On seega tekkinud uus realiteet piirileppe protsessis.
See, millega Paet & co hakkama said, ei ole ”pulli” tegemine ja muidugi ka mitte hr Paeti isiklik initsiatiiv. Piiriküsimus Venemaaga on üks paljudest tegudest, mille puhul vôimuladvik rahvaga läbi arutamata otsuseid teeb - ehk veelgi enam, kodanikkonna arvamust eirab. Kas siis puuduliku dialoogivôime tôttu vôi tahtlikult.
Ükski leping ei pruugi olla ja ilmselt ei olegi igavene, muudatusi ja korrigeerimisi tuleb ikka ette. Selliseid asju tuleb aga ajada põhiseaduse kohaselt, et tekiks legitiimsus. Meediast kostab hääli, et halb piirilepe on parem kui üldse mitte midagi. Mööda minnakse olulisest faktist, et asi tehti ebaseaduslikult ja selleks elanikkonnalt mandaati omamata. Pealegi unustatakse mainida (kas tahtlikult) et Tartu rahuleppe järgse piiri muutmisega kaotatakse 5,2% territooriumit. Räägitakse mingitest heinamaa tükkidest, mida vahetati. Ei midagi konkreetset... Merepiiri muutmisega ei mainita kaotatud 1000 ruutkilomeetit. Sellised suured territoriaalsed ja ressursilised muutused eeldavad rahva käest mandaadi küsimist, et asi legitiimne ja tervele rahvale vastuvõetav ning selge oleks. Demokraatlikus riigis eeldaks pôhjalikku rahvaarutelu, millele järgneb rahvahääletus. Oleneb tulevastest riigikogu(de) otsustest, kas see antud üllitis kinnitatakse(ratifitseeritakse) vôi see kuulutatakse õigustühiseks.
Teisipäeval toimunu võis paljudes tekitada lootusetuse tunde - justkui oleks vaip alt ära tõmmatud ja jääb üle vaid nutta ja ahastada.
Riigireetmine jääb riigi reetmiseks. Poliitiliste olude muutumisel tuleb allakirjutatud piirileppega seotud isikud igal juhul kohtu alla anda – kuriteod riikluse vastu ei tohi aeguda. Ei ole tolerantsust riigireetmise, juunikommunismi ja kvislinglikkuse suhtes.
Seni tuleb arvestada aga olemasoleva tekkinud uue realiteediga ja kasutada muid võimalusi.
Mida teha edasi? Tuleb selget vahet teha revanšismil- minevikuihalusel ja rahvuslikul konservatismil – alalhoidlikkusel, jätkusuutlikkusel ja stabiilsusel.
Oluline on tegutseda eesmärgi nimel, et leping ei saa riigikogu kinnitust.
Paljud asjatundjad on märkinud, et leping on sôlmitud ilma korraliku ettevalmistuseta, Lisaks ütlevad paljud asjatundjad selgelt, et lepingut ei ole vaja.
Pole märke, et valitsus, välisminister ja Riigikogu väliskomisjoni eesotsas olev isik oleksid vôimelised asjatundjate arvamustega arvestama.
Valitsus ja välisminister pole andnud ülevaadet mis saab teisele poole piiri jäänud põlistest Eesti kodanikest? Läbi arutamata ja avalikustamata on Setomaa ja Ingerimaa teema, ära veetud TÜ varad, Eesti Posti arhiiv/muuseum, presidendi ametikett jne. Teisele poole piiri jäänud Eesti kodanikelt pole küsitud, kuidas nemad uues olukorras, mis piirilepingu kinnitamine riigikogus kaasa vôib tuua soovivad oma elu korraldada säilitamaks sidemeid Eestiga. Nende soove ei teatagi, rääkimata riigimehelikust lähenemisest ja soovist oma rahva eest hoolt kanda.
Kuidas hakkab toimuma setode kui lõhestatud territooriumiga kodanike ränne üle piiri – viisasüsteem. Kuidas lahendatakse nende kodakondsusküsimus, kas on kahekordne kodakondsus nende suhtes? Kui paljud soovivad elama asumise võimalust Eestisse?
Kas riigikogu saab kinnitada lepingut kui pole vastuseid ja läbitöötatud lahendusvariante nendele elementaarsetele küsimustele?
Ei piirilepingu pealiskaudsele ratifitseerimisele!
Andrus Leberecht,
EKRE Lääne Tallinna ringkonna Nõmme osakonna juhatuse esimees
