Vabadussõja monumendi idee sünd
Eestlased Eestis 29 Oct 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Vabadussõja võidu monumendi lugu on pikk ja keeruline. Selle sünnile on kaasa aidanud väga paljud inimesed väga erinevatel aegadel. Ja ometi oleme tänagi punktis, kus Eesti Vabariigi ajaloo jooksul on juba korduvalt oldud. Monumendi konkurss on toimunud, võidutöö valitud ja kohtki kokku lepitud. Täna vajame hingejõudu see vana võlg tasuda. Kuid meenutagem korraks, kuidas seni monumendiga läinud on.

I katse
1922. aastal valiti välja koht Vabaduse platsil Jaani kiriku kõrval, kus enne seisis Peeter I monument.1923. aastal valmis ka Amandus Adamsonil Vabadussõja võidusamba kavand. Monument pidi avatama 24. veebruaril 1924.

II katse
1925. aastal hakkas monumendi ideega tegelema Vabadussõja Mälestamise Komitee. Monumendi asukohaks valiti Harjumäe nõlv.

III katse
1928. aastal korraldatud konkursi võidutöö nägi ette Vabaduse monumendi paigutamise Harjumäe nõlvale.

IV katse
1931. aastal korraldatud konkursile laekunud tööde hulgast võidutööd valida ei suudetud.

V katse
1936. aastal anti välja riigivanema dekreet „Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadus”. Monumendi asukohaks pidi saama Vabaduse plats. 1937. aasta konkursi võidutöö nägi ette Jaani kiriku asemele kohtupalee ehitamist ja selle ette 67 meetri kõrgust monumenti. 1938. aastal lükati otsuse tegemine edasi kuna Jaani kiriku lammutamise idee tekitas palju pahameelt. Aasta hiljem hakkas vabadus juba käest kaduma.

VI katse
1997. hakati koguma raha ja otsima asukohta. Riigikogu avaldas arvamust, et monument võiks tulla Vabaduse platsile.

VII katse
2001. aastal asus Tallinna linnavalitsus monumendile asukohta otsima. Korraldatud konkursi tulemusena pidanuks monument paiknema Vabaduse platsiga piirneval alal. 2004. aastal pakkus Vabariigi president aga monumendi võimalikuks asupaigaks Lauluväljaku. 2005. aastal märgiti monumendi asukohana siiski Harjumäe nõlv, kuhu paigutati monumendi tulevast asukohta tähistav kivi. 2007. aastal toimunud konkursil valis konkursi komisjon välja võidutöö „Libertas”.

Monumendi sünd
Komisjoni töö ei olnud lihtne. Kunagi varem ei ole monumendi vastu üles näidatud nii suurt huvi ja kunagi varem pole laekunud nii hulgaliselt ideid. Kokku esitati konkursile 42 ideekavandit.

Konkursi lähteülesandeks oli, et monument pühendatakse Vabadussõja võidule. Seega kitsenes kontseptsioon tunduvalt. Loomulikult võib polemiseerida, miks meil ei ole oma sammast vabadusele kui ülimuslikule kategooriale. Kuid kes siis veel, kui mitte eestlased, ei mõistaks sellise ülesande pea lootusetut keerukust. Vabadussõjast on möödunud hulk aastaid ja kõik võitluses osalenud on tänaseks läinud manalateed. Samas on peale sirgunud mitu uut generatsiooni, kelle nägemuses ja kogemuses teiseneb vabadus kui aade erinevatesse mõtteriiulitesse.

Paljuski taandub see mõiste ja aisting inimesiti ja põlvkonniti just nende enda poolt läbielatud aegruumi: kes on läbi käinud alandava ja moraalselt räsiva NL aja, kes on sündinud laulva revolutsiooni eufoorias, kes näeb, naudib ja mõistab vaid tänase euroopaliku Eesti heaoluühiskonna vabadust.

Sestap on ka mälestussamba loomine vabadusele kui sümbolile üliraske ülesanne. See vajab erinevate generatsioonide mõtte ja eesmärgi koondamist. See kõik vajab aega. Aega meil aga napib. Me ei soovi ometi, et korduks olukord aastast 1938, kus aeg sai lihtsalt otsa. Loogem sammas oma auvõla katteks nendele aatelistele eestlastele, kellele ei olnud antud aega pikalt kaalutleda ega konsensust leida, vaid kes tõttasid oma kodu kaitsma.
Noorte autorite poolt välja pakutud motiiv – teeneterist on siin igati paslik. Isegi täpne.

Seda enam, et autasu - II liigi I järku isikliku vapruse eest – pole kunagi kellelegi välja antud. Noored autorid pühendavad monumendi sümboolselt kogu EESTI RAHVALE kui kangelasteo tegijale. Andkem see autasu välja suuremal kujul, suuremas vormis ja suurema kõlaga. Need mehed ei vaielnud ega kõhelnud annetamaks oma elu meie elu eest. Ilma nendeta poleks ei Eestit ega vabadust.

Küllap jõuame luua ausamba ka vabadusele. Andkem selleks rohkem aega. Ehk pole meie aegadest vintsutatud rahvas selleks veel valmis. Ehk ongi õige, et sammas vabadusele kui sümbolile jääb teha meie järeltulijatele, kes pole räsitud ajaloo pööristormidest, vaid kes vaatavad vabadusele uue värske ja rõõmsa pilguga.

Usaldagem oma noort pealekasvavat põlvkonda. Uskuge, ühel päeval nad ehitavad selle monumendi, kus meie kõigi mäletamised ja püüdlused sisse kirjutatud. Ükskord me suudame seda. Nagunii.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus