Uus meedia ja psühholoogiline kaitse (2)
Arvamus 03 Feb 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson pühapäev, 2. veebrua 2014
Kui ma 2000. aasta algul Postimehe peatoimetaja kohalt lahkusin, oli Eesti veebimeedia veel lapsekingades. Õigemini polnud Postimehe jaoks seda veel päriselt olemaski. Netileht oli vaid paberlehe peegeldus. Online-toimetust polnud ning mingit elu veebiküljel ei toimunud.

Toimetuse tegevus keskendus iga päev paari tähtsama koosoleku ümber, kus räägiti sellest, milline uudis võiks olla järgmise päeva lehe esikülge väärt ning millised lood olid erinevatele alatoimetustele keskseteks teemadeks.

Suureks tehnoloogiliseks hüppeks oli siis hoopiski sideteenuse areng viisil, mis võimaldas 1998. aasta kevadel Postimehe toimetuse kolida trükikojata Tartust Tallinnasse. See tagas Postimehele toonases teravas konkurentsis Eesti Päevalehega turuliidri positsiooni.

Lugeja hinnang ja vastukaja ilmunud artiklitele või lehele tervikuna selgus kas kirjades toimetusele või avaliku arvamuse küsitlustes. Tõsi, Delfil oli tollal juba esimene online-elu kogemus olemas, kuid veel võrreldamatu tänasega.

Veidi enam kui tosina aastaga on olukord muutunud rohkem kui kunagi varem meedia ajaloos. Varasemad suured raputajad olid kindlasti telegraafi, raadio ja televisiooni leiutamine. Suure murrangu hõngu hakkas aga rohkem tundma 1980ndatel aastatel, kui korraga trügisid inimeste meediaharjumustesse nii CNNi ööpäevaringsete uudiste fenomen kui esimestesse koduarvutitesse jõudnud netiväljaanded.

Interneti ja lairiba kiire levik viimasel paarikümnel aastal on olukorda sedavõrd muutnud, et muidu nii konservatiivse meediahoiakuga Mart Kadastik oli hiljuti sunnitud tõdema paberväljaannete paratamatu taandumise või koguni kadumise võimalikkust.

Kadastikul on ilmselt õigus. Vaadates kasvõi enda uusi meediatarbimise harjumusi ning rääkimata Angry Birdsi põlvkonnast võib olla päris kindel, et meid ootab peagi ees veelgi suuremate muutuste ajastu. Ja see võib tulla kiiremini ning viisil, mida me täna ei pruugi ette aimata.

Veel 1997. aastal Postimehe Moskva korrespondendina töötades pidin kehva sidekvaliteedi tõttu enamiku oma lugudest Eestisse saatma faksiaparaati kasutades. Harvad polnud ka juhud, kui lugeisn loo läbi telefoni toimetuse makile, kust see siis uuesti arvutisse löödi. Siis tundusid tänased infojagamisviisid ulmelistena.

Täna kanname nutitelefoniga endaga igal hetkel kaasas sisuliselt tervet ilma. Kommentaaridest tiine infotulv on meeletu – suurväljannetest blogide ning netitelest säutsudeni. Mida aeg edasi, seda vähem on inimesed sõltuvad etteantud teleprogrammidest või toimetajate suvast. Valikuid tehakse hetkeemotsioonist ja kitsast huvist. Samas on valikusõel inimestel väga erinev ning sageli sõltub see meediatarbija haridustasemest. Teisisõnu avab tänane meediakeskkond erakordselt suure võimaluse manipulatsiooniks või ka valeinformatsiooni levitamiseks viisil, millest võisid näiteks eriteenistused kõigest paarikümne aasta eest vaid unistada.

Eesti ja paljud vaba maailma riigid on interneti levikust võitnud rohkem kui me oskame täna ette kujutada. Ilma infotehnoloogilise revolutsiooni viljade kasutamiseta poleks me nähtavasti oma siirdeprotsessis olnud nii kiired ja edukad. Ja mõistagi poleks Eesti täna maailmas tuntud kui innovaatiline e-riik, kui me poleks osanud juba aegu tagasi teha julgeid otsuseid kasvõi näiteks ID-kaardi juurutamise näol.

Meediaga pole teisiti. Nii avatud, vahetut ja võimalusterohket meediaruumi poleks netita võimalik ette kujutada. See on olnud kiire ja samas paratamatu areng. Isegi autoritaarsetes ühiskondades on internet avanud “õhuaknad”, mida tavameedia poleks iialgi suutnud. Tõsi, riigiti on interneti kättesaadavus siiski erinev ning võib eeldada, et lähematel aastatel pigem suureneb surve valikulise või osaliselt piiratud netikasutuse kasvu suunas. Eriti riikides, kus vaba arvamust käsitletakse ohuna võimu püsimisele.

Uue ja samas üha kaootilisema meedia levik ning inimeste meediaharjumuste muutumine on parajaks väljakutseks ühiskonna sidususe säilitamisel või ka moodsamalt öeldes psühholoogilise kaitse tagamisel.

Uue meedia ajastu on ühtlasi andnud sõnale sellise jõu ja mõju, mida varem ei suutnud ka kõige hinnatumad kirjanikud või peened sõnamoonutajad. Kui parafraseerida briti poeedi George Gordon Byroni mõttetera miljonit mõtet tekitavast tinditilgast, siis tänane ülidünaamiline meediaruum võib hetkega haarava pealkirja kaudu kujundada kümnete miljonite inimeste arvamust.

Kommunistlikust Rumeeniast 1970ndate aastate lõpus Läände põgenenud Ceaușescu luureülem kindral Ion Mihai Pacepa on oma äsja ilmunud raamatus “Disinformation” suurepärase detailirohkusega avanud kunagise Nõukogude luuresüsteemi võimekuse ning ka sihikindluse valeinformatsiooni levitamisel.

Pacepa tähelepanu keskmes on muuhulgas see, kuidas KGB kõikvõimalikke skeeme ja sõnumikanaleid (uudistest teatrini) kasutades püüti kujundada maailma avalikkuse arvamust Teise maailmasõja aegse paavsti Pius XII kohta nii, et inimestel jääks meelde tema seotus Hitleriga. Selle valega püüdis Moskva õõnestada kommunistliku režiimi üht suuremat vastustajat – Vatikani. KGB muidugi ei eksinud oma analüüsis – Poola päritolu paavst Johannes Paulus II, keda KGB püüdis ka tappa, oli oma tegevusega üks mõjukamaid persoone Nõukogude impeeriumi lammutamisel.

Milleks tegin siin viite Pacepa raamatule, mis loodetavasti leiab peagi kirjastamise ka Eestis? Aga ikka selleks, et paremini mõista meelemõjutustehnoloogia olemust. Ajad on küll teised, kuid põhitõed ikka samad. Nii nagu ei kao luuramine kuhugi, nii ei kao ka mõjutustegevus.

Uus meedia annab selles vallas täna kätte hoovad, mis oskuslikul kasutamisel võivad kujuneda tõsiseks julgeolekuriskiks riigile või rahvale, kelle vastu mõjutustegevus suunatakse. Eriti tõsine on see oht väikestes avatud meediaruumides, kus on lihtsam tekitada emotsionaalset ebastabiilsust. Tulenegu see siis poliitilistest, ajaloolistest, etnilistest, rassilistest või mõnest muust tegurist.

Eestis võib selliseid näiteid tuua peaaegu igapäevaselt. Anonüümsed kommentaariumid on selleks veel eriti soodus pinnas, kus teadlikult võidakse teatud teemadel lugejate meelsust sihilikult suunata. Online-meedia edu on suuresti määratud klikisurvega. See tähendab, et kõige olulisem on pilt või pealkiri. Nii võib toimetajal teinekord kahe silma vahele jääda, et skandaalihõnguline lugu on lausa sisuvale või pole pealkirjal sisuga midagi ühist.

Üheks hiljutiseks ilmekaks näiteks on kasvõi USA endise kaitseministri Robert Gates’i sõnade väänamine. Täpsemini levis meie meediaruumis Vene uudisteagentuuri Interfax sõnum, mille kohaselt Gates oma äsjases mälestusteraamatus olla öelnud, et Balti riikide võtmine NATOsse oli viga. Tegelikult midagi sellist Gates pole kirjutanud, kuid esimesed pealkirjad juba tegid oma töö. Mõnel pool jõudis see ekslik uudis lausa trükki.

Aga ka rahvusvahelisel tasandil pakub uus meedia erakordse võimaluse isetekkelistele või teadlikult loodud globaalsetele kuulsustele või ka kuulsuse narridele. Mõistagi on enamikul juhtudel tegemist positiivsete näidetega. Gangnam stiil poleks Youtube’ita mingil viisil niisugust megapopulaarsust kogunud. Tänaseks on esimest klippi vaadatud ligi kahel miljardil korral.

Kuid mündil on ka teine ja palju tõsisem pool. Võtkem kasvõi Snowdeni või Assange’i juhtumid. 1990ndatel aastatel poleks neid mehi olemas olnud, sest sellisel viisil infolekke levitamine polnud lihtsalt võimalik. Siis oleks nende varastatud teave jõudnud vaikselt mõne luureteenistuse failidesse. Täna annab aga tundliku salateabega mõnusalt avalikkust mõjutada ning vastaste usaldusväärsust murendada.

Mida siis teha? Kindlasti pole lahenduseks piiramine ega keelamine. Vaba internetiga Eestis oleks see tulutu, sest sotsiaalmeedia teeb oma töö niikuinii ära. Küll on aga kõige lihtsamaks vahendiks tugev toimetajatöö. Nii nagu sõnal nii on ka toimetajal täna palju suurem roll, kui tal kunagi on olnud. Toimetaja teeb infomassiivist valiku ning viib lood avaldamiskõlbulikuks. Uue meedia kiirus ja sagedane pinnapealsus asetavad mõistagi omad raamid, kuid allikakriitika ja toimetuse jagatud liin on endiselt kvaliteedi tagajad. Mida professionaalsem on väljaanne, seda vähem jääb ka võimalusi välisele manipulatsioonile. Nii lihtne see ongi.

Allikas: Autori ajaveeb
 
    Trüki   E-post   FB     
16 Jan 2018 10:31
EESTI EKSPRESSI VÄRSKE LUGU | Anne ja imeline armastus viisid Nõmme poisi Ameerika unelmasse
16 Jan 2018 05:33
Sant Andreu Jazz Band
15 Jan 2018 16:16
ESTO 2019 logo valitud. PDF, EST, ENG
15 Jan 2018 15:48
Ansambel Estonian Voices tegi USA debüüdi PM
15 Jan 2018 15:24
ESTO 2019 logo JPG versioonis
15 Jan 2018 10:51
2017.11.07 - Mõtleme taas TTV
14 Jan 2018 22:01
Suurepärane! Kaia Kanepi ja Anett Kontaveit alustasid Australian Openit ilusate võitudega DELFI
14 Jan 2018 20:55
Paavo Järvi viib EV100 pidustused Euroopa kuulsamatesse kontserdimajadesse PM
14 Jan 2018 20:31
Fotod: Ämaris maandus 12 USA hävituslennukit DELFI
14 Jan 2018 20:16
Eesti Rahva Muuseum ja Väliseesti Muuseum koguvad ESTO-ainelist materjali. Eesti Elu
14 Jan 2018 20:03
Trumpi paar viimast nädalat, millest meedia ei räägi. FB (2)
14 Jan 2018 11:36
Utria dessandi võitis Scoutspataljoni võistkond ERR
14 Jan 2018 11:31
Miks arvab kaitseväe järgmine juhataja Martin Herem, et naistele pole kohustuslik ajateenistus vajalik? DELFI
14 Jan 2018 11:05
“Räägime asjast” 14.01.2018 by Raadiosaade "Räägime asjast"
14 Jan 2018 10:49
Life is so beautiful Estonian Life
14 Jan 2018 10:46
Eesti Suusapäev 2018 - ESTO Ski Day 2018 Estonian Life
13 Jan 2018 20:18
Shareholders Requisition a Meeting of Estonian House Limited EWR, Estonian Life (10)
13 Jan 2018 16:23
Raamat: Eesti juurtega riskikapitalist Steve Jurvetson korraldas alko-, narko- ja seksiküllaseid pidusid Silicon Valley IT-tuusadele
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus