada, et just E.E.L.K. oli see kirik, kus aastakümneid palvetati, et Eesti saaks jälle vabaks! EELK-s olid sootuks teised palved ja vaid vähesed julged õpetajad pidasid mõistukõnelisi jutlusi, pannes ridade vahele õigetele eestlastele olulisi sõnumeid. Neid õpetajaid ei edutatud piiskoppideks.
Kui liitumise kodumaa poolsed asjaajajad on pärit nõukogude reaalsusest ega oska sellest lahti lasta, siis liitumise algataja, vabas maailmas kasvanud ja koolihariduse saanud piiskop Andres Tauli puhul on tegemist põhimõttelise reetmise ja pagulaskiriku rajajate mälestuse rüvetamisega, millega ei saa leppida. Nii ongi Toronto Vana Andrese kogudus ja mitmed USA kogudused otsustanud oma tööd jätkata Vaba Sinodina ajaloolise EELK Põhimääruste alusel, mis Eestist pagulusse kaasa toodi ja mille alusel Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik välismaal on toiminud üle 60 aasta.
Võitleja” soovib oma lugejatele selle otsuse puhul meelekindlust ja vabadussõja vaimu, iseseisvuse eest võitlevatele eestlaste kogudustele Ameerikas kindlat meelt, kodumaa kirikule aga patukahetsust ja meeleparandust.
Jaanika Kressa,
peatoimetaja
"Võitleja" Ülemaailmne Eesti Sõjameeste ja Vabadusvõitlejate häälekandja! Nr. 4. 2010