Vaike Murumets
Justiitsministeeriumi nõunik

17. jaanuaril võttis Eesti Riigikogu vastu uue pärimisseaduse, mis jõustub 1. jaanuaril 2009. Selles on võrreldes vana pärimisseadusega rida muudatusi.

Praegu kehtiva seaduse järgi peab pärija pärandi vastu võtma: üks pärija algatab notari juures pärimismenetluse ja notar annab kõigile pärijatele pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks mõnekuulise tähtaja. Pärijad, kes selle aja jooksul notarile avaldust ei kirjuta, kaotavad pärimisõiguse. Ebaõiglane on see, et nad kaotavad õiguse isegi siis, kui nad ei teagi pärandaja surmast või vajadusest notari juures avaldus kirjutada. Notar küll kontrollib andmeid rahvastikuregistris, kuid selle põhjal ei ole alati võimalik kõiki pärijaid üles leida. Ka pärijal pole kaugeltki alati huvi kaaspärijaid otsida, sest nii on tal lootus, et tema pärand suureneb.

Pärijaks automaatselt

Uus seadus asendab pärandvara vastuvõtusüsteemi loobumissüsteemiga: kui pärija ei esita kolme kuu jooksul hetkest, mil ta sai teada oma pärimisõigusest, notarile pärandist loobumise avaldust, siis loetakse, et ta on pärandi vastu võtnud. See ei tähenda siiski, et pärija peab edaspidi tingimata kolm kuud ootama, sest endiselt on võimalik pärand vastu võtta notari juures otsese tahteavaldusega.

Uuele seadusele on pahaks pandud, et see suurendavat ebaõiglaselt kõiksugu nadude, kälimeeste ja lelletütarde pärimisõigust. See on valearvamus. Ka uue pärimisseaduse järgi toimub pärimine kolmes järjekorras nagu seni (ning kui üheski järjekorras sugulasi ei ole, on pärijaks omavalitsus või riik). Kehtima jääb põhimõte, et kui on olemas esimese järjekorra pärijad (pärandaja lapsed või nende lapsed), siis kaugemad sugulased ei päri. Ei muutu ka põhimõte, et seadusjärgse pärimise reeglitest lähtutakse alles siis, kui testamenti või pärimislepingut pole.

Uus seadus tähtsustab abikaasa rolli: tulevikus pärib abikaasa kogu pärandi, kui pole esimese ja teise ringi pärijaid (lapsed, vanemad ja õed-vennad ning nende lapsed). Lisaks tekib abikaasal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist elamule, mis oli pärandaja ja abikaasa ühine kodu.

Ehkki ka uus seadus ei anna täit kindlust, et kõik pärijad pärimismenetlusest teada saavad, on eeliseks see, et pärija saab ka hiljem talle kuuluva pärandi välja nõuda. Seda saab siiski ainult sama järjekorra pärija – nt kui lapsed pärivad oma vanemate järel, siis saab tagantjärgi pärandist osa nõuda vaid nende endi (pool)õde või -vend (või tema järeltulija), mitte mõni kauge sugulane.

Võlgu ei pärita sunniviisil

Automaatse pärijaks saamise juures on räägitud ohust pärida enda teadmata mõne kauge sugulase võlad (sest päritakse pärandaja õiguste kõrval ka tema kohustused). Tegelikult ei sunni uus seadus kedagi võlgu pärima. Esiteks on pärijal kolm kuud aega otsustada, kas ta üldse tahab võimalike võlgadega pärandit vastu võtta. Teiseks saab ta ka pärast pärandi vastuvõtmist piirata oma vastutust võlgade eest. Kui praegu peaks iga mõistlik pärija nõudma pärandit vastu võttes kohe pärandi inventuuri, et ennast ootamatute võlgade eest kaitsta, siis uus seadus lubab seda teha ka hiljem ning pärast seda ei maksa pärija rohkem, kui ta on n-ö vara aktivana pärinud.

Kuna vana seaduse järgi on pärijal õigus muudkui oodata ja mõelda, kas ta tahab vara vastu võtta või mitte, siis on ka selgusetu, mis saab vahepeal varast ja kohustustest, mis varaga seotud on – näiteks kes maksab korterelamus ühe korteriomaniku surma järel tekkivad soojavõlad? Või kui pärijaid ei ole veel üles leitud ning pärandvara võidakse lihtsalt laiali tassida jms.

Vastuseid neile küsimustele on aga tingimata vaja näiteks juhul, kui osa pärijaid on välismaal ega saa oma huvide eest seista. Edaspidi nimetab kohus sel juhul pärandi hooldaja, kes peab tagama vara säilimise ja tegelema inimestega, kel on pärandvara suhtes nõudeid.

Lisaks ei saa senise seaduse järgi nt võlausaldajad piisavalt kiiresti teada, kes on pärijad. Uue seadusega paranev võlausaldaja seisund ei tähenda aga, et võlausaldajal on edaspidi õigus saada rohkem raha kui seni. Ei saa – ta saab lihtsalt kiiremini teada, kes on pärijad. Tasub meeles pidada, et võlausaldajad ei ole ainult Rootsi pangad, vaid näiteks ka korteriühistud, kellele on pikka aega maksmata arved märksa tõsisem probleem kui pankadele.

Kokkuvõttes: ehkki uue pärimiskorraga kaasnevad mõned keerdküsimused (eelkõige rahvastikuregistri puudulike andmete tõttu), ei muutu n-ö tavalised pärimisasjad, kus pärijaiks on esimese järjekorra pärijad ja abikaasa, edaspidi keerulisemaks, küll aga muutuvad mõned keerulisemad asjad selgemaks.

Märkmed: