Eesti Elu
„Uusi ahteid maha, teie vedelvorstid!“
Kultuur 20 Nov 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Teate ju küll, et see on Eduard Vilde romaani „Mahtra sõda“ avalause. Alljärgnev pole mitte Vahtra sõda, aga ilus leid ehk siiski. Poleemilist tuleb allpool, samuti kinnitust vanasõnale kordamisest kui tarkuse emast.

Mõne nädala eest toimus Tallinnas (Eesti) romaani „Üüriline“ esitlus. Autor Toomas Vint ootas rohkearvuliselt prominente (kutsete põhjal). Sai aga kokku paarkümmend sõpra ning ühe vintis daami. Asi ehk seegi, tänased prominendid andsid mõista, et eesti kirjandus ja tema saatus pole nende rida.

Muidugi, neil on suuremaid muresid, näiteks see, kuidas pukispüsimise ajal oma miljonilised pangalaenud kustutada.

Nii on need ajad ja kombed, unustatud konstitutsioonilised põhitõed – nagu seegi, et iga valitu ehk määratu on oma postil eelkõige rahva ja riigi teenrina ning esindajana. Ja alles seejärel Jüri või Jaan isiklike muredega.

Lausnaljakas on praegu vaadata Edgari ja Jüri sekeldamisi pirukajagamisel ja kindlasti saame üht-teist uudist lähitulevikuski. Võib ennustada teatud parteide lõhenemist. Muide, mäletate kindlasti, et enne Kadriorgu kolimist oli president kah sotside partei liige. Kui kogu lugu poleks sedavõrd korruptsioonihõnguline ja punase platsi karvane käpp nii selgesti tunda, siis poleks ju suurt katki midagi – väikeste poiste liivakastimängud. Nüüd jääb tõdeda, et putinitel-medvedevitel on taskus ikka päris kõvad trumbid.

Keegi ei kahtle selles, et Eestis on piisavalt ausaid inimesi, kes punastades jälgivad korruptantide sekeldamisi ja oma järeldusi tegemata ei jäta.

Üks sellistest on kindlasti Toomas Vint. Tema maalide kordumatu ja järeletehtamatu maailm annab talle elatist. Ta on sedavõrd värvimaag, et tahaksin vahel toriseda: tee üks sarjakene mustvalgeid maale, küll oleks põnev vaadata, mis välja tuleb.

Teine taeva kingitus on mehe kirjanikuanne. Hea eesti keel, võimalus arutada tänase maailma, aga ka kirjanduse ja kunsti põliste probleemide üle: need on tema trumbid.

Esimene kaante vahele jõudnud üllitis – poolpõrandaaluse ajakirja HEES välja antud luulekogu „Suitsupilvedest unistus“ – kannab aastanumbrit 1968. Edasi tulevad sporaadiliselt ENSV aegsed raamatud, taasiseseisvunud Eestis annab Toomas välja igal aastal romaani või novellikogu.

Julgeksin ütelda, et kuidagi märkamatult on ta jõudmas klassikuks, kes uurib tähelepanelikult mehe ja naise suhteid ajas ja ruumis ning ühiskonnas. Ühiskonna problemaatika ei jäta autorit kunagi külmaks ja ta liigub kindlasti sfääris, mida tavaliselt kardetakse – täna ja praegu.

Värske romaan „Üüriline“ on jällegi tüse tükk kaasaegset kirjandust. Peategelaseks on noorkirjanik, kes satub mitmeti rataste vahele ja on üüriline nii otseses kui kaudses mõttes. Kuju on mõneti groteskne, aga ju on suures kirjanduses taolisi kujusid küll ja veel: palun – Kurva Kuju Rüütel, Dostojevski „Idioodi“ Mõshkin jne. Groteski on romaanis veelgi ning palun just selles võtmes lugeda mõndagi peatükki. Realistlikku külma ja tundetust on samas meieni toodud. Ikka tuleb meelde, et kõver nägu ei pruugi alati peegli süü olla. Teravalt tõstetakse esile eesti kauniskirjanduse ellujäämise küsimus. Mõistan suurepäraselt autori muret, jagan tema seisukohti eestluse kestvuse ja kirjanduse ellujäämise suhtes.

Ometi peame ikka meeles, et romaani peategelane pole Toomas Vint, vaid Andres Saks, kes ei pruugi mõelda sellele, et näiteks Karl Ristikivi, Arved Viirlaid ja Bernard Kangro on end klassikuiks kirjutanud palgatöö kõrvalt. See muidugi ei tähenda, et Eesti kirjanduspoliitika ei lonka ja et sellele tuleb tähelepanu juhtida ning miks mitte Andres Saksa mõtiskluste kaudu.

Viimase, aga ka mitmete teiste probleemide üle saame Toomas Vint’iga vestelda 11. detsembril k.a. Skype’i vahendusel Tartu College’i suures saalis. ILUTULI ootab teid!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus