Uusi tahke Eesti dokumentalistide loomingus
Eestlased Kanadas | 24 Oct 2013  | EWR OnlineEWR
Kaarel Kuurmaa
Kaarel Kuurma, Eesti Filmi Instituut

Mul on suur hea meel, et mu esimese Põhja-Ameerika külaskäigu põhjuseks on juba 9. aastat toimuv EstDocs filmifestival, täpsemalt - eestlaste dokumentaalfilmide festival. See nimi kõlab kaunilt nagu meie laulva kõlaga emakeel ning selle festivali selgroogu ei saa ilmselt üheski teises keeles sama täpselt väljendada ilma, et see midagi oma olemusest ära ei kaotaks. See on olnud hea võimalus vaadata tuttavaid filme ja inimesi justkui uue pilguga. Läbi väliseestlaste silmade olen märganud uusi tahke Eesti dokumentalistide loomingus.

EstDocsi korraldajad on valinud aina tihedamaks muutuvast dokumentaalfilmide hulgast 10 väga eriilmelist tõsielufilmi, mis kõik omal kombel tänast Eestit iseloomustavad. Paneb imestama kuivõrd hästi on leitud filmidele linastuspaigad, mille suurus ja üldine atmosfäär on täiuslikult sobitatud vastavate loo õhustikuga. Alustades Tartu College’ist, läbi Isabel Bader teatri ja George Ignatieff auditooriumi kuni Toronto Eesti Majani. Kõikjal olid saalid rahvast täis. Lisaks valgel kangal linastuvatele lugudele kaasa elamisele täidab ju festival ka väga olulist sotsialiseerivat - kogukonda ühendavat ja liitvat rolli. See on miski, mis koduse Eesti filmielus kahjuks peaaegu puudub. Säärased kokkutulemise sündmused ja inimesi ühendavaid sildu loovad hetked, on aina individualiseerivas maailmas kuldaväärt hinnaga.

Eesti dokumentalistika on praegusel ajal väga kirev. Valdkonnas tegutsevad veel inimesed, kes on rajanud selle žanri 60ndaätel näiteks sellised suurkujud nagu Andres Sööt, Mark Soosaar, Peep Puks või Mati Põldre. Samuti on tegev legendaarne loodusfilmide meister Rein Maran. See on huvitav hetk, kuidas terve ühe žanri mälu Eestis veel üheaegselt koos noortega elab ja hingab. Esimene põlvkond Moskvas tugeva filmihariduse saanud kineaiste on teatepulka edasi andmas, juba taas vabas Eestis täiskasvanuks saanud, uuele põlvkonnale filmitegijaile. Just valminud või valmimas filmide järgi, võib neid, kes on sündinud peale 1980. aastat loendada ligi 20. Sellelt põlvkonnalt oli tänavusel EstDocsil koguni pooled filmid ehk 5 debüteerivat režissööri: Peeter Vihma “Okupeeri oma müür”, Heli Tetlov “Kosmos”, Heilika Pikkov “Ema Ksenja ja Õlimäe õied”, Kadriann Kibus “Tuvid” ja Leeni Linna “Veregrupp”. Ma olen kindel, et nii nende kui paljude teiste noorte loomigut näevad EstDocsi vaatajaid järgnevatelgi aastatel. Minu salasoov oleks, et tulevikus näidataks ka pärleid meie dokumentalistika poeetilisest, imekauni must-valge pildiga varasalvest. Paljud neist autahvlit väärivatest teostest on kahjuks vähetuntud mõlemal pool suurt ookeani.

Eesti dokfilmid on tervikuna muutumas rahvusvahelisemaks ning neid valivad tihedama regulaarsusega oma kavadesse suured filmifestivalid. See on kvaliteedimärk, mille uus põlvkond dokumentaliste ehk veel tugevamalt kinnistab ning kõrgemale tõstab. Eesti režissööridel on tegelikult unikaalne positsioon kultuuride ristteel elamise tõttu. Meil on palju mõjusid ja võimalusi kuhu liikuda, mida omaks võtta ja mida edasi jutustada. Põhjamaine kargus ja kaamoseaegne pimedus on alati olnud põhjus lugude jutustamiseks ja kuulamiseks. Eestlased oskavad märgata ilu väikestes detailides ning jutustada seda omalaadse huumoritaju ja soomeugriliku maailmatunnetusega. Sest ega lood ei pea olema püüdlikult palavad ja eksootilised. Lugu peab olema tugev ja tema narratiiv üllatama inimesi. Kõige hullem on kui film jätab ükskõikseks. Iga suu¬repärase dokfilmi saladus on eelkõige tugev narratiiv. Film peab olema suurem kui tema osade summa ning ta peab suhtestuma oma publikuga. See peab pakkuma inimestele midagi, mida nad ei oota, miskit mis paneb nad nii naerma, nutma kui inspireerima.

Just seda kõike on pakkunud EstDocs tänavu ja teeb seda Toronto sügisõhtutel, siinse kogukonna ja Eesti dokumentalistide ühisloomingus, kindlasti ka tulevikus.

 
Eestlased Kanadas