Mõeldes uue aastatuhande esimesele kümnendile

2009. aastat võib nimetada dr Martin Luther Kingi (1929-1968) aastaks, sest 1964. a. Nobeli rahupreemiaga pärjatud USA mustanahaliste inimõiguste liikumise juhi sünnist möödus mullu 80 aastat. See on USA ja paljude muude heaoluriikide meeste keskmine eluiga ja temagi võinuks veel olla meie keskel.

Ometi kujunes selle unistada julgenud mehe elu lühikeseks, sest tal oli palju vastaseid, üks neist ei kõhelnud isegi tulirelva päästikule vajutamast. Kingi elu ei suutnud mõttejõuga päästa need, kes tulid temaga kaasa kuulsal 1963. a. marsil Washingtoni ega ka need 200.000, kes ta kõnet seal kuulasid. Martin Luther King läheb ajalukku mehena, kes julges unistada. Ta alustas sageli oma esinemisi sõnadega: „Mul on üks unistus…“ (I have a dream ...).

Kingile poleks 2009. a. kindlasti nii palju tähelepanu pööratud, kui just selle aasta alguses poleks USA presidendiks saanud tõmmunahaline Barack Obama. Kas Kingi unistus, mis kuhjaga täitus 40 aastat hiljem, saabki olla suur unistus? Saab ikka.

Vaadates unistustele ja nende võimalikule täitumisele maailma võimsaima riigi USA näite varal, küsime: milline on meie unistuste unistus või kogu Eesti tõeliselt suur unistus, mida saaksime kui loitsu esitada koos oma laste ja lastelastega?

Kuidas leida unistuste unistust?

Viimastel aastatel oleme oma poliitikutelt kuulnud, et umbes 15 aasta pärast on Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulgas, ehkki me pole täpsemalt kuulnud, kuidas see elu siin näiteks aastal 2020 või 2025 hakkab välja nägema.

Umbes samal ajal, kui Martin Luther King rääkis oma unistustest USAs, jutustati N. Liidu rahvale kommunismi saabumise võimalikkusest. Rahvale maalitud pildid elust N. Liidu „õnneimpeeriumis“ olid Kingi unistustest märksa konkreetsemadki. Vahe oli aga selles, et kommunism oli tol ajal riiklik ehk ametlik poliitiline utoopia.

Nii pidid näiteks kõik noorpaarid saama aastaks 1980 tasuta korterid, kaugemas perspektiivis pidi selles impeeriumis jõudma kätte aeg, kui igaüks panustaks ühiskonda vaid nii palju, kui tal tahet, soovi ja oskusi jagub, saades riigilt vastutasuks kõike, mida hing igatseb ja nii palju kui vaja.
See utoopiline kommunismi pilt on muidugi lihtsustatud ja mõeldud siinkohal vaid näitena. Kui me Eesti ühiskonnas sõnastame oma unistuse saada nii rikkaks, tasuks ehk lasta seda ideed kontrollida mõnel erapooletul spetsialistil. Kas pole see mõte järsku vastuolus kehtivate loodusseadustega? Või tuleks kuidagi täpsustada, kas rikas riik tähendab ka rikast rahvast?

Kes on Eestis rikas?

Eesti ajakirjanduses loodud pildi järgi on meie ühiskonnast raske aru saada. Ajuti tundub, et rikkaid ja ilusaid on meil liiga paljugi. Ent kui võtame aluseks sissetulekute võrdluse ülejäänud riikidega, ei saa me aru, mille üle siin Läänemere kaldal ärbeldakse.

Oskus olla rikas on muu hulgas kultuuriline nähtus. Meil ringleb nii palju naljalugusid uusrikastest, kel mingil põhjusel on teatud ajaks kogunenud enam raha kui teistel, aga neil puudub tihtipeale oskus, kuidas käituda ja kasutada seda vara, mis saatuse tahtel on neile antud.

Rikkaid on siin ajaloos üldiselt vähe olnud. Ääremaa asi. Kes on tahtnud tõesti rikas olla või selleks saada, on pidanud end suuremate rahajõgede äärde elama-tegutsema sättima. Siia on jäänud sageli ikka oma väikese rikkusega uhkeldajad, kes Pearu kombel vaesemate naabrimeeste ees sajaseid varba vahele topivad, püüdes sel viisil leida aseainet puuduvale eneseväärikusele. Samas on Eestis alati elanud n-ö vanaema tüüpi rahvast, kes igal ajastul on oma lastelaste silmis kõige rikkamad. Sel foonil ongi kisendav kultuuriline vastuolu meie ühiskonnas, kus pangadirektor lubab vabalt ära elada 5000 krooniga kuus, kuid teatab siis, et ta peaks saama rohkem palka kui Eesti Vabariigi president.

Enne jõule otsustas Eesti Riigikogu hakata aastast 2011 presidendile maksma palka 5200 eurot kuus. Samal ajal näitas üks Euroopa satelliitkanal tõsielusarja, kus rikkad austerlased valisid endale lapsehoidjat. Selles mängus läbipõrunud lapsehoidja, kes pererahva kurvastuseks suitsetas ja kel polnud juhiluba laste sõidutamiseks, nõudis lisaks täielikule ülalpidamisele endale 5000-eurost kuupalka.

Tänapäeva reaalsus ongi see, et hinnanguskaala ühes otsas on need, kes saavad 10.000 krooni kuus ning teises vanaemad-vanavanaemad ja tööinimesed, kellele 5000 krooni kuus on väga suur sissetulek.

Väärikus kui mõõdupuu

Kuidas ühendada ebavõrdset ühiskonda? Kunagi ütles Venemaa konstitutsioonikohtu esimees, et ta sooviks jõuda olukorrani, kus Vene valitsejatel oleks kohustus tagada oma riigi kodanikele inimväärikas eksistents. Eestis paraku sellist kohut pole. Viimasel ajal on taibatud, et meie riigi arengu suurimaks takistuseks võib kujuneda inimeste lühike eluiga, eriti aga tervelt elatud aastate vähesus.

Tervis on üks suuremaid väärtusi, mille tähtsust enamik meist oskab hinnata enamasti alles siis, kui seda esialgsel kujul enam pole. Sama lugu on ka omariikluse kui ülisuure väärtusega, nagu väitis omal ajal Lennart Meri.

Mida teha väärikuse väärtustamiseks? Sõna „väärikas“ tuleks kasutada mõõdukalt, seda ei tohi ära leierdada. Samas sisaldab väärikuse kaitse endas väärituse taunimist.

Eestis, kus iga teine on tuttav ja iga kolmas sugulane, võiks see olla päris hea rohi lokkava rumaluse ja kõrkuse vastu. Siin peaks olema lihtne asju korda seada. See on meie ajalooline eelis, mida tuleks kasutada.

Märkmed: