On külmast põhjatuulest karge 26. veebruari pealelõuna. Olen teel meie vabariigi sünnipäeva tähistamisele. Maantee on lahe, horisondil lummab lumine Mt Royal, ning lähen mõtteis ühe teise, palju varasema riigi sünnipäeva juurde.

On aasta 1938. Narvas on algamas Eesti Vabariigi aastapäeva paraad. Kaitseväe üksused marsivad Hermanni kindlusest Peetri platsile, et seista seal valveseisakus noolsirgetes ridades. Olen 10 a vana ning mu isa, kes teenib Narva 1. jalaväerügemendis ja kelle ülemus seisab paraadi vastuvõtjate seas, lubab mul sõita paraadile tema juhitava tuliuue mootorratta külgkorvis, rea maasturite ning soomusmasinate eesotsas. Mul on peas lendurimüts ja — prillid. Me sõidame mööda tribüünist, kus seisavad kõrged ohvitserid ning daamid rahvariides, värvilised seelikud paistmas kasuka alt. Orkester mängib, on ülipidulik tunne.
Auto parkimine toob mu tagasi reaalsusesse, kuid sisenedes Montreali Eesti Jaani kirikusse näen midagi, mis mu ehmatusega jälle Narva paraadplatsile tagasi viib — eeskojas seisab noor rahvariides neiu jutlemas sirge Eesti mundris ohvitseriga, kel sinimustvalge ja leitnandi paelad varrukal.

Nii algas mulle tänavu meie vabariigi 88. sünnipäeva pühitsemine. Pidulikkust tähistati kahes osas — jumalateenistus Jaani kirikus õp Heino Laaneotsaga ning aktus heas koostöös Montreali Eesti Seltsi ja Jaani kogudusega. Õp Laaneotsa jutlus käsitles transfiguraalselt Eliase ja Jeesuse võrdkujusid. Esimene kujutades sidet, mis valitsenud rahva ja jumala vahel, teine selle sideme tulevikku - esimene võideldes tegelikkuses ühise rahvusliku nimetaja eest, teine tegi sama oma vaimses riigis. Tänapäeval laiuv egoism peab alluma ühiskonna huvidele, nagu globaalsus ei tohiks lämmatada rahvuslust ega ähvardada inimkonna püsimajäämist.

Koosviibimise avas Jaani koguduse nõukogu esimees Henn Paabo. Tugeva aplausi said külalised Eestist: major August Turk, ltn Raivo Lokk, Liivi Kosk ja Marju Aibast kaitseministeeriumist, kõik õppimas inglise ja prantsuse keelt Montreali läheduses St. Jeani garnisonis.

Aktuse avas MESi esinaine Epp Luik, kelle elokventne kõne manas silme ette kodunt eemaloleku ja kodumaa okupatsiooniga seotud kurbi tundeid lapsena ning eufooriast täiskasvanuna, kui Eesti jälle vabaks sai.

Nagu teisedki lapsed varases paguluses, nii mõistis ka Luik instinktiivselt, et vabariigi aastapäev on tõsine, peaaegu pühalik päev, et see ei saa olla pidutsemine ajal, mil Eesti ei ole vaba. Hiljem Euroopas töötades sai ilmsiks uus tundeelamus. Kuigi ta püüdis kohaneda prantslaste ja itaallaste kommete ja olmega, tundis ta ikka "mitte-omana". Talle sai selgeks, et eestlane olla on unikaalne, ainulaadne, samuti nagu on teised rahvused. Ainulaadne olla tähendab kasvada ja areneda vaba rahvana, vaba indiviidina iseseisvas riigis. Pole sõnu, millega kirjeldada enne okupatsioone vabas Eestis sündinud ja elanud ning kodudest põgenema sunnitud generatsiooni sügavat kurbust ja valu, mis ilmnes alati hümni laulmisele järgnevas vaikuses ning kurvas kindlameelsuses. Sellepärast, nagu ütles E. Luik, ei olnud tal lapsena mingit kahtlust, et eestlaste kindlameelsus ning pürgimine vabaduse järele, ka elu hinna eest, kannab vilja. Nüüd ongi need unistused täitunud.

Ltn Raivo Lokk puudutas Vabadussõda ning ka eestlaste muistset vabadusvõitlust, mainides et nii kaasaja kui kauge mineviku eestlaste ja eesti sõdurite hoiakus ning julguses, isegi hulljulguses, on läkitus neile, kes täna Eesti piire kaitsevad. Käes on Eesti taasiseseisvuse tähtsaim saavutus, oleme ELi ja NATO täisliikmed. Selle järgi on kohendatud ka meie kaitseväe ilmet, sest peame oskama maandada tänapäeva järjest keerulisemaid hädaohte ja riske, nii terroristidega võideldes kui rahu hoides. Iraagis on „meie poiste“ hüüdnimeks „stone“ (kange kui kalju). Leitnant kinnitas, et Eesti kaitsevägi on nii moraalselt kui füüsiliselt 100% valmis võitlema meie riigi ja rahva jätkuva julgeoleku ja vabaduse eest.

Ingrid Tärk esines klaverisoolodega D. Scarlatti, F. Chopini ja C. Debussy loomingust.
Traditsioonide kohaselt olid aktusel ka kahe ülejäänud Balti riigi esindajad. Tervitusi ja õnnitlusi tõid Andrejs Vitols, Läti organisatsioonide nõukogu esimees ja Arunas Staskevicius, Montreali Leedu ühiskonna president.
Jaani koguduse abiesimees Innar Teose tänas külalisi, tervitajaid, Ingrid Tärki, aktuse organiseerijaid ja koguduse naisringi kandvamaid jõude. Aktus lõppes Eesti hümniga. Kuigi päike oli juba loojumas, jätkus jutuajamine ja mälestuste jagamine veel mõnda aega kohvi ja koogi juures.

Märkmed: