Kõlavatel loosungitel on oma koht ja vajadus meie elus. Neid läheb vahetevahel tarvis, et end argisest rutiinist välja rebida. Lahingust koju sammuva surmani väsinud väeüksuse sammu võib ootamatult ergutada uljas rivilaul. Skaudipoiss hüüab: „Alati valmis!“ ja peab seda juhtmõttena silma ees, kui vormiriietuse selga tõmbab. Tuletõrjuja paneb kahjutuld kustutades ja inimhingi päästes oma elu kaalule, kuid alles hiljem säravas mundris paraadile minnes kuuleb pealiku sõnu: „Jumalale auks, ligimesele kasuks!“

Argielu on midagi muud kui loosungid ja seepärast jäävad viimased õõnsaks ja tühiseks, kui neid tegelikus elus ei rakendata. Leidub aga inimesi, kes oskavad, tahavad ja suudavad pühapäevased loosungid riietada argisesse kuube ning viia nad sinna, kus nad muutuvad elavaks. Pühapäeval, 1. aprillil puhuti Noorte Talentide Kevadkontserdiga elav hingeõhk sõõrmeisse uue ärkamisaja loosungile: eestlane olla on uhke ja hää.

Korraldajaks oli Eesti Sihtkapital Kanadas, sponsoreiks Toronto Eesti Ühispank, Ontario Eesti Golfiklubi ja Estore. Asukohaks Toronto Eesti Maja suur saal. Esinesid noored, enamuses juba kolmanda põlve väliseestlased. Võidutses eestlus.

Korraldajate poolt lausus tervitussõnad Toomas Trei, kes ühtlasi koordineeris kogu kava kulgu ja tutvustas järgemööda esinejaid. Avasõna ütles pastor Jüri Puusaag, kes juhatas ürituse sisse Palmipuudepüha mõtetega, lõpetades oma sõnavõtu vastavasisuliste palvesõnadega.

Kava esimene osa kandiski peaaegu eranditult religioosset ilmet. Esines Peetri koguduse ansambel „Helin“ Margit Viia-Maiste juhatusel ja baptistikoguduse noorteansambel Marika Wilbiksi juhatusel. Duetti laulsid Krista Paivel ja Jonathan Wilbiks, soololauluga esines Jüri Kimsto. Peetri koguduse ansamblis laulis 9 tütarlast, kes esitas neli laulu, neist ühe dirigendi klaverisaatel. Puhtad noored hääled heas harmoonilises tasakaalus saavutasid publikuga kohe hea kontakti.Kaks säravat duetti Charles Kipperi klaverisaatel süvendasid seda meeleolu. Helivõimendus oli ehk algul pisut tugev, kuid mitte sel määral, et rikkunuks hea ettekande. Jüri Kimsto a capella soololaul oli puhas ja kontrollitud. Esimese osa lõpetas baptistikoguduse 16-liikmeline ansambel kolme lauluga. Erinevalt eelmisest ansamblist olid nende laulud rõõmsailmelisemad ja kõik klaverisaatel, saatjaks taas Charles Kipper nagu kogu ülejäänud kavas. Dirigendi elav ja temperamentne juhatamine oli nauditav, kontroll ansambli üle suurepärane. Hoogne ja samaaegselt väärikas lõpp nii muusikalises kui usulises mõttes.

Vaheajal teenindasid Sihtkapitali juhatuse liikmed kuulajaskonda, kandes lauale taldrikuid võileibade, pirukate ja kringliga. Loomulikult ei puudunud ka kohvikannud. Oli võimalus keha kinnitada ja kõrgematele meeltele puhkust anda. Kuid mitte kauaks. Hulk programmi oli veel ees. Vahepeal tutvustas Sihtkapitali esinaine Lia Hess juhatuse liikmeid ja andis ülevaate organisatsiooni tegevusest ning eesmärkidest. Selgus, et suvel on Eesti Täienduskooli koor Eestisse laulupeole sõitmas ja toetuse raskuspunkt on suunatud just neile. Ka on kavatsus jatkata samalaadseid üritusi kui oli hiljutine „Laulge kaasa“ saade Reet Linnaga.

York Stars'i esteetilise rütmilise võimlemise vanem eliitrühm, mille treeneriks on Katrin Pettinen, esitas paar numbrit, demonstreerides efektiivselt oma nooruslikku graatsiat. Kahe numbri vahel loositi välja sponsorite poolt välja pandud loteriivõidud. Loterii korraldajaks oli Peeter Põldre ja loosid tõmbas välja noorim piduline Jaak Hemingway Taul. Viimast pidi ema teataval määral kontrollima, sest noorhärra, keda küll kõige ausamaks piduliseks tituleeriti, üritas iga võidupiletit kähku suhu pista – mis hammaste taga, see oma.

Järgnesid muusikalised ettekanded, kus esines kolm pianisti: Owen Vaga, Kara-Liis Coverdale ja Elli Kipper. Soololaule esitasid Elena Lepik ja Järvi Raudsepp. Instrumentaalsoolodega esinesid Elena Lepik – flööt ja Sven Simm – kitarr. Ainus ansamblinumber oli neljalt muusikult: Elena Lepik – laul, Kalev Nisbet – kitarr, Tomas Saun – viiul ja Aleksandra Wilbiks – flööt. Palju kvaliteetseid helikunsti maiuspalu jõudis programmi vältel publiku kuulmenahkadeni.

Finaaliks kutsuti kogu arvukas esinejatevägi ette. Neid tänati toetusümbriku ja lillekimbuga. Ei unustatud ka nähtamatuid abijõude nagu helimeister Allan Eistrat ja kava koostaja Maimu Mölder. Ühiselt esitati Marika Wilbiksi juhtimisel ja Charles Kipperi klaverisaatel René Eespere „Ärkamise aeg“, mille teisel poolel kogu publik kaasa tõmmati. Uhkemaist uhkem kulminatsioon!

Kava teisest osast, milles nii palju head ja kohati lausa kõrgväärtuslikku muusikat pakuti, ei tahaks üritada kedagi esile tõsta. See rikuks haarava üldmulje, mis oli olulisem kui kõik muu. Esitatu oli kogusummas uhke ja võimas eestluse võiduparaad, mis ei jätnud puudutamata ühegi kuulaja südant, kes enam kui kuus aastakümmet tagasi elujõulise inimesena kodumaa maha jätma pidi.

Esile tõstaksin midagi muud. Nii väga kui ma head muusikat armastan ja hindan ning samavõrdse vastumeelsusega talun kõnelejaid kontsertidel, pean tunnistama, et sel pärastlõunal ei läinud mulle miski nii mõjuvalt hinge kui Lia Hessi sõnavõtt. See oli nagu võõrsil kasvanud eestlaste generatsiooni usutunnistuse deklaratsioon – lihtne, selge ja jõuline. „Ainult meie mineviku üle otsustasid võõrad, tulevik on meie eneste kätes.“ Kristallselge väide, mille tõestust polnud vaja kaugelt otsima minna, olime seda just ise kaasa elamas. Pidagem silmas, et mitte ainult laval ei osalenud võõrsil sündinud eestlased, seda olid valdavas enamuses ka ürituse korraldajad. Ainult peapiiskop electusAndres Taul on Eestis sündinud, hariduse omandas temagi võõrsil.

Eesti Sihtkapital Kanadas on ilmselt heades kätes. Jätkugu neile meie kõigi toetus. Eestlane olla on tõesti uhke ja hää.

Kui midagi üldse kritiseerida (ja ka sellest ei pääse), siis peab mainima, et kava oli lubamatult pikk. Kolm tundi istumist väsitab mitte ainult publikut, vaid vähendab ka viimaste esinejate ausalt teenitud aplausi kvaliteeti. Kes lavaga on tegelenud, teab, et aplausil on oma nägu ja karakter. Kui esimeste esinejate puhul oli aplaus spontaanselt maruline, siis lõpupoole hakkas aplausis juba domineerima kohusetruudus, millest lihtlabane tüdimus polnud enam kaugel. Korraldajad ärgu pahandagu ega heitugu. Millestki ei õpita paremini kui oma vigadest ja nende parandamiseks ei puudu võimalused. Me kõik loodame, et selleilmelisi üritusi tuleb veel ja veel.

Märkmed: