Hallil 19. oktoobri pühapäeval ruttasime soome kiriku poole, sest õpetaja Tiit Tralla oli Torontost tulnud Tänupüha jumalateenistust pidama meie siinsele väikesele eesti kogudusele.

Seekord oli koos õpetajaga 16 inimest kirikus, paljud meist on igavikku lahkunud või haiged. Kuid õp. Tralla naeratus ja julgustavad sõnad – „kogudus on kohal!“ – tegi meidki kohe rõõmsamaks.
Õpetaja jutlus oli südamlik ja rahustav, kuid meie laul vilets. Aga kui aga õpetaja pärast ütles, et laul olnud „nii soe“, tundsime jälle end paremini.

All kohvilauas juttu ajades meenutasime minevikku – aega, mil meid oli siin palju rohkem ja tegevus vilgas. Sealgi hajutas õp. Tralla meie kurbi mõtteid, öeldes, et ükskõik kui vähe meid ka on alles jäänud, läheme ikka julgelt edasi oma kindlat rada.

Oleme õp. Trallale väga tänulikud selle eest, et ta pole meid unustanud ja et tal alati leidub julgustavaid ja positiivseid sõnu meie jaoks. Südamesse jäi sellest päevast soe tunne, mida isegi koduteel alanud vihm ei suutnud rikkuda. Olime tänupühal tänulikud selle eest, et meid veel niigi palju alles on.

Märkmed: