Uudised Ukrainast FB
Eestlased Ukrainas 09 Dec 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eric Marcolis
Üks tuntumaid ja informeeritumaid ajakirjanikke kogu Ameerika kontinendil on Eric Margolis, kes on aastaid olnud Toronto Sun’i maailmasündmuste veeru autor. Tema kirjutusi on Toronto Sun’i kõrval ilmunud veel New York Times’is, Wall Street Journal’is, International Herald Tribune’is ja mitmes teises väljaandes.
Ühe tema poolt avaldatud artikli kohta, milles ta kirjutas Nõukogude Venemaal Stalini režiimi ajal Ukrainas toimunust, kirjutas ta hiljem:
“Olin šokeeritud noorte Ukraina päritoluga ameeriklaste, aga ka kanadalaste poolt saadetud kirjade hulgast teatamaks, et enne minu veeru lugemist nad polnud mitte midagi kuulnud aastatel 1932-33 Ukrainas toimunud genotsiidist, milles Stalini režiim mõrvas seitse miljonit ukrainlast ja saatis veel kaks miljonit kontsentratsioonilaagritesse.
Kuidas võis selline ajalooline amneesia tabada nii suurt hulka ukrainlasi? Juutidele ja armeenlastele on neid tabanud genotsiidi mälu veel praegu mõjutamas nende igapäevast elu. Ja ometi on veerandi Ukraina elanikkonna hävitamise 70-al aastapäeval (2003. a. V.K.) see hiiglaslik kuritegu kadunud ajaloo "musta auku", kirjutab Eric Margolis.
Kuid kahjuks on ka meie noorema põlvkonna teadmised Stalini režiimi kuritegude ja Teise maailmasõja sündmuste kohta üsnagi ühepalgelised ning tugevasti mõjutatud nõukogude aegsest ajalookäsitlusest ja tollasest propagandast. Eriti on see märgatav, kui lugeda interneti võrgulehekülgedel avaldatud kommentaare möödunud sajandi ajaloosündmuste kohta.
Vaadelgem siis lähemalt, mis toimus ennesõjaaegsel kommunistlikul Venemaal ja kuidas arenesid N. Liidu ja lääneriikide suhted sõjaperioodil.
Kommunistide võimuletulekuga Venemaal loodi maailma jõhkraim hävitussüsteem. See süsteem asutas esmakordselt Euroopa mandril kontsentratsioonilaagrid. Tšeka viis sisse kommunistlikule režiimile mittelojaalsete kodanike jälitussüsteemi, s.t. arreteeriti mitte see keda jälitati, vaid jälitatava perekonnaliikmed, kes seejärel hukati.
1918. aastal alustas revolutsioonitules sündinud punane Venemaa relvade jõul endiste impeeriumimaade ühendamist Venemaa külge. Punase Venemaaga ühendati Ukraina, Valgevene ja Kaukaasia ning Kesk-Aasias - Turkestan, Horezm ja Buhhara. Ühendamata jäid (esialgu) Soome, Eesti, Läti, Leedu, pool Poolat ning Bessaraabia.) Austria-Saksamaa suhete eeskujul tulnuks seda nimetada anšlussiks.
Läänemaailm aga seda "superanšlussi" peaaegu et ei teadvustanud, just nagu poleks neid maid olnud... Kuigi tegemist oli viie miljoni ruutkilomeetri suuruse maa-ala vägivaldse ühendamisega Venemaa külge, mis võrdus Saksamaa poolt liidetud 60 Austria pindalaga. Selle ühendamise käigus hukkus neil ühendatud aladel organiseeritud nälja ja massimõrvade tagajärjel ligi 48 miljonit inimest, ehk 22 protsenti bolševike võimu alla sattunud elanikest. Sadu tuhandeid suleti koonduslaagritesse.
Nõukogude Venemaaga vägivaldselt liidetud maadest kannatas bolševike koletute kuritegude all ja oli hävitatud elanike arvu poolest suurim Ukraina. 1932. aastal alustas Stalin sõda omaenda rahva vastu. Ukrainasse saadeti Vjatšeslav Molotov, Lazar Kaganovitš ja NKVD peamees Genrihh Jagoda, et maha suruda Ukraina talunike vastupanu, kes ei soovinud astuda kolhoosi.
Näljaohvrid
Ukraina näljaohvrid
Punaarmee abiga piirati Ukraina oblastid ümber, kus seejärel kõik elanike toidutagavarad ja elus- loomad konfiskeeriti. NKVD üksused hukkasid massiliselt "parteivastaseid elemente". Kaganovitš – virtuaalne Nõukogude Liidu Adolf Eichmann – olles raevunult mitteküllaldase ukrainlaste mahalaskmise üle, nõudis 10.000 ukrainlase hukkamist nädalas. Kahe aastaga hukkas NKVD 80% Ukraina harit- lastest.
1932. ja 1933. aasta karmi talve jooksul lasti maha, suri nälga või külmus ära 25.000 ukrainlast päevas. Kannibalism, kus vanemad sõid oma lapsi või vastupidi, muutus tavaliseks. “Ukraina”, kirjutas ajaloolane Robert Conquest, “oli just nagu hiiglaslik tuleviku Bergen-Belseni surmalaager.”
Seitsme miljoni ukrainlase - neist kolme miljoni lapse massimõrv ning veel kahe miljoni ukrainlase Gulagi laagritesse saatmine (kus enamik neist suri) oli Nõukogude propaganda poolt rangelt varjatud. Läänemaailma kommunismi pooldajad, nagu New York Timesi ajakirjanik Walter Duranty, inglise kirjutajad Sidney ja Beatrice Webb ning Prantsuse peaminister Edouard Herriot käisid Ukrainas, kuid eitasid genotsiidi ja kiitsid Nõukogude "põllumajanduslikku reformi". Genotsiidi esiletoojaid nimetati "fašismi agentideks".
Ühendriikide, Briti ja Kanada valitsused olid genotsiidist küll teadlikud, kuid ignoreerisid seda, takistades isegi abistamisgruppide saatmise Ukrainasse. Vaid Hitler ja Mussolini tõstsid kisa Nõukogude industrialiseeritud mõrvade üle, kuid tegid seda irooniliselt ja nende endi huvidest lähtuvalt.
Lääne-Euroopa ajaloouurijate arvates olid stalinlikud repressiivorganid Teise maailmasõja eelõhtuks mõrvanud üle 30 miljoni nõukogude elaniku. See hävitatud kuuendik Venemaa elanikest oli vene intelligents, rahva haritum ning võimekam osa.
Kui võrrelda bolševike poolt hävitatud ohvreid arvudes, siis spetsialistide poolt tehtud arvutuste kohaselt saame järgmise pildi:
- revolutsioonieelsel Venemaal [kuni 80 aastat enne revolutsiooni] hukati tsaarivõimu poolt aastas 17 inimest;
- Keskajal tuntuks saanud inkvisitsiooni ajal hukati aastas umbes 120 inimest;
- 1920. aastal Tšeka poolt välja antud raamatus räägitakse aga uhkusega 1918 –1919 aastal nende poolt läbi viidud “revolutsioonilisest tööst”, kus ilma kohtuotsuseta lasti maha üle 1000 inimese kuus (s.t. 12 tuhat inimest aastas);
- Stalini terrori õitseaegadel, aastatel 1937–1938, kui Punaarmees ja parteis toimus nn. „puhastus“, hukati NKVD poolt kuni 40 tuhat inimest kuus (480 tuhat aastas);
Samamoodi, kui ukrainlaste hävitamine, toimus 1920. aastal ka doni-kasakate ning 1941. aastal volga-sakslaste hävitamine. Peaaegu märkamata jäi aga läänemaailmale kahe miljoni Nõukogude Liidus elanud moslemi - tšetšeenide, inguššide, krimmi tatarlaste, tadžikkide, baškiiride jne. genotsiid. Tšetšeeni vabadusvõitlejad, keda praegu mõnede lääneriikide ning Venemaa poolt terroristideks nimetatakse, on nõukogude gulagi üleelanute lapselapsed.
Kuna Kaganovitsh, Jagoda ja mõned teised kommunistliku partei ja NKVD juhid olid juudid, siis hakati hirmunud Euroopas isegi uskuma Hitleri absurdset väidet, et kommunism on juutide plaan kristliku tsivilisatsiooni hävitamiseks.
Kui algas Teine maailmasõda, liitus Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill Staliniga, kuigi nad olid täiesti teadlikud, et see režiim oli juba ammu enne Hitleri juutide ja mustlaste hävitamise algust mõrvanud vähemalt 30 miljonit inimest. Ja ometi selle kummalise moraaliga hinnatud massimõrvade hinnangu järgi jäid hiljem süüdlasteks vaid sakslased. Kuigi Stalin mõrvas kolm korda enam inimesi kui Hitler, oli ta Rooseveltile ikka vaid "Uncle Joe" (Onu Josif).
Briti-Ühendriikide liit Staliniga tegi neid osalisteks stalinlikes kuritegudes. Roosevelt ja Churchill aitasid säilitada ajaloo mõrvarlikumat režiimi, kellele nad “kinkisid” 1945. aastal ka veel enam kui pool Euroopat.
Neile unustatud julmustele lisandusid veel 1940.-41. aastal eestlaste, lätlaste, leedulaste ja poolakate hukkamised, Gulagi laagritesse saatmine ning küüditamised. Veel peale sõja lõppu deporteeriti NKVD poolt kolm miljonit saksa naist, vanurit ja last Venemaale. 1945. aastal Saksamaale ja Austriasse sissemarsil mõrvasid punaarmeelased 56 tuhat tsiviilisikut. Ligi 900 tuhat (mõnedel andmetel 2 miljonit) saksa naist vägistati. Kokku kaotas Saksamaa pärast sõja lõppu, st. juba rahu ajal 7 miljonit inimelu.
Lääneliitlastele oli natsism ainuke õelus. Nad ei tahtnud kuidagi tunnistada oma liitu teise massimõrvariga. Pärast sõda püüdsid mõned vasakpoolsed isegi eitada nõukogude genotsiidi. Jean-Paul Sartre eitas isegi gulagi laagrite olemasolu Venemaal.
Nõukogude Venemaale oli juutide holokausti esile toomine vajalik eelkõige fašismivastasuse õhutamiseks ja oma kuritegude maskeerimiseks. Samas nägid juudid holokausti kui ainulaadset võimalust. See oli Israeli raison d’etre (olemasolu õigustus). Nad kartsid, et teiste genotsiidide samaaegne esiletoomine vähendab nende oma. On see ju inimloomusele nii omane.
Ka tänapäeval hoiavad lääneriikide ajaloolased, ajakirjanikud ja Hollywood tähelepanu vaid juudi holokaustil, vaikides samal ajal aastakümnete vältel Nõukogude Liidus toimunust. Lugematul arvul läänes ilmunud raamatute ja filmide põhjal teatakse seal hästi natside Adolf Eichmanni ja Heinrich Himmleri kuritegudest ning Babi Yarist ja Auschwitzist. Kuid kuipalju teatakse nõukogude massimõrvaritest Dzeržinskst, Kaganovitšist, Jagodast, Ježovist ja Beriast? Ikka veel jälitatakse natsi mõrvareid, mitte aga kommunistidest mõrvareid. Ukraina genotsiidist ja Stalini aegsest gulagist on kirjutatud vaid mõned raamatud ning säilinud on vaid üksikud fotod. Veelgi vähem on järel jäänud neid, kes selle kõik ise on üle elanuid. Surnud aga ei räägi. Ka pole Venemaa N. Liidu järglasena kohtusse viinud mitte ühtegi oma massimõrvarit, nagu on teinud seda Saksamaa.
Solzhenitsen
Aleksander Solzhenitsen
Ilma Nõukogude Liidust välja saadetud Aleksander Solženitsenita oleks läänemaailm vaevalt et midagi saanud teada Nõukogude surmalaagritest nagu seda olid Magadan, Kolõma, Vorkuta, Norilsk ja paljud teised gulagid.
Kuidas võidi nii teha?" - küsis Aleksander Solženitsen 1975. aastal ühel Washingtonis AFL-CIO ametiühingute kongressil kõnega esinedes, kus ta muuhulgas ütles:
"Sündinud on lihtsale inimmõistusele midagi arusaamatut. Meie seal, jõuetud, keskmised nõukogude inimesed ei saanud aastate ja isegi aastakümnete jooksul aru, mis N. Liidus sünnib? Kuid kuidas seda seletada, et seda ei saanud aru Briti, Prantsusmaa ja USA - võitjad riigid? Alati dikteerivad rahu ju võitjad riigid. Nad seavad kindlad tingimused, nad seavad sisse niisuguse eksistentsi, mis vastab nende filosoofiale ning nende arusaamisele vabadusest ja rahvuslikest huvidest.
Kuid selle asemel, alates Jaltast, kirjutasid teie riigijuhid seletamatul kombel alla ühe kapitulatsiooni teise järele. Teie president Roosevelt ja Lääs ei esitanud kunagi Nõukogude Venemaale mingeid nõudmisi, vaid piiramatult abistasite ning seejärel taganesite oma lubadustest...
Juba Jaltas tunnustati vaikides ja ühegi vajaduseta Mongoolia, Moldaavia, Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist N. Liidu poolt. Pärast seda ei tehtud mitte midagi Ida-Euroopa kaitseks ja anti ära veel 7-8 Ida-Euroopa maad.
Pärast sõda nõudis Stalin, et temale antakse välja ka need nõukogude kodanikud, kes olid läände sattunud ja ei tahtnud kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Kuidas andis? Need võeti jõuga... Briti sõdurid tapsid venelasi, kes ei tahtnud minna Stalini juurde vangi ja tõukasid need sinna Stalinile hävitamiseks jõuga. Alles nüüd on see teatavaks saanud .”
Rääkides täna vaid natside kurjusest ja nende kuritegudest, kaovad nõukogude režiimi poolt toime pandud inimsusevastased kuriteod vaikselt vaateulatusest, kustuvad aja möödudes mälust ning vajuvad ähmasesse nostalgiasse. Samal ajal aga nõuavad miljonid Stalini ohvrite hinged õiglust… Kes peaks selle neile andma?
Suur tänu Tiit Joost-ile (U.U. toimetus)
 
    Trüki   E-post   FB     
23 Jan 2018 11:30
Kuigi Californias on kanep legaalne, võivad suitsetavad turistid eluaegse Ameerikasse sisenemise keelu saada PM
23 Jan 2018 09:58
Washingtonis avatakse Eesti jaoks väga oluline näitus Vaatamata USA valitusasutuste tööseisakule toimub kõik plaanipäraselt
23 Jan 2018 05:00
In Putin, Russians Thought They Were Getting a Stierlitz But They May Have Gotten a Hitler Instead, Eidman Says (2)
23 Jan 2018 04:57
Militarily, Baltic Region is Stable; But in Terms of Information War, It’s Not, Latvian Expert Says
22 Jan 2018 21:53
Noorte kõnekonkursil “Kirjuta Eestile” osalemiseks on jäänud nädal
22 Jan 2018 10:35
Juhiseid sõja puhuks hakkab jagama ka Eesti ERR
22 Jan 2018 08:34
Public consultation Tue Jan 23 @ 6:30 re: Whistler's and Salvation Army sites
21 Jan 2018 18:42
Estonia’s centennial year 2018 Estonian Life
21 Jan 2018 17:17
“Räägime asjast” 21.01.2018 by Raadiosaade "Räägime asjast"
21 Jan 2018 16:54
KATRIN LUSTI BLOGI | Kas president peaks tagasi astuma?
21 Jan 2018 16:44
Rain Lõhmus: inimestel on hästi vale kontseptsioon, et raha kasvab DELFI
21 Jan 2018 16:32
Kutse Eesti Keskuse infosessioonidele Eesti Elu (8)
21 Jan 2018 16:27
Juhtkiri 3 2018 Tiigrit taltsutades Eesti Elu
21 Jan 2018 12:11
Kaju: Eesti on väga lähedal valitsuskriisile ERR
21 Jan 2018 12:05
Mis maksab see eesti naine? Eesti Elu (1)
21 Jan 2018 11:28
2018.01.16 - Mõtleme taas TTV
21 Jan 2018 07:52
Sinine esmaspäev
20 Jan 2018 20:16
Eesti Rahva Muuseum ja Väliseesti Muuseum koguvad ESTO-ainelist materjali. Eesti Elu
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus